Jõudsin koju, noil päevil oli selleks kena maja Surreys. Hea naine, lapsehoidja, kaks väikest last aias mängimas: kontrast minu külastatavate majadega, kus avanesid mõrvastseenid, ei saanud enam kuidagi suurem olla. Sel päeval teadsin, et mu naine Jen pole arvatavasti veel kodus, sest oli hõivatud õppimisega.
Sisenesin esiuksest ning suundusin otsekohe telefoni juurde, jättes hüvasti lahkuva lapsehoidjaga. Mind informeeriti asjade hetkeseisust; küsisin, kas mul on tarvis samal õhtul Hungerfordi minna. Nad kinnitasid tungivalt sündmuskohale mineku vajadust. Lubasin teele asuda niipea, kui mu naine koju jõuab.
Keerasin raadio uudiste peale ja kuulasin Hungerfordi kohta uuemat teavet, tegin lastele teed, vannitasin neid, lugesin neile raamatut ja panin nad seejärel voodisse.
„Magage hästi,“ ütlesin. Ütlesin niimoodi alati.
Olin hoolitsev lapsevanem, kes keskendub oma lastele. Ja samal ajal kohtumeditsiini ekspert, kes soovis meeleheitlikult istuda autosse ja näha, mis toimub tema senise professionaalse elu suurimas juhtumis. Kui Jen tuppa astus, võttis täiesti võimust kohtuekspert. Suudlesin teda hüvastijätuks ja tormasin otse välja.
Kriminalist oli instrueerinud mind maanteel M4 ära keerama teeristilt 14 ja ootama kiirteele viival rajal politseiautot. Paar hetke hiljem ilmus minu auto kõrvale politseiauto ja kaks sünget nägu pöördusid minu poole.
Nad ei tervitanud.
„Doktor Shepherd?“
Noogutasin.
„Järgnege meile.“
Muidugi, teel olles kuulasin kogu aeg raadiot ja teadsin juba, et veresaun lõppes tulistaja surmaga. Tegu oli 27-aastase Michael Ryaniga, kes mingitel kõigile seletamatutel põhjustel oli uidanud Hungerfordis ringi kahe poolautomaatse vintpüssi ja Beretta püstoliga. Nüüd oli ta surnud, kas siis seetõttu, et tulistas end ise või oli täpsuslaskur teda sellest vaevast säästnud. Vigastatud olid viidud haiglasse ning linn oli jäetud politsei ja surnute valdusesse: kõik sisenemisvõimalused olid kinni pandud.
Möödusime teetõkkest, järgnesin mööda halvaendeliselt tühje tänavaid väga aeglaselt politseiautole. Õhtuse suvepäikese viimased pikad kiired läbisid tondilinna, mähkides selle leebesse sooja valgusesse. Kõik ellujäänud olid oma kodudes, ent akendel polnud nende olemasolust mingit märki. Liikumas polnud näha mitte ühtegi autot peale meie omade. Ükski koer ei haukunud. Ükski kass ei uidanud lillepeenarde vahel. Linnud olid vait.
Kui me tiirutasime ja keerutasime läbi väikeste äärelinnade, möödusime teeservas poolviltu asetsevast punasest Renault’st. Rooliratta kohal oli röötsakil naise surnukeha. Edasi, Southside’ile pöörates, jäid meist vasakule Ryani maja hõõguvad jäänused. Tee oli blokeeritud. Politseiametniku surnukeha istus liikumatult ametiautos. Auto oli üle külvatud kuuliaukudega ning sellega oli kokku põrganud sinine Toyota ning sees oli veel üks surnud juht.
Vanaldane mees lebas oma aiavärava juures verelombis. Tee peal vanaldane naine, surnud. Nägu vastu maad. Teadsin uudistest, et see peab olema Ryani ema. Ta lamas väljaspool oma põlevat maja. Kaugemal eespool oli teerajal mees, käes koera jalutusrihm. Argiste tänavate ja selle erakordse, valimatu tapatöö kõrvutiasetsemine sel peaaegu pimedal augustiõhtul oli ausalt öeldes sürrealistlik. Mitte midagi taolist polnud varem Ühendkuningriigis juhtunud.
Peatusime politseijaoskonna juures. Minu auto uks paugatas ja siis paugatas politseiauto oma ja pärast seda mattis, ei, lämmatas Hungerfordi uuesti sügav vaikus. Läks mõni aasta, enne kui pidin veel üht taolist vaikust kuulama, vaikust, mis järgneb õudusele. Tavaliselt on mõrvakohas kaaslaseks elavate askeldused – vormis politseiametnikud, uurijad, kriminalistid, inimesed sahistavad paberitega, pildistavad, helistavad, valvavad ust. Kuid selle päeva sündmuste koletislikkus näis olevat külmutanud Hungerfordi seisundisse, mida võin võrrelda vaid rigor mortis’ega1.
Politseijaoskond oli rohkem politseimaja moodi: igatahes oli see renoveerimisel, ühes kipsihunnikute ja ripnevate traatidega. Küllap mind teretati. Küllap surusin kellelgi kätt. Kuid nüüd tagasi vaadates tundub mulle, et need formaalsused leidsid aset totaalses vaikuses.
Peagi oli täiesti pime ja leidsin end ühes politseisõidukis suundumas kooli poole, kus Michael Ryan oli end barrikadeerinud ja seejärel maha lasknud.
Kulgesime väga aeglaselt mööda vaikset tänavat, auto esituledes joonistus välja purunenud auto, selle juht täiesti selgelt nähtav, liikumatu. Taas kord ronisin autost välja asja lähemalt uurima. Mu taskulambi valgus libises üle jalgade, keha, pea. Muidugi, siin polnud kahtlust surma põhjuses. Kuulihaav näos.
Peatusime järgmise auto ja siis veel paari juures, mis olid kaugemal. Kuulihaavad olid iga kord erinevates kohtades. Mõnda inimest oli tulistatud üks kord, mõnda aga üha uuesti ja uuesti.
Treilerid ootasid kannatlikult, millal saavad purunenud masinaid ära viia, kui politsei on need dokumenteerida jõudnud ja surnukehad välja tõstnud. Pöördusin mind sõidutava politseiniku poole. Mu sõnad lõikasid läbi vaikuse, nagu oleks purunenud klaas.
„Mul pole enam vaja surnukehasid kohapeal näha. Pole kahtlust, mis moel nad hukkusid, seega saan kõige sellega tegeleda lahkamisel.“
„Aga meil on vaja, et vaataksite Ryanit,“ sõnas ta.
Noogutasin.
John O’Gaunti kooli juures oli palju rohkem politseiametnikke.
Allkorrusel anti mulle asjast lühiülevaade.
„Ta ütles meile, et tal on pomm. Me pole teda veel läbi otsinud, kuna kartsime, et see plahvatab, kui teda liigutame. Kuid meil on vaja, et te talle pilgu peale viskaksite ja kinnitaksite surma. Lihtsalt juhuks, kui ta plahvatab sellal, kui me tõesti vaatame.“
„Selge.“ Selge.
„Teen ettepaneku, et te teda ei liigutaks, sir.“
Selge.
„Kas te soovite kuulikindlat vesti?“
Keeldusin. See oli mõeldud kuule peatama ning pommile niivõrd lähedal oleks sellest vähe kasu. Ja igatahes polnud mul mingit kavatsust Ryanit liigutada.
Läksime trepist üles. Kummi meenutav koolilõhn. Ja kui nad klassi ukse lahti tegid, siis olid seal lauad. Mõned lauad olid segi paisatud, kuid enamik seisid ikka veel korralikes ridades. Seintele olid kinnitatud pildid ja teaduslikud skeemid. Kõik oli täiesti normaalne. Välja arvatud üks surnukeha, mis istus klassi ees tahvli lähedal.
Tapja kandis rohelist jakki. Ta oleks näinud välja nagu mees, kes on päevaks jahile läinud, kui ta näos poleks olnud kuulihaava. Parem käsi lebas tal süles. Selles olev Beretta püstol sihtis ikka veel mind.
Kui tema poole astusin, tajusin, et kõik politseinikud läksid vaikselt ruumist välja. Kuulsin ust enda selja taga sulgumas. Selle tagant kostus raadiosaatjaga edastatud sõnum: „Läheb sisse.“ Ja siis olin ma omapäi klassiruumis Ühendkuningriigi suurima massimõrvariga. Ja võib-olla pommiga. Mind meelitasid seda elukutset valima tolle kohtupatoloogia lõvi, professor Keith Simpsoni raamatud. Aga ma ei suutnud meenutada, et üheski noist oleks ta maininud sellist juhtumit.
Olin teravalt teadlik kõigest, mis mind ümbritses. Vaiksetest häältest ukse taga. Väljas üles seatud kaarlampidest, mis heitsid laele üksteisega kattuvaid tumedaid varje. Mu enda taskulambi väikesest valguskiirest. See klassiruum lõhnas mustuse, kriidi ja higi järele. Mis oli veidralt segunenud vere lõhnaga. Sammusin üle ruumi, keskendudes nurgas olevale surnukehale. Kohale jõudnud, laskusin põlvele, et teda vaadata. Relv, mis oli tol päeval juba