„Dispetšer, saabusin sihtkohta,“ ütles naine mundri rinnatasku külge kinnitatud raadiomikrofoni. Diane astus kärmelt mööda kõnniteed maja välisukse suunas. Seda raamisid kaks sihvakat igihaljast puud. Ta koputas valjusti kolm korda.
„Politsei!“ hõikas naine, kuid vastust ei tulnud. Kusagilt lähedalt kostis vahetpidamata klähviva ärevil koera kila. Naine tundis, kuidas ta süda kiiremini lööma hakkas. Asi ei saa väga hull olla, kinnitas ta iseendale. See siin on Meadowlark. Ja ometi sundis miski teda kiirustama. Ta vajutas kellanuppu, andis mitu korda tungivalt kella. Seest kostis kella õõnsat kuminat. Trepilt ei hakanud kostma samme. Valitses vaikus.
Uks oli puidust, kahel pool ust olid dekoratiivsed aknad. Diane piilus sisse, üritades läbi mustrilise klaasi midagi näha. Esimese asjana jäid talle silma kohe ukse kõrval seisvad kõrge säärega sõjaväesaapad. Need olid kaasaegse maja ning suure ja läikima löödud heledast puidust põrandaga kummalises vastuolus. Tundus, et ukse taga oli üks suur ruum, avatud projektiga nagu mõnes linna katusekorteris. Kohe välisukse kõrvalt viis teisele korrusele looklev trepp. Alumise astme kõrval vedeles plastkildudeks purunenud elektroonikaseade, küllap lauatelefon. Diane korrigeeris veidi oma vaatenurka. Nüüd oli maja sisemus paremini näha.
Naisel jäi hing kinni.
Ilusal heledal puitpinnal olid plekid. Keset tuba laiutas midagi punast. Naise süda tagus rinnus nagu pöörane. Siin ei ole kõik korras, nagu ta lootnud oli. Ja Nick oli maininud last.
„Dispetšer, ma vaatan praegu aknast sisse ja näen midagi, mis meenutab suures koguses värsket verd,“ ütles ta mikrofoni valjemalt, kui kavatsenud oli. „Võimalik surmajuhtum. Ma vajan abiväge ja parameedikuid.“ Ta kobas vaevumärgatavat paanikat tundes kabuuri järele, et sealt poolautomaatne Glock kätte saada, ning tõstis selle ettevaatlikult laskeasendisse.
Ta helistas veel kord uksekella. „Politsei!“ hüüdis ta uuesti, seekord valjema ja ägedama häälega. Naine katsus ust ja tõukas seda õlaga. Uks oli lukus ja tugev.
Diane jooksis teist sissepääsu otsides mööda maja varjulist lõunapoolset külge. Joostes kuulis ta, kuidas Nick raadio teel uue hädakutsungi esitas ja kõiki üksusi appi kutsus. Ta libises ümber nurga pöörates poris ning suutis end vaba kätt kasutades püsti hoida. Nüüdseks oli aru saada, et ahastav koer haukus tagahoovis.
Põõsarea otsas oli sepistatud tara, milles oli värav. See oli katki ja kummipaelaga kinni seotud. Diane rapsis meeleheitlikult, et roostes kaadervärki lahti saada.
„Ära nüüd jama!“ sosistas ta ängistust tundes. Viimaks andis pael järele ja hinged tõid kuuldavale küünte üle tahvli vedamist meenutava kohutava kriipiva heli. Kui ta läbi tagahoovi liikuma hakkas, andsid kaks politseinikku järgemööda teada, et on teel sündmuskohale. Diane küsis: „Shipps? Kaua sul läheb?“
Kuularist kostis mehe hääl. „Viis minutit.“
„Selge.“
Diane astus millelegi, mis ta talla all valjusti kiunatas. „Raisk,“ sosistas naine ja nägi maha vaadates saapa all pardikujulist koera mänguasja. Kui ta kaugemale jõudis ning silmad pimedusega harjusid, nägi ta mitut kõrgeks kasvanud muru ja umbrohu sees vedelevat ära näritud vana kollast tennisepalli. Terrassi servas laiutas hiiglasuur roheline kilpkonnakujuline plastliivakast. Selle kõrval seisis väikelapsele mõeldud lauabassein, täpselt sobiva kõrgusega, et selle kõrval oleks mõnus seista ning vesiratta pöörlema panemiseks värviküllaseid topsikuid kasutada. Naine meenutas naabermaja lähedal nähtud punast kolmerattalist jalgratast ning nägi vaimusilmas pontsakaid väntavaid lapsejalgu. Mööda kõnniteed sööstev väike kolmerattaline jalgratas, mille keegi oli uut seiklust otsima minnes tagasi vaatamata kõrvale heitnud.
Niisiis oli Nickil õigus olnud. Nüüd oli Diane kindel, et sündmuskohal viibides on tema jaoks esmatähtis lapse päästmine.
Maja tagaküljel asuvaid aknaid katvate luukide vahelt immitses valgust ning Diane hoidis end üle terrassi ukse poole liikudes küüru ja seina ligi. Ta nägi nüüd haukuvat koera. Neid oli tegelikult kaks: väikesed mustvalged Bostoni terjerid. Ärevil, kuid armsad olendid; ukse taha jätmine näis neis hämmingut tekitavat. Nende silmad olid suured ja niisked, mõlemad hingeldasid ja tammusid täiesti endast väljas olles edasi-tagasi.
Diane katsus linki. „Tagumine uks ei ole lukus,“ ütles naine mikrofoni.
Nick reageeris esimesena. „Parameedikuid on teavitatud. Nad teavad, et ootad teise politseiniku saabumist. Ma käskisin neil aadressil Lincoln 2218 positsiooni sisse võtta ja info ootele jääda.“
„Selge,“ vastas Diane. Nick teadis, kuidas asjad peavad käima. Naine pidi enne majja sisenemist kindlasti teise politseiniku saabumise ära ootama. Üksi sisenedes rikub ta reegleid. Tal tuleks probleeme. Diane vaatas vilksamisi üle õla liivakasti poole. Lauabasseini poole. Ja jõudis otsusele. Ta kaotab pigem töö kui lapse elu.
Diane lükkas ust sissepoole ja takistas jalaga sisenema kippuvaid koeri. Naine laskis uksel enda järelt vaikselt kinni vajuda. Ta heitis sügavamale maja sisemusse hiilides pilgu selja taha. Mõlemad Bostoni terjerid olid esikäpad vastu ukseklaasi surunud, sõtkusid ja palusid, meelitasid teda tagasi tulema, neidki sisse laskma.
Tagauks avanes alumise korruse tagumisse nurka, ümmarguse klaasist hommikusöögilaua ja nelja tooli kõrvale. Tühi veinipudel oli vastu seina veerenud. Laual oli veel üks pudel veini ja põrandal laua all seisis Stoli eliitviina elegantne silinder.
Diane polnud eriline toidusnoob, kuid märkas siiski, et siin polnud tegu mingi odava pokkeripeoga, kus pakutakse dippe ja kartulikrõpse. Keset lauda seisis paks puust lõikelaud, mida kattis osaliselt söödud assortii oliividest, salaamist, kreekeritest, juustust ja viinamarjadest.
Naine püüdis küll keskenduda kogu stseenile, kuid vereplekki oli raske mitte märgata. Niipea, kui ta pilgu tõstis ja üle avara ruumi vaatas, vahtis see talle taas vastu. Hüpnotiseeriv. Iiveldust tekitav.
Ruum oli küll avatud projektiga, kuid seda täitsid toolid ja diivan ning raamaturiiulid, konsoollauad ja põrandalambid. Peidupaiku oli igal pool. Naine liikus ettevaatlikult edasi, püstol laskevalmis ning pilk ühest vaiksest nurgakesest teise vilamas.
Söögilauast mööda nihkudes pidi ta jalge ette vaatama. Maas vedelesid mitme klaasi tükid, kõikjal olid suured ja väikesed klaasikillud. Üks neljast kollase polstriga lauda ümbritsevast toolist oli kummuli paisatud ja teist määris tume plekk. Ümber läinud tooli kõrval vedeles vettinud foto.
Diane kummardus, et seda paremini näha. Fotol oli kaks brünetti naist. Nii palju sai Diane tuulest sasitud juuste järgi aru. Nad seisid kahekesi ebahariliku välimusega hoone ees. Selle välimus meenutas Lähis-Ida, tegemist oleks olnud otsekui ilma minaretita mošeega. Põrandale valgunud vedelik, mis see ka polnuks, oli paberisse imbunud ja naiste näojooned kokku sulatanud. Diane kujutas ette, kuidas keegi vaid veidi aega tagasi seda käes hoides laua taga istus. Meenutades? Kas mäletad veel, kuidas me …? Jah, las ma toon foto.
Elutoaosa eraldas köögist poolkuukujuline saar. Selle ääres seisis mitu kõrget tooli. Alles söögilaust möödudes avanes Diane’il võimalus üle baarileti näha.
Väikesed loigud olid erineva läbimõõduga ja jätsid mulje vihmajärgsest kõnniteest. Ainult et need olid veripunased. Neist eemale juhtivad piisad meenutasid helmekeed, need olid otsekui nöörile lükitud verised pärlid.
Veresaun oli aset leidnud külmkapi ja baarileti sisekülje vahel, kus asusid kraanikauss ja nõudepesumasin. Ümbritsevaid seinu ja seadmeid katsid pritsmed. Diane tundis, kuidas kurgus nöörima hakkas. Külmkapi esikülge tapetseerisid näpuvärvidega maalitud pildid, mida nüüd kirjasid kunstipäraselt tibatillukesed punased täpid; õudusunenägu meenutav vihm oli sadanud viltu üle kenade kastmajade, mille ees seisis kolmeliikmeline kriipsujukuperekond, taevas olid kohevad pilved ja