„Mis mees?“
„Mees surnukuurist, kus lapsed praegu on.“
„Kui õudne!“
„Ta lausa nõudis seda. Tundub nii, et nende näitamises on midagi väga kunstipärast. Paris ei koonerdanud.“
„Selle nägemisest nad küll ei loobu.“
Naine ohkas. Ta köhatas oma hääle puhtaks ja pälvis mõne viimaseid lõhetükke crème fraîche’i kausis solgutava külalise tähelepanu. „Vaadake,“ ütles Elizabeth, „Augustin jõudis kohale.“
21. aprill 1913
Teatro della Pergola
Ted Craig, Direttore
Non leggere i giornali5
Firenze
Teddy –
Nad panid lapsed elutuppa lautsile. Elutuppa! Kaks tuvikest sohval teineteise kaisus, mu murtud südame kaks verest tühjaks nõrgunud poolt.
Küllap kujutad seda endale ette, kuigi olen kindel, et sa ei taha seda teha ja mina pean nähtut sulle kirjeldama, kuigi mõistagi parema meelega unustaksin selle. See on elavate kohus; needus, mis saab osaks neile, kes pärast seda, kui surnud on rahu leidnud, teed jätkama peavad. Peaksid endale lava taha rahuliku koha leidma, et istet võtta, ehk selle kapi lähedal, milles sa džinni peidad.
Paris nõudis, et Patrickul oleks seljas rüü, mille me talle tookord ristimiseks nimetatud pikale läinud teejoomise ajaks selga toppisime, ja Deirdre jaoks oli kusagilt välja otsitud valge kleit. Paris tahab kindel olla, et vagatsejad meid järgmisel hooajal korraldatavatelt pidudelt eemale ei tõrjuks; parimad peod on alati tulekul. Mäletan, et sinu ema ostis Deirdre esimese ristimiskleidi, ja kui kõik etteheited kõrvale jätta, siis see kleit meeldis mulle ja loodetavasti on temaga, su emaga, kõik hästi, ma tunnen temast tohutult puudust, palun anna talle mu tervitused edasi, kogu mu armastus. Paki kõik sisse!
Pärast pikka pelgu ja arutlusi täis hommikut pakiti lapsed viimaks lahti ja kanti käest kinni hoidvatena tuppa. Kaks meest pidid nad raskustega uksest sisse manööverdama ja lapsed nagu omavahel ühendatud portselannukud enne nende sohvale asetamist korraks püstiasendisse kergitama. Õnneks ma magasin nende saabumise hetkel ja kuulsin kõigist neist üksikasjadest alles hiljem.
Elizabeth äratas mu ja ütles, et nad on teises toas, ja ma sattusin suurde segadusse, mõeldes korraks, et see kõik oli olnud vaid kohutav unenägu. Kui mulle hommikune tegevuskava meelde tuli, kartsin end hirmust oksele hakkamise ees liigutadagi. Lootsin, et kui mul õnnestub Elizabethi haigestumises veenda, laseb ta mul voodisse jääda, kuid ta tiris mu püsti ja rääkis sellest, kuidas asi tuleb ära teha.
Ta aitas mul kõrvaltuppa minna ja ma nägin neid seal teineteisel käest kinni hoidmas. Neid sohvale sättinud mehed ei saanud seda teada, aga just nii nad tihtipeale magasidki, käest kinni hoides, nagu talutaks üks teist läbi unenägude.
Heitsin näoli põrandale ja roomasin nende poole, nagu oleks tegu mõne meie mänguga. Me armastasime oma mänge väga ja meil olid mõned lemmikud, mis korduvast mängimisest hoolimata kunagi oma võlu ei kaotanud. Patrickul oli komme pärast õhtusööki laua alla pugeda ja täiskasvanuid ehmatada, mis mõistagi iga kord, kui õhtusöögil külalisi oli, palju nalja valmistas. Kui ta seda esimest korda tegi, üritas hoidja teda laua alt välja tirida ning poiss röökis ja põtkis jalgadega ning teisel korral koguni hammustas hoidjat, tabades õrna kohta pöidla ja nimetissõrme vahel. Ta oli siis alles pisipõnn ja paras metsaline. Hoidja tahtis talle peksa anda, aga mina korraldasin paraja stseeni, rebisin end vööni alasti ja pakkusin oma selga ja nii edasi! Mõistagi olime me kõik parasjagu joonud, isegi Annie, kes puhkes nutma ja pages magamistuppa, kus Deirdre nii armsasti luges. Patricku kannul laua alla ronides märkasin seda, et puust lauajalad moodustasid omanäolise metsa, ja seda, kui naljakalt jalad olenevalt nende omaniku tujust liikusid.
Patrick oli see, kes kõike märkas, kuigi Deirdre oli sõnaosavam; ta tõlgendas sageli poisi jonnihoogusid. Nägin vaimusilmas neid kahte täiskasvanutena, reisimas linnadesse, kus tüdruk oleks enne poisi lavale astumist ja tantsukunsti meistriteoste ettekandmist kunstilistest leiutistest loenguid pidanud. Sest neis olid esindatud meie kõigi parimad omadused ja kõik halb oli välja jäetud.
Nad hoidsid käest kinni ja ei liigutanud ennast, kui külalistetoas nende juurde roomasin – nii loomulikud, ütles Elizabeth hiljem, ja lootusetud –, aga viimasel ajal olid asjad nii võimatuna tundunud, et ühtäkki näis kõik võimalikuna, isegi hingamine ja liigutamine, isegi surnust peast. Ma tundsin neile lähenedes mingit kummalist rahu, ja hirmu, mida ma peljanud olin, polnud üldse, sest nad mõlemad olid nüüd minu juures ja selles polnud midagi eriskummalist. Ma suudlesin nende kõhukesi ja hoidsin sokis jalgu oma pihkudes ja mu käed tõmbusid külmaks, sellal kui nemad näisid soojemaks muutuvat. Taas tekkis võimalus, et kõik olid saatuslikult eksiteele viidud; ehk oli vesi nad ajutiselt elutuks ehmatanud. Kui soojus tagasi pöördub, ei saa ka hingamine tulemata jääda ja enese nende vastu surumine võib samuti elu taastuma ärgitada. Sellal kui nende kehad minu omalt soojust ammutasid, hakkasin mõtlema, et võiksime leigeverelistena mingis punktis kokku saada. Sellest saaks lausa etenduse teha! Kui omanäoline see oleks, kui ainukordne! Alles siis, kui üritasin nende kokku põimitud käsi enda pihkude vahele võtta, avastasin, et ma ei suuda neid lahutada.
Kuigi pealtnäha oli nendevaheline side loomulik, polnud see tegelikult nii. Surnumatja oli neid selles surmaembuse etenduses esinema sundinud. Tundsin nende käeselgade beebinahal kohas, mida pingul rihm oli puudutanud, jäika kühmu. Kui üritasin neid eraldada, avastasin oma õuduseks laste pihkude kokkutraageldamiseks kasutatud kahvatu pisterea, mis Deirdre Patricku külge sidus ja lapsi koos hoidis. Nad olid niidi ja kaseiinliimiga kokku õmmeldud, vaatamiseks seatud.
Vaene Deirdre! Kes vihkas kleepuvaid käsi ning meie palvetele ja ähvardustele vaatamata neid puhastamiseks alalõpmata oma veeklaasi toppis. Ja vaene armas Patrick! Keda oli võimatu paigale sundida, kes isegi magades rahutu merelainena ringi rullus.
Leinahalast tulvil karje pääses mu kehast välja, see ulatus seinte ja lagedeni. See võttis üle mu tühjas sisemuses kajavad helid; mu rinnakorv rippus ämblikuvõrguna selgroo küljes, moodustades rippuva hälli purunenud südamest alles jäänud rusude tarvis.
5 Ära loe ajalehti. (it k)
Nende korter rue Chauveaul, kõik tuled põlevad, kuigi kesköö on juba möödas
Kui Paris korterisse tagasi jõudis, õpetasid sealviibijad üksteisele erakordselt sündsusetuid iiri leinalaule. Ta pidi nad just välja viskama, kui nägi Isadora õndsusest tulvil nägu ja äraandlikku poolunist kõikumist. Meeski oli purjus, kuigi vaid mõõdukalt, olles teel koju õhtusöögiks peatuse teinud ja andnud järele pudelitäie suurepärase Bordeaux’ kutsele. Gus ja Elizabeth manasid teda märgates näole kannatava pühaku ilme, aga mõned tunnid pärast seda, kui mees oli head ööd öelnud ja magamistoa ukse sulgenud, jäi küll mulje, et neil polnud laulu ülesvõtmise vastu midagi.
Elizabethi mees oli samuti seal ja Paris üritas pingsalt ta nime meelde tuletada. Ta oli seda kunagi teadnud. Kõik olid hommikul toimuvate matuste jaoks musta riietatud ja kindlasti lehkavad nad kõik hommikul tema kõrvale kirikupingile trügides sigarettide ja viski järele nagu üks mees. Ja odava parfüümi järele; tundus, nagu oleks keegi külalistest end selle sees sardiinina marineerida lasknud. Ka magamistuppa pagenuna haistis ta naist läbi oma näo vastu surutud padja.
Paris keeras end selili ja vahtis lakke. Ta ei suutnud kunagi magada, kui teised ärkvel olid; see harjumus oli tal tekkinud lapsena. Mehe isa töötas öösiti oma patentide kallal ja tal oli kombeks oma projektides mõnd muutmist või täiendamist vajavat pisiasja avastades valjusti hüüatada, ehmatades nii koeri kui ka lapsi, millele järgnes pöörane lärm. Neis läbimurdehetkedes oli midagi hirmutavalt ekstaatilist ja Paris hiilis voodist välja, et trepi otsas seistes vaadata, kuidas isa oma nägu pühkis ja pomises: süstik peaks piste