Ajaloos veelgi kaugemale tagasi minnes jõuame Saksa ordu võidulugude juurde. Ordu ristisõdades sõdimise õigustuseks oli kristlaste kaitsmine uskmatute rünnakute eest. Selleks aga oli hädavajalik sääraste uskmatute olemasolu ja nende arvu pidev kasvamine. Lisaks oli lihtne panna uskmatute süüks orduvastaste vaimulike surma.
Nii luuletas ordukroonik Bartholomäus Hoeneke 14. sajandil kokku kroonikalaulu jüriöö mässust, mida loeti-lauldi võiduloona kõigil ordu tähtsamatel kogunemistel. Laulu järgi olimegi usust taganejad, Padise kloostri munkade ja paljude teiste vaimulike mõrvajad, pimedad, meeleheitele viidud, pöörased, elajalikud mässulised.
— Millist lugu me ise räägime? —
Kolmest võõraste võiduloost esimene, venelaste lugu on nii hiljutine, et sel pole meie üle võimu. Teame, et meie teadus- ja hariduslugu, majandus- ning kunstielu edenes uskumatult suure hooga kuni nõukogude okupatsioonini. Siiski oli kolmkümmend aastat tagasi ka meie endi hulgas rohkesti neid, kes seda lugu edasi kõnelesid.
Teine, rootslaste võidulugu on palju kaugemal ajaloos. Seetõttu unustame enamasti jesuiitide gümnaasiumi osa meie ülikoolihariduse sünniloos, kuigi sellele viidates võiksime võita väärikust ja lugupidamist Lõuna-Euroopa katoliiklikes maades.
Kolmas võõras võidulugu jüriööst on nii kaugel ajaloos, et ikka ja jälle laseme ennast sellega pimesi samastada. Otsime haletsemist oma ülitäbara majandusliku ja õigusliku olu pärast neljateistkümnenda sajandi algul ning oleme kergel käel valmis enda peale võtma paljude vaimulike mõrvamise süükoorma, kui me Eestit tutvustavates turismiteatmikes seda lugu pidevalt paljundame ja edasi jutustame.
Meie oma võiduloo võti peitub maarahva loomuses. Mereäärse rahvana olime vastuvõtlikud kõigele heale ning arengutasemelt võrdväärsed teiste lähirahvastega. Läbi aegade pole selles midagi muutunud. Tõsi, oma ajaloo sõnastamise söakus on alles esimesi võrseid ajamas.
Selleks peame kõrvutama erinevate võimude lugusid meie ümber ajast aega. Neid võrreldes selgub, et tegelikult ei pea me sugugi enam toitma Saksa ordu vaimu tema võidulugu munkade mõrvamisest ikka ja jälle üle jutustades. Me olemegi lõpuks vabad ja võime ise oma lugu kõnelda.
Kindlasti tuleb meeles pidada, et lugude rääkijad ei kõnele eales tõtt … Kuid neid tuleb hoolega kuulata, sest lugudes on tõde sees.
Nii on tõde sees ka Saksa ordu lugudes Padise munkade mõrvamisest – kloostri põlemist tõendavad väljakaevamised ja muud ajalooallikad. Kuid selgub ka, et Padise kloostri vaimulikud astusid Saksa ordule tülikalt vastu. Padisega arvete õiendamiseks olid mässavad talupojad ordule hädavajalikud.
Saksa ordu võiduloo vastu on välja astunud teoloog Uku Masing, kes pühendas sellele raamatu „1343. Vaskuks ja vikaaria Lohult”. Ta toob mitu värvikat näidet ordu vägivallast vaimulike kallal. Nii soovib Masing näidata, kuidas ka jüriöö ülestõusu sündmuste käigus oli ordu võimeline mõrvama vaimulikke.
Ordu võiduloo järgi muutusid talupojad pööraseks kloostri ja Taani kuninga vasallide ränga rõhumise tõttu. Padise kloostril oli Harju- ja Virumaal mitu valdust, kuid mungad ja maarahva hulgast pärit ilmikvennad toetasid maarahvast. Nii olid kabelid ja kloostrimõisad kohtadeks, kus omavahel taipamisi vahetati ja ka ebakindlaks muutuva poliitilise olukorra üle aru peeti.
— Jüriööl hukkunuid mälestati kirikuski —
4. mail 1346 mälestati esmakordselt Rapla ja Keila kirikutes maarahva soost kristlasi, kes mõrvati Saksa ordu poolt jüriöö sündmuste käigus. Neid kirikuid 1346. aastal maarahvale lähedase piiskop Olavi palvel Tallinna toomkirikule kinkides oli Taani kuningas Valdemar IV nõudnud, et 4. mail ja 10. oktoobril tuleb pidada mälestusjumalateenistusi kõigile soovijatele nii kiriku sees kui ka väljas.
Rapla vanasse kirikusse mahtus õpetaja Carl Eduard Malmi hinnangul 1868. aastal kuni kaks tuhat inimest. Kui kohe pärast Harju mässu kirjutati mälestamispäeva kehtestamise tingimusse toimingud nii kiriku sees kui ka väljas viibivatele usklikele, siis mõraneb ordu lugu täielikust usutaganemisest – pigem on tegu maarahva sügava ja massilise usklikkusega.
Ameerika põlisrahvastele ristiusku jutlustanud misjonärid olid kimbatuses, kui oma põlises vaimses traditsioonis üles kasvanud indiaanlased neile teatasid, et nad kõnelevad Jeesusega. Misjonärid ainult räägivad Jeesusest, indiaanlased aga kõnelevad otse ja vahetult neile lähedase Armastuse vaimuga.
Pole põhjust kahelda, et ka meie esivanemad leidsid kiiresti tee, kuidas Jeesusega otse suhelda. See aga ei sobinud sugugi ordule. Maarahvas pidi järjepidevalt usust taganema ning ordule tülikaid preestreid ja munki tapma – vaid nõnda sai õigustada ordu vajalikkust ja olemasolu Eestimaal.
Küllap oli jüriöö sündmuste õhutajaks kümmekond aastat varem teises Taanimaa provintsis Skånes hargnenud üsna sarnane lugu. Pärast talurahva ülestõusu 1332. aastal otsustasid sealsed aadlikud ja vaimulikud valida enda kuningaks noore võimeka Magnus Erikssoni Rootsist, kes omakorda taastas kõigi Skåne vaimulike ja vasallide õigused ning ostis taanlaste poolt sakslastele panditud maa 1343. aastal 34 000 hõbemarga eest vabaks. Kuningas Magnus Erikssoni ajal pandi õiguslik alus Põhjamaade kohalikule omavalitsusele.
Jüriöö aegu saatis Magnus Eriksson laevastiku Turust ja Viiburist Tallinna appi. Tema taotlus kindlustada oma võimu Soome lahe lõunarannal jätkus ka pärast jüriööd. Sellega on seotud rannarootslaste asumine Eesti saartele ja rannaaladele. Teadaolevalt sai Padise klooster 1340. aastast alates Rootsi kuningalt kingituseks hulganisti maid Soomes Turu, Helsingi ja Porvoo ümbruses. Samast ajast on teada paljude eestlaste asumine Soome nimetatud aladele. Vähemalt osa neist olid ordu poolt vaenatud „mässulised” Harjust ja Virust.
Seepärast tasub uhkusega mõelda tagasi oma esivanemate peale ning pidada nendest lugu looga, mis tõesti loeb ja pidamist väärib.
Ja küllap on hea mõte pidada Rapla ja Keila kirikutes Tallinna piiskopi osavõtul mälestusteenistusi võõraste võidulugude nimel süüdi mõistetud kaasmaalastele.
— Eestlane olla on uhke ja hää —
Juba üle 160 aasta võime iga aasta jaanikuul pühitseda eestlaseks olemise aastapäeva. 17. juunil 1857 hakkas postipapa Johann Voldemar Jannsen ajalehes Perno Postimees esimesena maarahvast järjekindlalt kõnetama sõnadega „Armas Eesti rahvas”.
Põlvkonnavahetus toimub umbes kolmekümne aastaga. Nii oleme juba viis põlvkonda maakeelt kõnelev maarahvas, kes kutsub end eestlasteks, oma maad Eestimaaks ning oma keelt eesti keeleks. Enne seda teadsid ligi kakssada põlvkonda meie esivanemaid end olevat maarahvas, kelle asumisala nimeks oli Maa ja keeleks maakeel.
Eestlaseks olemise põgusad poolteist sajandit on olnud meile edukad. Juba teist korda selle aja jooksul on meil õnnestunud taastada oma riik, mida tunnustavad teised riigid üle maailma. Nende hulgas on veel üks maarahva riik – Ungari. Erinevalt meist kasutavad ungarlased enda ja oma riigi nimetusena jätkuvalt sõnast maa lähtuvat põlist nimetust madjar.
Oma asumisala nimetavad häälikuühendiga maa veel Tšiili enam kui miljoniline maputše põlisrahvas, mitmed draviidi rahvad Lõuna-Indias, paar tuhat mansi rahva liiget Lääne-Siberis ja hääbunud vadja rahvas meie idapiiri taga. Neil pole paraku õnnestunud oma riigini jõuda, nii nagu veel paljudelgi rahvastel kogu maailmas.
Vaadates tagasi eestlaseks olemise aastakümnetele, võime märgata, et oma riigi valitsemiseni jõudsime seitsmendal ja kaheksandal kümnendil, minetasime selle üheksandal ja taastasime neljateistkümnendal