Õnnetuseks sai Lillianist minevik. Keegi – ja peamine kahtlusalune oli Lillian ise – tegi algust kuulujutuga, et tema ja isa kavatsevad abielluda. Isa keeras kannapealt ringi ja jooksis minema. Oli ta ju muutnud meie ema kellekski pühaku-taoliseks ja võib-olla poleks nii ruttu uuesti abiellumine tundunud pühakuks kuulutamise väärilisena.
Ühel suvel, kui läksime kõik Devonisse matkama, isa kadus, teatades meile, et otsib üles ühe vana sõbra. Panime tähele, et ta riietus selle vana sõbra jaoks vägagi peenelt.
Järgmisel päeval tõi ta selle vana sõbra meiega kohtuma. Ta nimi oli Joyce. Ilmnes, et ta oli kunagi töötanud koos isaga, kuid siis lahkunud Londonist põhjustel, mida meile ei selgitatud, ning elanud tagasitõmbunult oma kodus Devonis.
Joyce püüdis väga olla meeldiv. Ta oli keskealine, silmatorkamatu ja meiega nii mesimagus, et ajas mul südame pahaks, ent andsin talle andeks, sest mul oli temast pigem hale. Joyce oli kuidagi argliku olekuga.
Ja tõepoolest, selgus, et ta oli elanud koos oma haige isa ning kiusliku ja võimuka emaga. Talle oli lähedane abielus õetütar, kes näis sõbralik. Peale õetütre, tähtsusetu isa ja kohutava ema oli Joyce maailmas üksi.
Ta suhe meie isaga osutus millekski enamaks kui lühikeseks puhkuseaegseks taaskohtumiseks. Nädalalõppudel hakkas ta viibima meie juures. Ta püüdis olla emalik, aga ei teadnud, kuidas hoolitseda teismeliste poiste eest. Teisest küljest valmistas ta toitu, ja road olid hoopis teistsugused kui isa tehtud toidud. Kord püüdis ta hakkama saada isegi paellaga, mis 1960. aastatel oli omaette julgustükk. Ka koristas ta meie elamist ja tõi üldiselt meeste majapidamisse rohkem naiselikku kätt.
„Meil pole naiselikku kätt vaja,“ ütles Robert. Talle ei meeldinud Joyce’i mesimagus käitumine ega tema saamatud katsed täita lünki. Emakujulisi lünki, lünki, mis pidanuks olema täidetud kallistuste või naeruga, lünki vestluses.
Mina polnud tema suhtes tõrjuv, kuid leidsin end taanduvat sõprade poole, kui Joyce meile jäi. Tõsi oli, et ta muutis isa, noh, kui just mitte õnnelikuks, siis vähemasti rahulikumaks. Sest kusagile selle heasüdamliku ja armastava mehe sisemusse oli peidetud vulkaan. See võis iga hetk purskama hakata. Äkitselt. Ettearvamatult.
Kui isa endast välja läks, siis ta karjus, loopis asju, ehmatas mind. Seda ei juhtunud liiga sageli, aga olin alati teadlik selle vulkaani olemasolust, mis ootas purskumist punetava raevuna näol ning oli niivõrd hirmuäratav, et kord tegin endal isegi püksid märjaks.
Mõnikord läksime Manchesteri lähedale oma emapoolse vanaema mõnusasse puhtasse majja külla. Ühel hommikul seal olles, kui olin umbes 13-aastane, ronisin nagu tavaliselt isa juurde voodisse, et lobiseda ja juua tassike teed. Logelesin mugavasti tema patjade najal, keha tärgeldatud linade vahel ja soe kruus käes, kui ta äkki ütles: „Mõtlen Joyce’iga abielluda.“
Tahtsin hüüda: „Ei!“
Ütlesin: „Olgu.“
Võib-olla saab ta õnnelikuks, kui temaga abiellub. Ja seda tahtsin ma tõesti. Võib-olla ei teki tal siis nii palju hullumeelseid raevuhetki. Ja seda tahtsin ma ka.
Kedagi meist laulatusele ei kutsutud. Ühel päeval sõitis isa Devonisse. Tagasi tulid nad juba abielupaarina.
Joyce’i jaoks oli see oma tigeda ema käest pääsemine, millest ta oli unistanud. Võimalik, et pääsemine järjekordsesse vanglasse, kuna majapidamine jäi nüüd täiesti tema hoolde. Tegelikult näis isa kodustest töödest välja lülituvat sama kiiresti, kui need kunagi oma turjale võttis. Võimalik, et nende puhul oli tegu mitte niivõrd laulatuse kui tööintervjuuga, ja tööks oli olla majapidaja.
Ma usun siiralt, et Joyce püüdis olla hea naine. Meie kodus tõusis aukohale tolmuhari. Ent minul polnud nüüd pääsu: Joyce oli alati kohal. Ma ei saanud isegi sõpru koju kutsuda, sest ta lihtsalt ei teadnud, kuidas inimesi vastu võtta. Aga ta oli piisavalt lahke ning õnneks loobus ta peagi kohatutest püüetest mulle emaks olla, sest ma ei pingutanud, et teda emana kohelda.
Isa, Joyce, Robert ja mina olime lihtsalt neli inimest, kes juhtusid olema samas majas. Isegi mu isa distantseerus temast. Ma ei saa seda nimetada õnnelikuks abieluks. Olid tülid ning jäise raevu perioodid. Ükskord viis isa Joyce’i ema juurde Devonisse ja jättis ta sinna, asjaolu, mille üle Robert ja mina salajas rõõmustasime. Aga ta tuli tagasi. Siis järgnesid sõnavahetused päeva ajal, millele järgnesid – kui nüüd asjadele tagasi vaatan – öised lähenemised. Mille jääknähtudeks olid hambaid kiristama panevad ja ülevoolavast armastusest pakatavad hommikud, mis muidugi ei kestnud kaua. Ausalt öeldes tegi see nõutuks.
Robert läks ülikooli juurat õppima, see oli ala, mille isa igati heaks kiitis. Tundsin vennast puudust, kuid vähemalt tähendas tema äraolek, et vaidlusi oli vähem ja veidi vähem esines ka vihapurskeid.
Aasta hiljem ilmus Robert pärast eksamite ebaõnnestumist jälle välja. Ta teatas, et ei soovinud niikuinii juurat õppida. Ta tahtis õppida psühholoogiat ja sotsioloogiat.
Tulemus: isa plahvatas.
„Sotsioloogiat?“ suutis ta vaevu välja öelda. „Mis asi see veel on?“
Ent Robert õppis ikkagi sotsioloogiat ning tegi edukalt karjääri, õpetades mitmes ülikoolis Prantsusmaal. Kuhu ta jäigi oma tööelu lõpuni.
Mu õde Helen osutas oma külaskäikude ajal alati kõigile noile asjadele, mis meie kodust puudusid. Ma parem ei pannud tähele. Aga vanemaks saades nägin, et tal oli õigus. Meie ema eemaldati järk-järgult. Aastate jooksul kõik temaga seonduv lihtsalt kadus, kuni alles polnud enam mitte ühtki kaunistust, pilti, fotot, nõelatööd, näputöökorvi, raamatut, tolmuharja või sööginõud. Vaene Joyce võis ju püüda asendada kõiki neid esemeid millegi enda omaga, kuid mitte miski, mida ta ostis või tegi või valmistas, ei suutnud kunagi täita tühimikku, mille mu ema sellesse majja jättis.
Selleks ajaks, kui ma Londonisse läksin, oli mul mõnikord tunne, nagu Joyce oleks kustutanud mu ema ning mingil määral võtnud minult ära ka mu isa.
Kõik see muutus, kui olin paar aastat meditsiini õppinud. Isa jäi linnavalitsusest pensionile ja hakkas tööle raamatupidajana Londoni kesklinnas. Nüüd ei piirdunud meie kohtumised mu juhuslike koduskäimistega, mis toimusid Joyce’i silme all. Saime Londonis koos lõunat süüa ja sageli me seda ka tegime. Nüüd sain jälle olla isaga üksi.
Käisime alati samas restoranis Greek Streetil. See oli nii tilluke, et mõnikord tundus olevat kellegi ooteruum. Toit oli odav ja maitsev, olen kindel, et köögid olid räpased, kuid sel polnud tähtsust: sõime siin sõbralikult nagu isa ja poeg ikka. See oli nagu vanasti, mõtlen enne Joyce’i. Isa oli rahulikus meeleolus ja südamlik ja mina samuti, osaliselt seetõttu, et avalikus kohas polnud vulkaanipurske ohtu karta.
Võib-olla hakkas ta minus nägema arsti ja täiskasvanut, igatahes ei hoidnud ta end tunnetest rääkides tagasi. Ta rääkis mulle, et Joyce’i õetütar oli tegelikult tema tütar, kelle isaks oli sõja-aegne Kanada lendur. Ta ema oli selle tütre üles kasvatanud ja Joyce taandati tädi rolli (lugu, mis 1940. aastatel polnud sugugi ebaharilik). Selline suur saladuses hoitud häbi oli võimaldanud Joyce’i emal teda kindlalt oma emaliku käpa all hoida. Nii et kui mu isa välja ilmus, nägi keskealine Joyce temas pääseteed.
Nüüd oli lihtne aru saada, miks ta ei suutnud näidata kõige vähematki emalikku tunnet kahe teismelise poisi vastu. Talle polnud kunagi antud võimalust oma lapsele emaks olla.
Isa kirjeldas isegi, kui õnnetu ta oli laulatusel ja kuidas ta Devonisse suundudes oli tõsiselt mõelnud auto