Sügisel, mõni kuu hiljem, nõudis koordineeritud terroristlik rünnak Pariisi baaridele, restoranidele, spordistaadionile ja kontserdipaigale 130 inimese elu ja vigastas sadu.
Olin väljakutsel, kui raadiost uudist kuulsin. Reporteri hääle taustal oli kuulda sireenide ulgumist, mis kaasneb iga hädaolukorraga, ning šokeeritud häälte sosinat. Õuduse helimaastik. Pidin auto peatama.
Oma kodu lähedal maanteeäärses peatumiskohas istudes sulgesin silmad. Aga nad nägid ja mu kõrvad kuulsid endiselt. Kiirabiautode sinised tuled. Politseitõkked. Terved read lahangulaudu morgi kiiskava valguse käes ning nendel inimkehade osad. Karjumine. Politsei raadiosaatjad. Haavatute karjed. Minu ees surnukehad. Minu sõõrmetes surma hõng. Üks jalg, üks käsi, üks laps. Üks ennist ööklubis tantsinud noor naine, sooled laiali valgumas. Ülikondades ja lipsudega mehed, kuid jalad on puudu. Bürootöötajad, sööklatädid, tudengid, pensionärid. Hävitatud, kõik viimseni.
Ma ei tea, millist katastroofi neist, mida näinud olin, ma parajasti silme ees nägin. Bali pommirünnakud, Londoni 7/7 pommirünnak, Claphami raudteekatastroof, lõbusõiduauriku Marchioness uppumine, 9/11 New Yorgis, Whitehaveni massimõrv … või oli ehk tegu nende kõigiga.
Ootasin tee kõrval mind enda alla matva tõusulaine vaibumist. Kui see üle läks, jäi järele kurbuse ja hirmu tunne. Mõne minuti jooksul näis autos püsivat inimese lagunemise lehk. Hingasin sügavalt sisse. See läks mööda.
Hakkasin sõitma, olin šokeeritud, kuid kontrollisin olukorda.
Võib-olla on mul siiski tarvis professionaaliga seda asja arutada? Terapeudi, nõustaja, psühholoogi, psühhiaatri või isegi (ehkki ma ei usu jumalasse) preestriga: igatahes arutada kellegagi, kelle töö seisneb selles, et võtta vastu meie nõrkused ja pakkuda meile toetust?
Raputasin tahtmatult pead. Muidugi mitte. Sündmused Pariisis olid kohutavad, kuid mind pole appi kutsutud ja neil pole minuga midagi pistmist. Mul oli põhjalik arusaam surmast ja ma ei kartnud seda. Pariisi-uudised olid ootamatult avanud mälestuste armi, kuid see lõhe oli nüüd jälle sulgunud. Teadlik pikast töisest ööst, mis neil ees seisis, tundsin oma Prantsuse kolleegidele kaasa.
Seega jätkasin oma teekonda. Eemale morgist ja tööst nagu tavaliselt. Kindlasti on minuga kõik korras.
4
Juba varajasest noorusest on mul olnud surmaga kahetine suhe – intiimne ja samas kauge. Pärinen kenast kodust Londoni lähistelt. Mu isa oli kohalikus omavalitsuses raamatupidaja, emaga tulid nad Põhja-Inglismaalt lõunasse paremat elu otsima. Rikkust polnud, kuid elasime piisavalt hästi: kategooriaid armastavad inimesed oleksid meid paigutanud alam-keskklassi hulka. Õde on minust kümme ja vend viis aastat vanem. Mina olin perekonna armastatud pesamuna ja ainult ühes suhtes oli meie pere ebaharilik. Emal olid probleemid südamega, mis tähendas, et ta oli järk-järgult kustumas.
Lapsena oli ta põdenud reumat ning üheks selle lapsepõlve-haiguse komplikatsiooniks oli südame mitraalklapi progresseeruv kahjustus. Seda tean ma nüüd. Tollal teadsin vaid, et ema oli isegi pärast väikest pingutust sageli hingetu, ning erinevalt teiste laste emadest tuli tal sageli istuda.
Mu suur õde Helen kinnitas, et ema oli kunagi olnud elav naeruhimuline naine, kes tiris vastupuikleva ja üsna sünge isa halastamatult igal võimalusel tantsupõrandale; noor naine, kes alustas isaga kaheinimese rattal Euroopa-tuuri just siis, kui sõda oli puhkemas. Kes oli alati peo hing.
Mulle meeldis istuda elutoas ja kuulata õde meie emast rääkimas. Noil päevil olid seinad üsna lagedad, ent vaibad oma siiruviirulise mustriga võimendasid üldmuljet. Nurgas oli tilluke mustvalge teler, selline, kus ka pärast teleri väljalülitamist jäi ekraani keskele nagu võluväel valge punkt mitmeks minutiks pimedas püsima. Seal oli ka radioola (hiiglaslik kombinatsioon plaadimängijast ja raadiost), mille esiosa kattis peen traatvõrk, kust kostus peamiselt kerget klassikalist muusikat – edasipüüdlik keskklass pidas selle kuulamist lapsi arendavaks.
Elektrikamin hõõgus soojalt, ehkki pakkus arvatavasti rohkem valgust kui soojust. Ja tugitoolid võisid olla kulunud, kuid olid kavalalt kaetud leenikaitsetega. Jah, lärmaka elutoa eredavärvilisel vaibal lebades oli lõbus kuulata lugusid sellest elavaloomulisest naisest. Ometi näis, et sel naisel pole midagi ühist emaga, kes oli sageli sunnitud voodis lebama. Ülakorrusel. Või haiglas.
Need haiglas viibimised olid pikad ja sagedased, vähemalt nii tundus mulle väikese poisina. Sageli saadeti mind vanaema juurde Lytham St. Annes’isse mere äärde puhkama või tädi poole Stockporti, ning alles tükk aega hiljem avastasin, et seda ei tehtud mitte niivõrd eesmärgil, et lasta minul rannal lõbutseda või tädilast külastada, vaid et ema saaks aega operatsioonile minekuks ja seejärel operatsioonist kosumiseks.
Minuga kodus püüdis ema küll väga tavaline olla. Ta tõusis igal hommikul ja saatis mu, kooliasjad kokku pandud, armastusega teele (noil päevil läksid isegi väga noored lapsed ise jalgsi kooli). Alles siis, kui ühel päeval oma viiuli unustasin ja ootamatult tagasi tulles ema uuesti voodist leidsin, sain aru, et ta oli sunnitud igal hommikul kohe pärast minu lahkumist tagasi linade vahele minema, et mitte kokku kukkuda. Ema oli minu avastusest samavõrra šokeeritud kui ma isegi. Kardan, et olin nii ehmunud, et isegi tõrelesin vaese naisega. Tahtsin, et ta tervis paraneks ja et ta oleks jälle selline ema, nagu kõik ütlesid teda enne olevat olnud. Ent isegi mina võisin näha, et ta kuhtus lausa mu enda silme all.
Ühel detsembripäeval tulin koolist koju ja leidsin, et teda pole. Ta oli haiglas, nüüd tean, et see oli Royal Brompton. Veel analüüse ja jälle voodipuhkus. Ema oli 47 aastat vana.
Mind viidi teda vaatama esimesel jõulupühal. Mälestus sellest külaskäigust on peaaegu murdunud raskuse all, mille on jätnud mälestused paljudest haiglatest, millega oma tööelus olen kokku puutunud. Suudan kaevuda läbi aastate, sõeluda geoloogilisi kihte, kuni jõuan 1961. aasta jõuludeni, aga eest leitu puruneb kildudeks, kui püüan seda vaadata. Silme eest vilksatavad läbi vaid põgusad hetked.
Teadsin, et üheksa-aastaseid ei tahetud üldiselt palatitesse lubada. Mul kästi käituda parimal võimalikul moel. See teadmine pinevalt meeles, viidi mind mööda kõrgeid kajavaid koridore. Toimekad vormiriietuses meditsiiniõed tõttasid meist mööda. Kummalgi pool olid suured ruumid. Desinfektsioonivahendi lõhn. Kaugelasuvatest akendest langes hämara Londoni päeva kollakat valgust. Siis isa selja taga järsk pöördumine suurde palatisse. Põrandalauad. Pikk rida voodeid, kõik valged, kõik valmis järgmise patsiendi jaoks, peaaegu kõik tühjad. Välja arvatud see üks. Voodi, mis pole kasutamata. Selles minu ema, ainus patsient palatis jõulude ajal.
Soovin, et mäletaksin, kuidas mu ema mind teretas, kuidas mind vaatas. Küllap ta embas mind ja hoidis mu kätt. Arvan, et ta tegi seda. Küllap ronisin voodile ja näitasin talle saadud mänguasju. Võib-olla avasin mõned kingitused koos temaga. Arvatavasti tegin seda. Loodan, et tegin.
Mõned nädalad hiljem, ühel külmal jaanuarihommikul, tõusin vara nagu harilikult ja väljusin toast, mida jagasin vend Robertiga, et minna vanemate tuppa ja libistada end isa juurde voodisse. Tegin seda igal hommikul. Ent täna oli midagi valesti. Voodi oli külm. Linad olid ikka veel puutumata. Voodis polnud magatud.
Hiilisin trepi juurde. Lambid. Varasel hommikutunnil on lambid majas sisse lülitatud. Ja hääled. Nad ei rääkinud normaalselt, nagu oleks seda tehtud päeva ajal. Need olid öised summutatud hääled, ebaloomuliku registriga, laulmas häirenoote, mida ma ei tundnud. Hiilisin tagasi voodisse ja lebasin seal. Oodates. Muretsedes. Midagi oli juhtunud ja varem või hiljem keegi selgitab asja.
Lõpuks astus isa tuppa.
Kohutav, šokeeriv oli näha, et isa nuttis. Vahtisime talle otsa. Robert pilgutas silmi, sest oli just äsja ärganud.
Isa ütles: „Teie ema oli imeline naine.“
Olin üheksa aastat vana ja mulle ei jõudnud öeldu mõte kohale. Robert pidi selgitama minevikuvormi, seda, et meie ema oli nüüd minevik. Kuna ta oli surnud.
Lõpuks