Mehe pruunid juuksed olid külgedelt lühikesed ja pealaelt sassis ning tal olid jalas tumedad korralikult siledaks triigitud teksad. Ta rinnakorv. Mu pilk jäi sellele hetkeks pidama. Ta rinnakorv. See oli isegi täiesti jubeda aprikoosikarva päevasärgi all hingemattev. Tema riietuses oli midagi poisikeselikku, ta meenutas koolimuusikali tarvis üles löödud poisijõmpsikat. Ta klassikalised näojooned sobinuksid paremini mustvalgele fotole ja ta ise Prantsuse välikohvikusse espressotassi taha. Nooruslik riietus mõjus ta seljas kohatult ning ma mäletan end mõtlemas, kuidas minu kodulinnas Meadowlarkis Kansases oleks ta sellises aprikoosivärvilises kostüümis näole andes pastelseks pasteediks klobitud juba ainuüksi jala üle ukse tõstmise eest.
Maakas Buck lõugas meid tutvustades nii valjusti, et ta oli ilmselgelt juba purjus. „Ian ja Peter, need on Joanna ja …“
Mees nipsutas korduvalt minu suunas sõrmi.
„Madeline,“ ütlesin abivalmilt enda poole osutades.
„Just nimelt. Nüüd tuleb meelde küll. Ian ja Peter töötavad Briti suursaadiku juures. Osa tema uuest ihukaitsemeeskonnast. Jõudsid just siia.“
Restorani teises otsas hakkas narmendavas ülikonnas akordionimängija äkki muusikat meenutavat lärmi tekitama. Joanna ütles valjusti: „Ma saan aru, et teie ülemused sundisid teid samuti vabal õhtul siia nohikute peole sõitma?“
Maakas Buck noogutas pahuralt, kuid lokkispäine blond Peter kummardus ettepoole ja teatas innukalt: „Mulle räägiti, et pärast õhtusööki on rahvatantsuetendus!“
Joanna puhkes valjusti naerma, ta kena nägu roosatas heameelest. „Ahh. Sa ei kujuta ettegi, millisel arvutul hulgal rahvatantsuetendusi sul siin elades taluda tuleb. Aga mul on hea uudis ka: kõik laulud ei kõlagi nagu ohvritalle määgimine.“
Peter näis hämmingus olevat. Ta oli jumalik. Hiiglaslik, kuid samas nunnu. Võimas, kuid meeldiv. Mitte kuigi tark.
Joanna puudutas mehe käsivart ja soovitas: „Istu minu kõrvale. Sa oled ametlikult mu uus lemmikinimene.“
Mina läkitasin mõned pilgud minu vastas istet võtnud Iani suunas. Mees näis olevat täielikult menüüsse süvenenud ega huvitunud vähimalgi määral ei minust ega Joannast. Ta luges seda ilmega, nagu oleks talle mürki sisse söödetud ja menüüs oleks kirjas vastumürgi valem. Mitte ükski Makedoonia kalakõrtsi menüü ei saa sedavõrd huvitav olla.
Otsustasin, et teesklen samuti huvipuudust. Paar minutit hiljem kõhistas Ian omaette naerda. Ta naaldus toolikorjule, süütas sigareti ja asetas menüü avatult grafitiga kaetud puidust lauale. (Olgu öeldud, et balkanlastel pole suitsetamise vastu midagi, ei restoranis ega isegi haiglas.) Olles mõtlikult kulmu kergitanud, ajas Ian end taas sirgu ja tähendas võluva inglise aktsendiga: „Noh, ma arvan, et ma võtan kaka.“
Jo ei pilgutanud silmagi. „Meie Ameerikas ütleme „lähen kakale“, mitte „võtan kaka“, ja ehk on abi sellestki, kui ütlen, et selle info hoiame reeglina enda teada.“
„Eks ta ole abiks ikka, tänan. Aga,“ ütles Ian menüüle osutades, „ma pidasin silmas Ohridi järvekakat. Seda siin.“
„Kas see,“ jätkas ta surmtõsiselt, „või siis tänane eripakkumine, milleks on Ohridi järve kõri.“ Mees kummardus ettepoole ja ta puukoorekarva silmade pilk peatus minul.
„Mida sina eelistaksid? Kas kõri või kaka?“
Ta lükkas menüü minu poole. Mulle sai kohe selgeks, et inimene, kes oli ingliskeelse menüü jaoks sõnad „hõrnas“ ja „karp“ tõlkinud, oli seejuures mitu kohmakat viga teinud. „Oi, mina läheks kindla peale kõri kallale,“ vastasin.
Ianile näis see lõbu pakkuvat. Äkki nägin end sellisena, nagu tema mind arvatavasti nägi. Mul oli seljas konservatiivne beež rullkaelusega pusa ning ma polnud pärast loengute lõppu oma üles pandud juukseid lahti teinud. Menüü lugemiseks olin ette pannud lugemisprillid. Tundsin end korraga läbi ja lõhki halvasti riietatud raamatukoguhoidjana, just nii ma talle ilmselt paistma pidin.
„Kas tõesti?“ küsis mees. „Kes oleks osanud seda arvata. Sa tundud nii kena noor daam olevat.“
Mu põsed lõid õhetama. Mees naeratas mulle ujedalt. Ta silmad reetsid, et ta tögab mind.
„Kena särk,“ andsin pahaselt vastu. Ta ju ei teadnud minust midagi.
„Tänan,“ ütles tema, olles enne kärmesti kontrollinud, mis tal seljas on. Seejärel võttis ta oma tooli ning keeras selle niisuguse nurga alla, et jäi küljega minu ja näoga Joanna poole. Kuigi tüdruk oli parasjagu ametis Maakas Bucki lugude väljakannatamisega, registreeris ta selle liigutuse Ianile läkitatud pilgu ja põgusa naeratusega.
Akordioni mängiv hambutu saja-aastane lendas äkki meie laua juurde nagu vampiir lehmakarja kallale ja ma hakkasin rahakotist jootraha otsima.
Ian ja Peter tegid viimaks koos Maakas Buckiga minekut; viimane teatas, et tahaks mõnda „lahedamasse“ kohta minna. Meie Joannaga jäime kõrtsi ja tantsisime hiljem mängima hakanud bändi saatel tundide kaupa vana kaltsakast akordionimängija ja tema täpselt niisama räpaste pojapoegadega.
Nii need asjalood meil olid. Sel ammusel ajal.
Maddie
2001
Pärast pikka nädalavahetust koos Joannaga sõitsin bussiga läbi mägede Makedooniast Bulgaariasse tagasi. Sulgesin silmad, kui buss mööda järsakuservi ja läbi kaljude raiutud kitsaid teid kolistas. Juht kihutas nagu ikka ja teed olid viletsad. Ja ometi hakkasin ma mingil põhjusel juba siis, kui vaevalt pool oksereisist selja taga oli, mõtlema sellele, kas ja millal mul õnnestuks see taas ette võtta.
Bulgaaria pealinna Sofiasse tagasi jõudes läksin raske südamega oma viimasesse tundi ülikoolis. Minu aeg oli otsa saanud. Stipendium lõppes ja lõppesid ka üliõpilaste seltsis veedetud pärastlõunad. Mind ootas ees kojuminek ja ma ei tundnud vähimatki soovi lahkuda.
Ülikoolilinnakus domineeris hiiglaslik barokses stiilis peahoone. Trepp viis nelja uhke samba vahele, mille kõrval kerkisid vägevad võlvkaartega aknad. Maja katust ehtis massiivne vaskkuppel, mida kattis kaunis nefriitroheline paatina.
Sees polnud pilt põrmugi nii muljet avaldav. Väikest sisehoovi ümbritsesid mitmel korrusel paiknevad loenguruumid. Trepišahte kattis grafiti. Kohvikus pakuti tillukestest plasttopsidest espressot, sealsamas seisid riiulid sigarettide ja soolakringlite valikuga. Kohvikust väljuja võis mööda maha loobitud espressotopsidest ja soolakringlipakenditest rada ükskõik millisesse hoone otsa liikuda. Prügikastid ajasid üle. Koristajat ei olnud. Tualettpaberit ei olnud. Raha ei olnud.
Ja külm oli. Minu klass asus kõige ülemisel korrusel. Suurema osa talvest kandsin tundi andes mantlit ja kindaid ning mulle vaatas klassist vastu mütside meri.
See Ida-Euroopas veedetud aasta oli minu jaoks iseäranis maagiline olnud. Sofia tänavatel uidates poleks ma osanud öelda, mis selle omadega ummikusse jooksnud riigi inimeste ja kultuuri juures mind sedavõrd paelus.
Kuhu ma oma pilku ei pööranud, vahtisid mulle igalt poolt vastu kummitused. Üheski Balkani riigis ei saanud üle ega ümber kõikjale kinnitatud valgel paberil musta kirjaga surmateadetest kadunukeste fotodega: neid oli klammerdatud telefonipostide külge, liimitud bussipeatuste varjualustele, need katsid tapeedina seinu ja neid oli naelutatud puutüvede külge. Koopiamasinaga paljundatud surnud silmade pilgu all patseerisid koerad, passides döner kebabe mugivaid jommis teismelisi. Paar kortsulist vanameest, vana ja plekiline viltkaabu peas, olid triktrakki mängides võtnud koha sisse plastlaua taga Zagorka õlle reklaamvihmavarju all, mis asus plekktahvlitest kokku klopsitud mahajäetud kohviku ees. Hingasin sisse Sofia lõhnu. Küpsetatud liha ja paprika, kärssav prügi, mägedest õhkuv