Minu võitlus 4: Tants pimeduses. Karl Ove Knausgard

ütlesin ma.

      „You do mean yes?” märkis ta.

      „Yes,” vastasin ma ja punastasin uuesti.

      „So. What’s your name?” ütlesin ma ja pöördusin tüdruku poole, kes istus Camilla taga.

      Ta tõstis pea ja vaatas mulle otsa.

      Oi appi!

      Taevane arm, kui ilus ta oli!

      Sinised leebed silmad, mis naeratades ahenesid. Suur suu. Kõrged põsesarnad.

      „My name is Liv,” ütles ta ja naeris korraks.

      „Camilla, Liv. And you?” küsisin ma Stiani poole noogutades.

      „Mu nimi om Stian,” ütles ta.

      „Well,” ütlesin ma. „What will that be in English?”

      „Stian!” vastas ta.

      Kõik naersid.

      Kui kell tunnist välja helises ja ma klassist lahkusin, olin omadega täiesti läbi. Nii palju tuli pareerida, nii paljust aru saada, nii paljut ignoreerida, nii palju alla suruda. See, kelle nimi oli Camilla, oli haigutanud ja laialt ringutanud, ise mulle silma sisse vahtides. Tal oli seljas ainult T-särk ja tema suured ümmargused rinnad pungitasid valget riiet midagi varjamata. Mul läks kõvaks, võimatu oli end kaitsta, ükskõik kui püüdlikult ma ei üritanud mõelda muust. Milline vedamine, et ma istusin sel hetkel kirjutuslaua taga! Nagu sellest veel vähe olnuks, oli too, kelle nimi oli Liv, niisama veetlev kui ilus, ühtaegu uje ja aval, ja tema kerge taltsutamatus, mis peitus eelkõige lopsakates tumeblondides juustes ja hulgas kilisevates käevõrudes, aga ka vaoshoitud kehakeele ja säravate silmade vastuolus, sundis temast aina mõtlema, kui ta oli samas ruumis. Siis oli seal Stian, kes mängis kogu aeg taskunoaga, kasutades iga võimalust, et mulle koht kätte näidata, ning jättis tegemata kõik, mis ma teha palusin, ja tema sõber Ivar, kes naeris kõige peale, mis Stian ütles, kõmisev lollakas naer, millega iga kord kaasnesid kiired pilgud enda ümber. Aga tema pilk oli aval, vahel ka minu suhtes, tema õnnestuks mul ehk enda poole võita, paar korda oli ta naernud ka minu sõnade peale.

      Vajusin õpetajate toas diivanile. Neiu, kelle nimi oli Vibeke, peatus ja naeratas mulle. Ta oli üheksateistaastane, tema keha oli suur ja lai, nägu ümar ja leebe, silmad sinised ja rõõmsad, juuksed heledad, krussis, keemiliste lokkidega.

      „Kuidas läheb?” küsis ta.

      „Hästi läheb,” ütlesin ma. „Ja sul?”

      „Ikka hästi,” ütles ta. „Aga mul ei ole siin nii palju uut nagu sinul. Ma olen ise siin koolis käinud.”

      Ma ei osanud selle peale midagi öelda ja ta naeratas uuesti ning suundus töötuppa. Minu kõrval istus Jane, ka tema oli samast külast, pisut üle kahekümne, ja ka tema oli suurt kasvu: õlavarrelihased olid tal kindlasti kaks korda suuremad kui minul. Tal oli pikk, sirge, peaaegu rooma nina, lame nägu, kitsad huuled ja suu, mille nurgad hoidsid enamasti allapidi, nagu ei tahaks ta ka tuletangidega võtta midagi, mida enda ees nägi. Tema pilk oli pahur, jah, temast õhkus üleni pahurust. Aga olin näinud teda paaril korral naermas ja siis lõi ta üleni särama, muutus oli totaalne, tal oli raske naermist järele jätta, kui ta juba pihta oli hakanud, ja seda oli lust näha, kuidas ta võitles ja püüdis end kokku võtta.

      Peale noorte asendusõpetajate oli õpetajaskonnas ka üks vanem naine, Eva, ta ei olnud veel viiekümnene, aga nägi eakam välja, ta andis käsitööd ja kodundust, oli väikest kasvu ja kõhn, terava näo, heledate õhukeste juuste ja läbilõikava häälega ning istus praegu teispool lauda toolil, kudumistöö näpus. Ta oli minu suhtes skeptiliselt meelestatud, mida võis mõista selle põhjal, kuidas ta mind justkui vaatas ja ei vaadanud ka. Ja seda õigusega, sest mida mul sinna asja oli? Mida ma selle tööga saavutada tahtsin?

      Kui ma pärast inglise keele tundi õpetajate tuppa tulin, heitis ta mulle pilgu ja ma mõtlesin, et ta mõistis, mis tunded mind valdavad.

      See oli muidugi võimatu, aga mõtlesin ikkagi nii.

      Suurel vahetunnil läksin ma postkontorisse, mis asus küla teises otsas. Mäeveered olid päikesepaistel kiiskavrohelised. Meri sügavsinine. Miski selles valguses või vahest jahedas allhoovuses, mida ma õhus tajusin, just nagu selle all, mida päike üles soojendas, nii tüüpiline augustile, vallandas minus emotsioonid kõigist neist kordadest, kui ma olin pärast suvevaheaega kooli läinud: ülevus ja ootusärevus, et äkki juhtub tänavu midagi vaimustavat.

      Viimase majarea taga seljandikul vilksatas rohelise sekka juba kollast. Sügis saabus siin muidugi varem. Noogutasin autole, mis möödus. Juht, kes nägi välja nagu mõne koolilapse ema, noogutas vastu ja ma sammusin kruusasest kallakust alla postkontorisse, mis asus hariliku elumaja alumisel korrusel. Nimekastid seisid trepikojas, tagapool oli kontor, kus oli lett, seintel plakatid ning postkaartide ja ümbrikega alused.