Inimvajadustest investorvajadusteni
Maslow originaallähenemist pisut väänates[1] ja inimvajadused investorvajadustega asendades, saame kirja panna ning püramiidi kujul esitada investorvajaduste hierarhia. Investorvajadustena võime vaadelda nelja eri valdkonda, millele investorina aega ja analüüsi-ressurssi panustame. Iga valdkonna mõju eelmises artiklis käsitletud pikaajalisele netotootlusele on erinev. Ideaalis peaks iga investor enne järgmise taseme valdkonnaga tegelema hakkamist endale esmalt selgeks tegema alama astme valdkonna ja omandama vastavad teadmised ning oskused.
Püramiidi madalaimal tasemel asub nii-öelda baasvajadus, mille mõju pikaajalisele netotootlusele on kõige suurem – investorkäitumine. Investorkäitumise all mõistame seda, kuidas investor teeb investeerimisotsuseid, kui sageli tehakse tehinguid ning mille ajel. Investorkäitumisest järgmisel, kõrgemal tasemel, on portfelli allokatsioon. Siin on vajalik otsustada, milliste varaklasside instrumentidest ja missugustes proportsioonides oma investeerimisportfell kokku panna. Sellele järgneb teenitud tulu maksustamise aspekt. Maksustatakse nii jooksvalt teenitud tulu (dividendid, intressid, üüritulu) kui ka investeeringu realiseerimisel hinnatõusust saadud tulu (kapitalikasvu). Lõpetuseks, kõige väiksema, kuid siiski üldse mitte ebaolulise mõjuga on investeerimisega kaasnevate kulude pool. Ka siin on alaliike, mida arvesse võtta, mitmeid. Väärtpaberite tehingutasud, väärtpaberikonto haldustasud, fondide/ETF-ide puhul nende haldustasud, valuutavahetustehingutest tulenevad arveldustasud, investeerimis- ja kauplemis-kontodele raha sisse- ning väljakannetega kaasnevad kulud on väärtpaberitesse investeerimisega kaasnevatest kuludes kõige sagedamini esinevad.
Praktikas asjad pahupidi
Praktikas kahjuks toimib asi ümberpööratult. Enamasti siiski panustatakse palju auru kulude teemale – lugematu hulk tunde kulutatakse madalaimate tehingutasudega vastaspoole või kauplemiskeskkonna ja madalaimate kogukuludega fondi või börsil kaubeldava fondi leidmiseks, samas kui maksuefektiivse investeerimise või investorkäitumise poolega tegeletakse märkimisväärselt vähem.
Käesolev kirjatükk on esimene investorvajaduste hierarhiat käsitlevatest postitustest, mida saab kokku olema viis. Järgnevates võtan vaatluse alla kõik ülalkirjeldatud valdkonnad alustades pikaajalist tootlust enim mõjutavast ehk investorkäitumisest.
[1] Pisut käänamist-väänamist on vaja kasutada peamiselt järgneval põhjusel. Kui Maslow teooria kohaselt on madalama astme vajadus täitmata, siis kõrgema astme vajadus iseenesest ei motiveeri. Seega on püramiid üles ehitatud inimese enda motivatsiooni liikumisele eri astme vajaduste vahel. Mudeli käivitav jõud tuleb seega ise inimese seest. Investorvajaduste kirjapaneku puhul lähtume alustuseks statistikast ja selle baasilt paneme kirja vajaduste hierarhia, mida tuleks igal investoril järgida. Hierarhia on koostatud nõnda, et madalaimal astmel asub tootlusele kõige suuremat mõju avaldav valdkond ja kõige kõrgemal tootlusele kõige vähem mõju avaldav valdkond. Seega on tegu pisut äraspidise loogikaga, sest antud juhul kirjutame investorile n.ö. ette, kuidas ta peaks mööda vajaduste hierarhiat liikuma selle asemel, et see liikumine toimuks läbi sisemise motivatsiooni nagu Maslow inimvajaduste hierarhia käsitluse puhul.
Investorvajaduste hierarhia II osa: investorkäitumine
Uuringud on näidanud, et keskmine investor kohe oskab ebaratsionaalselt käituda. Regulaarselt läbi viidav uurimus USA jaeinvestorite investeerimiskäitumisest jõuab aasta-aastalt samale tulemusele – jaeinvestorite tegelik netotootlus jääb märkimisväärselt alla turu keskmisele tootlusele. Vaatamata sellele, et näiteks 2014. aastal ajastasid väikeinvestorid oma ostusid/müüke korrektselt tervenisti 67% juhtudest, jäi keskmise investori aktsiaportfelli tootluseks 2014. aastal 5,5% võrrelduna S&P 500 indeksi 13,7% tootlusega. Dalbar, kes kõnealust uuringut USA-s juba kolmandat aastakümmet läbi viib, kirjutab jaeinvestorite investeerimiskäitumise kohta järgmised read:
„Pärast aastakümneid kestnud väikeinvestorite investeerimiskäitumise analüüsimist nii headel kui ka halbadel aegadel ning pärast finantssektori ekspertide kauakestvaid pingutusi harida miljoneid investoreid, käituvad väikeinvestorid investeerides jätkuvalt mõtlematult.“
Mida pikem investeerimishorisont, seda suuremad erinevused
Kuigi juba üheaastases horisondis tunduvad tootluste erinevused märkimisväärsed (5,5% vs 13,7%), ei oma see investori portfelli väärtusele veel nõnda suurt efekti kui aastast aastasse korduv mahajäämus turuindeksi tootlustest. Näiteks 2014. aasta jooksul suutis keskmine USA aktsiaturule investeeriv investor kasvatada oma 1 000 dollarit 1 055 dollariks, samas kui indeksiväärne tõus oleks olnud 1 000 dollarilt 1 137 dollarile. Vahe üheaastase investeerimisperioodi jooksul on 82 dollarit ja portfelli väärtus erineb ligi 8%.
Üle viimase kümne aasta mõõdetuna jäi keskmise aktsiainvestori tootluseks 5,3% aastas, USA aktsiaturg näitas samal perioodil aga tootlust keskmiselt 7,7%. Üle viimase 20-aastase investeerimisperioodi on vastavad näitajad 5,2% ja 9,9% ning üle 30-aastase perioodi 3,8% ja 11,1%. Naastes korraks 10-aastase investeerimishorisondiga näite juurde, saame öelda, et kümme aastat tagasi investeeritud 1 000 dollarist sai keskmise investori jaoks 1 670 dollarit. Samal ajal sai turuindeksit järgivast 1 000 dollarist 2 094 dollarit. Siin, nagu näeme, on vahed juba olulisemad.
Lükates investeerimishorisondi 30 aasta peale, muutuvad erinevused veelgi kõnekamaks. Keskmine USA aktsiainvestori portfell kasvas selle aja jooksul 1 000 dollari pealt 3 053 dollarini. Pole paha? Passiivse, turuindeksit järgiva investeerimisportfelli väärtus küündis samaks ajaks aga hoopis 23 266 dollarini. Erinevus on seekord tervenisti 20 214 dollarit ehk asjatuid oste, müüke ja isegi valdavas enamuses õigeks osutunud turgude ajastamisi tegemata oleks passiivne investor teeninud 662% rohkem. See on 7,6 korda kõrgem tootlus.
Allikas: Dalbar’s 21st Annual Quantitative Analysis of Investor Behavior
Emotsioonide ajel käitumine vähendab investeeringute hoidmise pikkust
Mis peitub nõnda mastaapselt erinevate tootluste taga? Vastus – investorkäitumine. Keskmine aktsiafondide hoidmise aeg lüheneb oluliselt aktsiaturgude languse saabudes. 2000-ndate tehnoloogiamulli järgselt hoidsid USA investorid aktsiafonde keskmiselt vaid 2,5 aastat, viimase finantskriisi ajal 2008. aastal lühenes hoidmisaeg 3 aasta peale. Seega kipuvad väikeinvestorid järjepidevalt turuarengutele reageerima, tavaliselt investeerimisportfelli väärtust suuresti kahjustaval moel.
Nagu alljärgnevast tabelist näha, ei ilmne kuiste tootluste puhul jaeinvestorite mahajäämus turuindeksi tootlusest vaid langeval turul, kimpus ollakse ka aktsiate uuesti soetamisega ja jäädakse seeläbi osaliselt ilma ka kiirete hinnatõusudega kuudest.