Kehitan õlgu ja siis ei suuda ma end tagasi hoida. Ma hakkan naerma. Saksamaa kannibalid.
„Aga selle taga on midagi muud,“ ütleb naine, kogu zumbaõhustik on kadunud ja ta on korraga surmtõsine. „Kas sa tahaksid mulle oma suhtest Ianiga natuke rohkem rääkida? Kas ta on Charlie isa?“
Noogutan. Ja et asi selge oleks – ma tahaksin talle väga Ianist rääkida. Ausalt, sest see on üks vinge lugu. Aga mingil põhjusel ei suuda ma ühtäkki rääkida ja mõte sellest, mis Ianiga juhtunud on, pole korraga mulle jõukohane. Tunnen end halvatuna, keel on otsekui mu suhu topitud limane kala, ninas on soine vesi. Seda tuleb mõnikord ette. Mäletan, kuidas ma vee all kinni olin, nägu veepinnast vaid mõne sentimeetri kaugusel, mu silmad läksid pungi ja õhk oli nii lähedal ja kutsuv, et avasin hingamiseks suu …
Vesi voolas mulle suhu ja kõrist alla. See võttis üle ja oligi kõik. Kõik oli teistsugune.
„Kus teil siin tualettruum on, palun?“ suudan endast tõustes välja pigistada. „Mul läheb süda pahaks.“
Maddie
2001
Charlie isa. Mu elu armastus. Ian.
Oodake. Las ma alustan päris algusest.
Ma olin „heategija“. Paljud mu sõbrad olid samuti “heategijad“. Toona elasin ma maailmajaos, mida suurem osa reisijuhtidest isegi mainima ei vaevu. Ja isegi kui mainivad, siis kasutavad selle kirjeldamiseks sõnu „sõjast laastatud, vaesunud, seadused siin ei kehti“. Kõik need kolm kirjeldust pakkusid mulle sel ajal pinget. Minu jaoks oli põnev elada paigas, mida mõnikord Euroopa kõige pimedamaks ja unustatumaks nurgataguseks nimetati. Niisiis oli mul parasjagu just käsil filantroobifaas ning ma õpetasin vaestele tudengitele inglise keelt ühes endises Nõukogude bloki riikidest, mida kõiki kokku Balkanimaadeks nimetati.
Elasin Bulgaarias, mu parim sõber Joanna elas kohe kõrvalriigis, vähetuntud, kuid väga plahvatusohtlikus kohas nimega Makedoonia.
Ianiga kohtusin esimest korda mingil rahakogumisüritusel. Kõlab maru igavalt, eks ole? Igatahes oli tema kõike muud kui igav.
Me olime Ohridis, turistidele mõeldud kuurordis Makedoonia pealinnast Skopjest mõne tunni tee kaugusel lõunas, üsna Kreeka piiri ääres. See on oma hooldamata moel maaliline paik mäeküljele ehitatud majakestega, kust avanes vaade järve päikeselaigulisele veele. Kõrgeimas punktis, kust lõuna suunal paistis Kreeka, kerkis kupliga piltilus kolmeteistkümnendal sajandil ehitatud Püha Johannese kirik, sedavõrd võluv ja rahulik, et pani täielikult unustama ebakõla, mida seda ümbritsev küla pakkus. Käänulistel kõrvaltänavatel ja platsidel tunglevate inimeste omavaheliste käekatsutavate pingeteta olnuks Ohrid meeldiv ja võluv paik. Selle asemel oli see puhkusepiirkond täis kahe omavahel sõjajalal oleva religiooni esindajaid ja mulle tundus alati, et kõik silmitsesid teisi enda ümber pilguga, mis oli tulvil verejanu ja kahtlustamist. Riik seisis parasjagu kodusõja lävel.
Punase Risti tuluõhtu oli õhtusöök koos etendusega päevinäinud kõrtsis, mis kükitas mudase järvekalda kohal ebakindlatel vettinud puidust palkidel. Joanna töötas Makedooniat ümbritsevates põgenikelaagrites elavate naiste ja lastega. Tema ülemus Elaine Washington C.D.-st oli palunud tal heategevusüritusel osaleda ja talle kaks piletit andnud. Joanna käis mulle peale, et talle nädalavahetuseks külla tuleksin ning temaga kaasa läheksin.
Joannal oli kombeks närvitsedes või igavledes oma juukseid palmitsema hakata. Nüüd kössitas ta viina ja tooniku kohal, sõrmed juuste kallal ametis, pähklikarva silmad jälgimas õhtusöögilaudade ümber sagivaid ja endale istekohta otsivaid halli hiirekese välimusega intellektuaale. „Sa ainult mõtle,“ ütles ta, „me võiksime praegu kuskil mujal värvi kuivamist jälgida ja meil oleks palju-palju huvitavam.“
„Tasuta joogid,“ ütlesin mina. Toimuv ei läinud mulle korda.
„Äkki peaksime lihtsalt ära minema?“ küsis ta end silmade särades ja ootamatu innuga sirgu ajades.
„Kui sul sellest probleeme ei teki,“ vastasin, avalikult pagemist toetades.
Tüdruk vajus taas norgu. „Vabalt võib tekkida. Aga kui sa aitad mul mõnele tähtsale ninale natuke pugeda, siis on minu meelest igati mõeldav tunni aja pärast jalga lasta.“
Sel hetkel sisenesid kolm meest, kellest üks oli väga pikka kasvu ja vähemalt eemalt vaadates ehmatavalt nägus. Kummardusin sõbranna poole ja sosistasin: „Kas tema on ka tähtsate ninade nimekirjas? Ma vist oleksin valmis vabatahtlikuks hakkama.“
Joanna naaldus toolileenile ja naeris. „Oi ei. Ma võin sulle kinnitada, et pole seda meest elu seeski näinud.“
„Kuule,“ ütlesin mehe kaaslasi märgates. „Kas see ei ole mitte su sõber Maakas Buck? Ameerika saatkonnast?“
„Oh sa säde, on tõepoolest,“ vastas Joanna tõustes ja kolmikut viipega meie laua juurde kutsudes.
Maakas Buck oli hüüdnimi, mille olime andnud härra Buck Snyderile, Ameerika saatkonna vuntside ja jänesehammastega sõjaväeatašeele, kellele Joanna mõnikord põgenikelaagrite turvalisuse küsimuste arutamiseks helistas. Nime Maakas Buck sai ta pärast seda, kui oli ühel õhtul napsise peaga terve õhtusöögi aja oma lõunaosariikide hääldusega ärbelnud: „Tead, kõiki neid Balkani naisi muu lihtsalt ei koti. Räägitagu mida tahes. Piisab sellest, kui näitad neile oma suurt sinist, ja saadki otsa märjaks.“ „Suur sinine“ tähendas Maakas Bucki kõnepruugis Ameerika passi.
Teeseldes, et me ei jälgigi tegelikult meeste iga liigutust, jäime Joannaga ootama, kas nad ka tegelikult meie juurde istuma tulevad. Jo sirutas käe, et mu käsivart puudutada, ja ütles: „Suur tänu, et sa kaasa tulid. Mul on nii hea meel, et ma siin üksi pole.“
Olin sel konkreetsel juhul mind ees ootavasse jubedasse bussisõitu pisut tõrksalt suhtunud. Kokkupõrge Makedoonia kristlastest enamuse ja aina kasvava moslemitest vähemuse vahel oli hiljuti kaasa toonud vägivalla eskaleerumise ning sarnaselt kõigi muude paikadega regioonis hõljus ka selle tillukese mägiküla kohal tööstuslikku tossupilve meenutav vihkamis- ja pahameelepilv. Makedoonia ei olnud enam kellegi jaoks turvaline paik.
Samas polnud Joanna pidanud mu tulema veenmiseks mul siiski päriselt käsi väänama. Mulle meeldis väga tal külas käia ning minu jaoks tundus vedamisena, et me mõlemad pärast keskkooli lõpetamist Ida-Euroopasse elama sattusime. Küll aga tähendas see minu jaoks ebamugavat viie- kuni kaheksatunnist bussisõitu – olenevalt sellest, kui pikalt mind kahe riigi piiril kinni peeti. Lisaks olin tööst väsinud.
Minu neljateistkümnekuuline Fulbrighti stipendium Bulgaarias, mis nägi ette inglise keele õpetamist Sofia ülikoolis ja aimeraamatu kirjutamist, hakkas lõpusirgele jõudma. Mu päevad koosnesid kirjutamisest, reisimisest ja õpetamisest ning ma olin enamasti õnnelik.
Ma tutvusin Joanna Jasinskiga siis, kui me mõlemad keskkooliõpilastena suvise vahetusprogrammi raames Hispaanias olime. Meid mõlemat huvitasid keeled ja diskodel hispaania poistega amelemine, vene ja saksa filosoofid ja The Cure. Tutvudes tahtsime mõlemad „suurest peast“ tõlkideks saada ja rääkisime sageli omavahel teisi vihale ajades ja neid eemale tõrjudes segiläbi erinevates õpitud keeltes. Me olime pikka aega teineteise jaoks ainsad sõbrad.
Joanna põhiaineks olid rahvusvahelised uuringud ja temast sai humanitaarabitöötaja, mina valisin ajakirjanduse. Lõpuks sattusime mõlemad oma töö ja õpingute tõttu endisesse Nõukogude blokki, kus saime kasutada õpitud slaavi keeli. Viimase aasta jooksul olime teineteisel paarteist korda külas käinud. Nii ei pääsenud üksildusehunt väravatest kaugemale lõrisema.
Pärast paari inimesega rääkimiseks vahepeatuse tegemist hakkas Maakas Buck koos kahe teise mehega üle restorani liikuma. Mul avanes võimalus neid paremini silmitseda, kui nad sissepääsu juurest hämarusest välja astusid ja meie laua suunas tulema hakkasid. Maakas