Valasin klaasi piima ja jõin selle paari pika sõõmuga ära. Panin klaasi koos taldriku ja noaga kraanikausi kõrvale, tõstsin juustu külmkappi ja läksin elutuppa, pistsin kirjutusmasina pistiku seinakontakti, panin kõrvaklapid pähe, keerasin heli põhja, kerisin paberilehe kirjutusmasina rullile, sättisin sälgu keskele ja kirjutasin lehekülje ülaserva number ühe. Heitsin pilgu majandusjuhataja maja poole. Ukse taga trepil seisid rohelised kummikud. Seina najale oli toetatud punaste harjastega hari. Ukse ees oli kruusaseguses liivas paar mänguautot. Kahe maja vahel kasvas sammalt, samblikku, natuke rohtu ja üksikud kidurad puud. Lõin vastu lauaserva nimetissõrmega takti. Kirjutasin ühe lause. „Gabriel seisis mäeseljakul ja vaatas rahulolematul ilmel alla uusrajooni poole.”
Tegin ühe suitsu, keetsin kannutäie kohvi, vaatasin küla ja fjordi poole ning üles mägede poole, mis olid teises küljes. Kirjutasin veel ühe lause. „Tema taga ilmus nähtavale Gordon.” Laulsin refrääni kaasa. Kirjutasin. „Ta irvitas nagu hunt.” Lükkasin tooli tahapoole, tõstsin jalad lauaäärele, süütasin uue sigareti.
Sel polnud ju vigagi.
Võtsin pihku Hemingway „Eedeni aia” ja lehitsesin pisut, et tunnetada selle keelt. Olin saanud selle kahe päeva eest Hildelt lahkumiskingiks Kristiansandi raudteejaamas enne Oslosse minekut, kust pidin lennukiga Tromsøsse sõitma. Seal olid ka Lars ja Eirik, Hilde poiss. Tuli ka Line, kes pidi koos minuga Oslosse sõitma ja alles seal hüvasti jätma.
Alles nüüd märkasin, et eeslehel on pühendus. Hilde oli kirjutanud, et ma tähendan talle midagi väga erilist.
Läitsin suitsu, istusin, vaatasin aknast välja ja mõtlesin selle peale.
Mida ma võisin talle tähendada?
Aimasin, et ta mind näeb, aga ei teadnud, mida ta näeb. Temaga sõbrustamine tähendas lasta enda eest hoolt kanda. Aga mõistmises peituv hoolitsus pisendab alati selle objekti. See ei olnud mulle probleem, aga ma tajusin seda.
Ma ei olnud seda väärt. Tegin näo, et olen, ja ta läks kummalisel kombel õnge, muidu ei olnud säärastes asjades tema taibuga midagi korrast ära. Hilde oli minu tutvuskonnas ainus, kes luges korralikku kirjandust, ja ainus, kes minu teada kirjutas. Olime kaks aastat käinud ühes klassis ja ta oli mulle kohe silma hakanud, tal oli kõige suhtes, mida klassis räägiti, irooniline, vahel isegi mässumeelne hoiak, mida ma ei olnud tüdrukute juures kohanud. Ta põlgas teiste tüdrukute kommet end mukkida, lipitseda ja teeselda lapselikkust, aga mitte agressiivselt ega kibestunult, selline Hilde ei olnud, ta oli lahke ja hoolitsev, leebe loomuga, aga temas oli ka teravust ja sellega seoses midagi üllatavalt isepäist, mis pani mind üha sagedamini tema poole pilku heitma. Ta oli kahvatu, tema näol olid kahvatud tedretähnid, juuksed olid punakasblondid, ta oli kõhn ja temast õhkus kehalist haprust, mis mõjus pakatava tervise vastandina ja oleks mõne teise ning vähem terava ja iseseisva iseloomu puhul ehk tekitanud kaaslastes hoolitsemistarvet, aga nii ei olnud see sugugi, pigem vastupidi, hoopis Hilde hoolitses nende eest, kes talle lähedaseks said. Ta kandis enamasti rohelist frentši ja lihtsaid siniseid teksaseid, mis andis tunnistust poliitilisest vasakpoolsusest, aga mis puutus kultuuri, siis paiknes ta vastaspoolel, sest oli materialismi vastu ja vaimsuse poolt. Ühesõnaga eelistas sisemist välisele. Seepärast pilkas ta selliseid kirjanikke nagu Solstad ja Faldbakken, keda ta nimetas Falloseperseks, ja talle meeldisid Bjørneboe, Kaj Skagen ja isegi André Bjerke.
Hildest oli saanud mu lähim usaldusalune. Tegelikult oli ta mu parim sõber. Käisin tihti tema pool ja sain tuttavaks tema vanematega, vahel isegi ööbisin nende pool ja sõin nendega õhtust. Hilde ja mina, me rääkisime, vahel koos Eirikuga, vahel kahekesi. Istusime rätsepaistes Hilde keldrikorteri põrandal, veinipudel kahe vahel, ööpimedus liibumas akendele, rääkisime loetud raamatutest, erutavatel poliitilistel teemadel, sellest, mida me elult ootame, mida tahame ja suudame teha. Hildes oli suur elutõsidus, ta oli ainus minuvanune, kellel see minu teada oli, ja ilmselt nägi ta minus sedasama, kuigi ta naeris palju ja kippus iroonitsema. Üks toredamaid asju mu elus oli viibida Hilde pool koos tema ja Eiriku ja vahel ka Larsiga, aga samal ajal toimus mu elus muudki, mis oli sellega ühitamatu ja tekitas lakkamatut süümepiina: kui ma käisin väljas, pummeldasin diskoteegis ja üritasin tüdrukuid lantida, siis piinas mind südametunnistus Hilde ja selle ees, mille eest me ühiselt seisime; kui ma olin Hilde pool ja rääkisin vabadusest, ilust või kõige mõttest, siis piinas mind südametunnistus nende ees, kellega ma koos väljas käisin, või selle ees, milline ma nende seltsis olin, sest topeltmoraal ja silmakirjalikkus, millest Hilde, Eirik ja mina nii palju rääkisime, oli pesa teinud ka minu südamesse. Minu poliitiline sümpaatia kuulus vasakpoolsuse kaugemale servale, mis puutus kokku anarhismiga, ma vihkasin konformismi ja stereotüüpsust, ja nagu kõik teised isemõtlevad noored, kes kasvasid üles Kristiansandis, põlgasin ma Hilde kombel ristiusku ja idioote, kes seda puhta kullana võtsid ja käisid nõme-karismaatiliste pastorite usukoosolekutel.
Aga usklikke tüdrukuid ma ei põlanud. Kummalisel kombel armusin ma just nendesse. Kuidas seda Hildele seletada? Ja kuigi ma püüdsin alati nagu tema pealispinnast mööda vaadata ja lähtuda, ehkki vaikimisi, põhjapanevast tõekspidamisest, et tõeline ehk tegelik on peidus selle all, ja püüdlesin tema kombel alati mõttekuse poole, ka siis, kui see seisnes vaid mõttetuseks tunnistamises, tahtsin ma ikkagi elada kassikullasel ja petlikult kaunil pealispinnal ning tühjendada mõttetuse karikat – ühesõnaga tõmbas mind kõigisse linna diskoteekidesse ja kõrtsidesse, kus ma ei tahtnud muud teha, kui ennast pildituks juua ja kakerdada ringi, noolides tüdrukuid, keda keppida või kellega kas või ameldagi. Kuidas seda Hildele seletada?
Seda ma ei saanud ega teinud ka. Selle asemel avasin oma elus uue alajaotuse. Selle pealkiri oli purjutamine litsilöömise lootuses ja asus see kohe süvitsimineku ja siiruse kõrval ning oli sellest eraldatud kõigest madala lippaia taolise isiksusenihkega.
Line oli usklik. Mitte väljakutsuval moel, aga siiski, ja tema ligidus raudteejaamas, kui ta end minu vastu surus, tegi mul tuju kuidagi kehvaks.
Tal olid mustad lokkis juuksed, silmatorkavad kulmud ja selged sinised silmad. Ta liikus graatsiliselt ja oli iseseisev säärasel haruldasel viisil, mis teisi ei riivanud. Talle meeldis joonistada ja ta joonistas alatasa, oli vist andekas; pärast minuga hüvasti jätmist kavatses ta minna rahvaülikooli kauneid kunste õppima. Ma ei olnud temasse armunud, aga ta oli imekena, meeldis mulle väga ja vahel, kui me olime valget veini joonud, tärkasid mul tema vastu tugevad tunded. Häda oli selles, et tal olid selged piirid, kui kaugele ta tohib minna. Nende nädalate jooksul, mis me koos olime olnud, olin ma teda kaks korda luninud ja palunud, kui me poolpaljalt tema pool või Kanalas minu voodis aelesime. Aga asjatult, mitte minule ei hoidnud ta end.
„Las ma võtan sind vähemalt tagant!” pahvatasin ma ükskord meeleheitest, teadmata päriselt, mida see endast kujutab. Line liibus oma nõtke kehaga minu vastu ja kattis mu suudlustega. Mõni sekund hiljem tundsin alakehas vastikut võpatust, aluspüksid täitusid spermaga, ja ma nihkusin temast diskreetselt eemale, tema aga, täis kelmikat mängulusti, ei saanud aru, et mu tunded olid teinud täispöörde.
Ta seisis minu kõrval perroonil, käed tagataskus ja väike kott seljas. Rongi väljumiseni oli kuus minutit. Ümberringi astusid inimesed vagunitesse.
„Ma käin korra kioskis,” ütles Line ja vaatas mulle otsa. „Kas sa tahaksid midagi?”
Raputasin pead.
„Või siiski, kokat.”
Ta tõttas Narveseni kioski poole. Hilde vaatas mulle otsa ja naeratas. Larsi pilk lõi vibama. Eirik pööras silmad sadama poole.
„Ma annan sulle ühe nõuande, nüüd kus sa üksinda maailma astud,” ütles ta ja keeras minu poole.
„Jah?” ütlesin ma.
„Enne