Maa on all. Kõik, kes on väsinud, haiged või surnud, heidavad või kukuvad maha. Elavatele annab maas olemine ja magamine kätte uue väe ja tervise, uue hingamise, et tõusta üles ja taas toimida. Surnud annavad endasse ladestunud väe edasi teistele, kes uue hingamisega üles tõusevad. Nõnda annab maa põhjas käimine alati puhkust ning uut väge juurde.
Maa põhjas käivad ka kõik taevakehad, mis sukelduvad läänekaares silmapiiri taha ning tõusevad taas idakaares. Südaöösi on taevakehad põhjakaares, kõige sügavamal all. Sellepärast on meie omakeelses maailmapildis ka põhjakaar all ning lõuna üleval. Põhjast läbi käimine annab päikesele ning päikese kaudu kõigele elavale uue kasvuväe.
Lõunakaares on kõik taevakehad kõige kõrgemal üleval. Ka hingeõhk tõuseb ülespoole. Eriti hästi on see näha külma ilmaga, kui hing auruna välja käib. Nii nagu hingeaur, tõuseb ka saunaleil ülespoole – selleks on ju saunalavadki lae alla ehitatud. Lõuna-Eesti keeltes ongi saunaleili nimeks lõun.
Maa on avatud. Ta võtab kõik endasse vastu. Maad, nagu ka naispoolt, iseloomustab katkendjoon: – –. Ööuni katkestab päevategemised inimestel, enamikul loomadel ja lindudel ning taimedel. Kui päike on põhjas, nii öösel kui ka talveajal, katkeb aktiivne elu looduses. Maa on laiuv, lahku vedav, nii nagu ka põhjakaar.
Maa – selle häälikuühendiga tähistavad oma asumisala paljud põlised rahvad, lisaks meie Läänemere-äärsetele sugulasrahvastele veel mansid Siberis, enam kui sada miljonit draviidi rahva liiget India ookeani ääres ja üle miljoni Tšiili maputše indiaanlase Vaikse ookeani kaldal. Indiaanlased asusid Ameerika mandrile enne viimast jääaega. See lubab arvata, et sõna maa vanus ulatub kümnetesse tuhandetesse aastatesse.
Ka eestlased nimetavad oma elukohta sõnaga maa. Meie keel oli maakeel ja rahvas maarahvas. Tänapäeval on see justkui luuleline võrdkuju. Siiski tunneme hingepõhjas end pigem maarahva kui eestlastena. Maa on meie jaoks elusolend, midagi palju enamat kui ametlik riiginimi kaardil. Maa hingab läbi meie, on üks osa meist endist.
Mu meelest on põnev, et võime oma keeles ka iseenda kohta öelda pea samamoodi: ma elan, ma olen, ma tahan, ma armastan. Minu rahva asumisala nimi on killukesena ka mu enda sees. Samas olen ma ise hoopis teistmoodi kui kõik teised. Minus on peidus maa, mis on kõigile teistele tundmatu ja avastamata.
— Maailma loomine —
Kui vana saab otsa, siis algab uus.
Just niimoodi kirjeldab Gustav Suitsu lell Jaan Suits Võnnu kihelkonnast rahva suust üles kirjutatud muistendis, kuidas Jumal ja Vanatühi kahe peale maailma lõid. Algab see mõttega: Jumal sõuab vee peal, Vanatühi ujub tema järel.
Vanatühja saatus ongi alati järel ujuda, sest kui Looja pole enne midagi loonud, pole ju ka midagi tühistada. Nii on elu, valgus, rõõm ja loomine alati alguses ning surm, pimedus, lein ja häving tagapool. Ometi on ka Vanatühi peaaegu sama oluline kui Looja ise, sest kui kõik loodu igavesti kestma jääks, poleks ka loomine enam võimalik.
Võnnu loomislugu pajatab, kuidas Vanatühi läheb Jumala soovitusel vee alt uut maad ja elu otsima. Uue elu loomiseks tuleb leitud ja vee alt pinnale toodud maa tervenisti Jumala kätte anda. Vanatühi ei raatsi seda teha ja peidab osa maad põske, kus see kasvades tal suu lõhki tahab ajada. Räpakalt välja süljatud maast tekivad muule maale mäed ja künkad, mis rändajaile meelehärmi valmistavad.
Põnev on selle loo juures see, et Looja ja Tühistaja teevad omavahel koostööd selle nimel, et uus elu ja ilm algaksid.
Maarahva loomislooga sarnanevat indiaani loomislugu on kirjeldanud tšerokii ja kreeklanna abielust sündinud Kanada kirjandusteadlane Thomas King. Ta võrdleb indiaani loomislugu kristliku loomislooga. Indiaani lugu, nii nagu meiegi oma, kirjeldab ühistöös sündivat maad, kristlikus maailmas aga sai kõik alguse vaid Jumalast. Esimene lugu õpetab kasvama ja lahendama kimbatusi koostöös, teine jätab ootama suurt Õpetajat, kes aitaks asjad uuesti õigeks ajada.
Indiaani loomislugu liigub kaosest korra poole, piibliloos viivad Aadam ja Eeva Eedeni aia korrast kaosesse …
Tänapäeva inimene kõigub oma olemisega nende kahe loomisloo vahel. Hea uudis on see, et maailma juhtimisteoreetikud soovitavad elamist rohkem esimese loo järgi seada. Ja seda oleme koos maailma teiste põlisrahvastega ju mitu aastatuhandet harjutanud!
* * *
Põhja-Ameerika edelaosas Arizona kõrbemaastikul elab jõerahvas akimel o’-odham, keda valged kutsuvad pimadeks. Pima tähendab jõerahva keeles „ei saa aru” – nii vastasid nad kunagi esimeste hispaanlaste küsimusele, kes nad on. Jõerahvas on sajandeid kõrbepinnast niisutuskanalitega viljakaks muutnud ja seal puuvilla ning vilja kasvatanud. Sõjapidamisest ega vägivallast pole nad eales hoolinud.
Sada aastat tagasi ei tohtinud jõerahvas – nagu teisedki Ameerika mandri põlisrahvad – jutustada oma lugusid, laulda oma laule ega tantsida oma tantse. Seda olukorda aitas muuta jõukast perest pärit noor muusik Natalie Curtis. Ta salvestas vaharullidele paljude Ameerika põlisrahvaste laule ja lugusid ning avaldas need raamatus „The Indian Book”, mida eessõnas soovitas president Theodore Roosevelt.
Ühes 1913. aastal ilmunud artiklis kirjeldas Natalie Curtis elatanud indiaanlase arusaamatust nn tsiviliseeritud inimeste elamisest: esimene pool elust kulub meil asjade ja vara hankimiseks, teine pool elust aga selle kaitsmiseks ja hoidmiseks. Omaenda elu koos imelise ja rikka maailmaga meie ümber jääb otsani elamata.
Rikka elu elamine algab maailma loomise mõistmise ja mäletamisega. Natalie Curtis kirjutas jõerahvalt sada aastat tagasi üles maailma loomise loo ja laulu. Nii nagu teisigi „Indiaanlaste raamatu” lugusid ja laule, tuleb ka seda pidevalt edasi rääkida ja laulda. Kui häid lugusid edasi kõneldakse, püsib maailm terve ja elusana.
Maailma laul
Chuhtwuht
Laulis ja jutustas jõerahva pealik Visak-Vo-o-yim (Tuuletallaja):
Alguses oli kõikjal vaid pimedus , pimedus ja vesi. Ja pimedus tihenes kohati, kuhjus kokku ja läks taas laiali, kuhjus ja lahtus, kuni lõpuks ühest kohast , kus pimedus oli tihedalt koos, tuli välja inimene. Inimene vantsis pimedas ringi, kuni hakkas mõtlema; siis taipas, et ta on olemas ja et ta on inimene; ta taipas, et ta olemisel on mõte.
Ta sirutas käe oma südamesse ja tõmbas sealt välja suure kepi. Keppi kasutas ta pimedas käies toeks , väsinuna puhkas ta sellel. Siis tegi ta endale väikseid sipelgaid ; ta tõmbas nad välja oma kehast ja asetas kepile. Kõik , mis ta tegi, võttis ta välja oma kehast, nii nagu ta tõmbas kepi välja oma südamest. Kepp oli vaigusest puust ; sipelgad veeretasid kepi peal vaigust ümmarguse kera. Inimene võttis kera kepi pealt ja pani pimeduses oma jalgade alla, seisis selle peale, veeretas seda jalgadega ja laulis:
„Maailma loojana maailma loon ,
Maailma loojana maailma loon.”
Nii ta laulis, nimetades end maailma loojaks. Ta laulis aeglaselt. Kogu aeg, kui ta kera jalgadega veeretas, kasvas see suuremaks. Laulu lõpuks, vaata imet, see oligi maailm. Siis laulis ta kiiremini:
„Siin ta on, nüüd ta on,
Siin ta on, nüüd algab!”
Nii tehti maailm. Nüüd
tõmbas inimene enda seest välja kivi ja tegi selle väikesteks
tükkideks. Tükkidest tegi ta tähed ja pani