Järgmisena on mõistlik endale selgeks teha plaanitava investeerimisportfelli võimalik varade jaotus ehk portfelli allokatsioon.
Sealt edasi on õige aeg liikuda maksuefektiivse investeerimise teema juurde. Teadupärast korjavad teenitud tuludelt maksu nii meie kodumaine kui välismaised maksuhaldurid, kusjuures maksumäärad ei ole üldse mitte ebaolulised. Täna kehtiva seadusandluse kohaselt tuleb Eesti investoril teenitud tulult tervenisti viiendik ehk 20% riigile loovutada.
Üle ega ümber ei saa ka investeerimisega kaasnevatest kuludest. Varem või hiljem tuleb ka neile kriitiline pilk peale heita. Alustava investori jaoks võib tulla uudisena, et kulude pool ei piirdu kaugeltki vaid tehingutasudega.
Sinu investeeringute tegelik netotootlus
Tavapäraselt peetakse finantssektoris investeerimisportfellide tootlusest rääkides silmas nominaalseid tootlusnumbreid, mida pea alati võrreldakse võrdlusindeksitega. Tõsi, varahalduri või fondijuhi tööd peab kuidagi hindama ja võrdlusindeksite kasutamine selleks tundub üpris hea viis. Nõnda on ju kohe lihtne hinnata, kas aktsiaportfell tootis vähem või rohkem kui kõiki maailma suuremaid börsil noteeritud ettevõtteid koondav MSCI All Country World aktsiaindeks või vahest isegi rohkem kasutust leidev võrdlusindeks S&P 500, mis koondab endas USA suurimaid ettevõtteid.
Mis on sinu investeeringute tegelik tootlus?
Selle juures on siiski üks aga. Nimelt ei ole kõnealune raporteeritav ja võrdluseks kasutatav tootlusnumber minu jaoks siiski see tõeline ja lõplik netotootlus. .
Tootlusnumbrite erinevused on suured
USA varahaldusettevõte Thornburg Investment Management tegi lihtsa, kuid olukorda hästi näitlikustava uurimuse. Oletame, et investor paigutas 31. detsembril 1983. aastal USA suuremaid ettevõtteid koondavasse S&P 500 aktsiaindeksisse 100 dollarit. Koos laekunud dividendidega, mis iga kord edasi investeeriti, oli nimetatud 100 dollarilise investeeringu väärtus kasvanud 2013. aasta 31. detsembriks 2 346 dollarini. See teeb keskmiseks aastaseks tootluseks (nominaaltootluseks) 11,09% aastas.
Selge on see, et investeerimisega kaasnevad kulud. Lahutades maha tehingu- ja haldustasud jääb järele 2 024 dollarit ehk keskmiseks aastaseks tootluseks kujuneb 10,54%. 30 aasta peale kogunes investeerimisega seotud kulusid kokku 326 dollari ulatuses. Pidagem siinkohal meeles, et USA-s on tehingutasud üldiselt madalamad kui läbi Eestis tegutsevate pankade investeerides!
Kuna paljud S&P 500 indeksisse kuuluvad ettevõtted maksid selle 30 aasta jooksul dividende, tuli laekunud dividendidelt tasuda ka tulumaks. See vähendas investeeringu väärtust 466 dollari võrra. Vahemärkusena olgu lisatud, et arvutustes kasutati üpris kõrget maksumäära, täpsemalt igal aastal USA-s kehtivat maksimaalset dividendide maksustamise määra, mis kõnealuse perioodi kestel kõikus vahemikus 28-50%. Pärast laekunud dividendidelt tulumaksu tasumise maha arvestamist jääb keskmiseks aastaseks tootluseks alles 9,58%.
Allikas: Thornburg Investment Management
Eeldades, et kõnealuse testperioodi lõpus kogu investeering realiseeritakse, tuleb tasuda tulumaksu ka kapitalikasvult ehk hinnatõusust tekkinud kasumilt. Arvutustes on kasutatud USA soodsaimat pikaajaliste investeeringute tulumaksumäära ehk 15%. See langetab investeeringu realiseerides lõplikult kätte jäävat summat veel 243 dollari võrra 1 311 dollarile. Keskmiseks aastaseks tootluseks kujuneb seeläbi 8,96%. Seega puhtalt tehingu- ja haldustasude ning maksudega langeb keskmine aastane tootlus 11,09% tasemelt 8,96% tasemele.
Ärgem unustagem inflatsiooni
Investeeringu tootlusnumber on vähe väärt ilma kontekstita. Üheks konteksti defineerivaks teguriks on inflatsioonimäär. Võib-olla mäletate veel 2007-2008. aastal Eestis tegutsevate suuremate pankade poolt pakutavaid hoiuste intressimäärasid – 5%, 6% ja isegi 7% hoiuseintressid 1-aastase tähtajaga hoiuste puhul ei olnud erand, vaid reegel. Kodumaine inflatsioonimäär ulatus toona lühiajaliselt koguni 11% tasemele. Seega vaatamata täna nõnda suurepäraselt kõlavale 7% hoiuse intressimäärale, kaotasid hoiustajad toona keskmiselt 4% aastas oma säästude ostujõust.
Aastane inflatsioonimäär Eestis on üle viimase 10-15 aasta olnud keskmiselt 4% piirimail. Seega kõik, kelle investeeringud/säästud on viimase dekaadi jooksul teeninud vähem kui 4% aastas, on reaalselt vaesemaks jäänud. Kõrvalepõikena – võrdluseks kasutatav inflatsioonimäär sõltub paljuski sellest, mis riigis valdav enamus oma elamiskuludest tehakse; Soomes elav ja tööl käiv eestlane peaks pigem arvestama Soome inflatsioonimäära, Brüsseli euroametnik Belgia inflatsioonimääraga.
Naastes ülatoodud näite juurde näeme, et inflatsioon „vähendab“ tootlust veel ligikaudu 3% võrra aastas (USA keskmine inflatsioonimäär perioodil 1983-2013 oli ligikaudu 3% aastas). Seega saame öelda, et pärast tehingu- ja haldustasude ning tulumaksukohustuste tasumist alles jäänud 1 311 dollari suurusest investeeringu väärtusest „sööb“ inflatsioon ära veel 741 dollarit. Võttes arvesse dollari ostujõu langust jääb investeeringu lõplikuks netoväärtuseks kõigest 570 dollarit. Seega kujuneb investeeringu tegelikuks netotootluseks 5,97% aastas.
Rakendan kõik eelneva samm-sammult praktikasse
Kogu eelneva mõte on järgmine. Tehingu- ja halduskulude ning samuti tulumaksu mõju tegelikule netotootlusele on üpris suur. Kuna investeerin pikaajaliselt, siis ei saa tähelepanuta jätta ka inflatsiooni mõju. Kogu investeerimisportfelli turuväärtuse baasilt igal aastal inflatsiooni ületavat tootlust püüda on väga keeruline, kasvõi ainuüksi seetõttu, et inflatsioonimäära ja aktsiaturu tsüklid on omavahel nihkes. Mõistlik on seda võrdlust teha näiteks üle 5-aastase perioodi.
Investorvajaduste hierarhia
Majandusteaduses on laialt levinud ja kasutusele võetud Maslow inimvajaduste hierarhia. Tegu on antropoloog-psühholoogi Abraham Maslow poolt välja töötatud teooriaga inimese motivatsioonist. Selle kohaselt jaotuvad inimvajadused viide eri kategooriasse, kusjuures madalama kategooria vajadused peavad saama rahuldatud enne, kui kõrgema