„Arvad siis, et mul peaks neid olema kaks? Üks lõunas ja teine põhjas?”
„Miks mitte?” vastas Hilde.
„Üks, keda lüüa, ja teine, keda sa ei löö,” ütles Eirik. „Paremat tasakaalu sa ei leia.”
„Veel mõni soovitus?” küsisin ma.
„Ma nägin ükskord telekas intervjuud mingi vana näitlejaga,” ütles Lars. „Temalt küsiti, kas ta on oma pika elu jooksul omandanud mõne kogemuse, mida ta tahaks vaatajatega jagada. Ta ütles jah, võib küll. See käib dušikardina kohta. Selle äär peab olema vanni sees, mitte väljas. Kui see on vannist väljas, siis saab kogu põrand märjaks.”
Me naersime. Lars vaatas rahulolevalt ringi.
Tema taga tuli Line tühjade kätega tagasi.
„Saba oli liiga pikk,” ütles ta. „Aga rongis on kindlasti puhvet.”
„On küll,” ütlesin ma.
„Kas lähme?”
„Okei,” ütlesin ma. „Ja ongi lool lühike lõpp, nagu ütleb Fleksnes. Kristiansand katsugu siitpeale ilma minuta hakkama saada!”
Nad embasid mind kordamööda. Olin selle kombe juurutanud teises gümnaasiumiklassis, iga kord, kui ma nendega kokku sain, embasime üksteist.
Siis viskasin koti selga, võtsin kohvri kätte ja astusin Line järel rongi. Nad lehvitasid paar korda, siis hakkas rong liikuma ja nad lonkisid parkla poole.
Mul oli raske uskuda, et see toimus alles kaks päeva tagasi.
Panin raamatu käest ja lugesin kolme lauset, mis ma olin kirjutanud, keerates samal ajal uut suitsu ja lonksates leiget kohvi.
Poe ees oli vähem saginat. Tõin köögist õuna ja istusin kirjutuslaua taha tagasi. Järgneva tunni jooksul kirjutasin ma kolm lehekülge. Lugu rääkis kahest poisist uusrajoonis, ja nagu mulle tundus, kukkus see hästi välja. Kolm lehekülge ehk veel, siis on valmis. Ja kas pole äge, juba esimesel päeval põhjas olen ma saanud maha novelliga. Kui nii edasi läheb, on mul jõuluks novellikogu koos!
Kui ma kohvipaksu kannust välja uhtsin, nägin, kuidas poe poolt sõitis mäkke auto. See peatus majandusjuhataja maja ees ja sealt väljus kaks meest, kes paistsid olevat kahekümnendate keskpaigas. Mõlemad olid turjakad, üks neist pikk, teine lühem, lihavam. Tõstsin kannu õiget pidi, hoidsin seda veejoa all, kuni kann sai täis, ja asetasin keeduplaadile. Kaks meest sammusid mäest üles. Astusin natuke kõrvale, et nad mind aknast ei näeks.
Nende sammud peatusid tuulekoja ees.
Kas nad tulid minu juurde?
Üks lausus teisele midagi. Läbi korteri lõikas uksekella tirin.
Kuivatasin käed pükstesse, läksin esikusse ja avasin ukse.
Lühem mees andis mulle kätt. Tema nägu oli kandiline, lõug esiletungiv, suu väike, silmad kavalad. Ülahuulel olid mustad vuntsid ja lõual habemetüügas. Kaelas jäme kuldkett.
„Remi,” ütles ta.
Segaduses võtsin ta käe vastu.
„Karl Ove Knausgård,” ütlesin ma.
„Frank,” ütles pikk ja ulatas mulle kämbla, mis oli suur nagu leivalabidas. Tema nägu oli niisama ümar, nagu teise oma oli kandiline. Ümar ja prõnnakas. Huuled olid paksud, nahk õrn, suisa roosa. Juuksed heledad ja õhukesed. Ta nägi välja nagu suur imik. Tema silmad olid lahked, samuti nagu imikul.
„Kas me võime sisse astuda?” küsis too, kelle nimi oli Remi. „Me kuulsime, et sa istud siin üksi, ja mõtlesime, et tahad äkki seltsi. Sa ei tunne ju külas veel kedagi.”
„Aa,” ütlesin ma. „Väga meeldiv. Tulge edasi!”
Astusin sammu tagasi. Väga meeldiv! Kust kurat see veel tuli? Kas ma olen mõni viiekümneaastane?
Nad seisatasid elutoas ja vaatasid ringi. Remi noogutas paar korda.
„Mullu elas siin Harrison,” ütles ta.
Vaatasin talle otsa.
„Eelmine asendusõpetaja,” ütles ta. „Me istusime siin ühtepuhku. Ta oli vinge kutt.”
„Mehka vend,” ütles Frank.
„Tema juba „ei” ei öelnud,” ütles Remi.
„Temast on jäänud tühi koht,” ütles Frank. „Kas me võime istuda?”
„Aga muidugi,” ütlesin ma. „Kas te kohvi tahate? Ma just teen.”
„Jah, võib küll.”
Nad võtsid jaki maha, panid käetoele ja istusid diivanile. Kehalt olid nad nagu tünnid. Franki õlavarred olid niisama jämedad nagu minu reied. Isegi köögis, kus ma seisin tööpinna ees seljaga nende poole, tajusin ma nende kohalolekut, mis täitis kogu korteri ja pani mind tundma end nagu väeti tütarlaps.
„Väga meeldiv.” „Kas te kohvi tahate.”
Aga pagan võtaks, mul ei olnud ju tasse! Ainult see üks, mis kodunt kaasas oli.
Tegin tööpinna kohal kapid lahti. Muidugi tühjad. Siis vaatasin alumisse kappi. Ja seal, päris valamutoru kõrval, seisis klaas. Loputasin selle üle, puistasin kohvipuru kannu, kopsisin kannu paar korda vastu keeduplaati, viisin tuppa ja otsisin pilguga, mille peale see panna.
Selleks sai „Eedeni aed”.
„Noh?” ütles Remi. „Kuidas paistab, Karl Ove?”
Häiritud viisist, kuidas võhivõõras mu nime nii tuttavlikult suhu võttis, ma punastasin.
„Noh, ma ei tea,” ütlesin ma.
„Me lähme õhtul pittu,” ütles Frank. „Gryllefjordi. Tuled ka?”
„Ühes autos on ruumi, ja me teame, et sul pole aega olnud monopolis käia, nii et meil on sinu jaoks ka pudel. Mis sa ütled?”
„Ma ei teagi,” ütlesin ma.
„Kuda-kuda, kas sa passid parem tühjas korteris ja keerutad pöidlaid?”
„Lase mees ise otsustab!” ütles Frank.
„Jaa, selge see.”
„Ma mõtlesin natuke tööd teha,” ütlesin ma.
„Tööd? Miukest?” ütles Remi. Aga tema pilk oli leidnud juba kirjutusmasina. „Kas sa sehkendad kirjutada või?”
Lõin jälle õhetama.
„Pisut jah,” ütlesin ma ja kehitasin õlgu.
„Oo, või kirjanik!” ütles Remi. „Vaat kui vinge.”
Ta naeris.
„Ma ei ole elus ühtki raamatut lugenud. Siis ka mitte, kui koolis käisin. Ma nihverdasin alati kõrvale. Sa oled või?” küsis ta Franki poole vaadates.
„Jah, palju. Kokteiliraamatuid, kas tead.”
Mõlemad lagistasid naerda.
„Kas need lähvad arvesse?” küsis Remi mulle otsa vaadates. „Sina, kes sa oled kirjanik. Kas kokteiliraamat läheb kirjandusena arvesse?”
Naeratasin sunnitult.
„Eks raamat on raamat,” ütlesin ma.
Pisut aega valitses vaikus.
„Ma kuulen, et sa oled Kristiansandist?” lausus Frank.
Ma noogutasin.
„Kas sul seal tüdruk