Toimehäirega kodudest on palju variatsioone, kuid nad kõik on sarnased mõju poolest, mida nad avaldavad neis üles kasvavatele lastele: nende laste võimed tunda ja suhelda on mingil määral kahjustatud.
2. Olles tundnud ise vähe tõelist hoolitsust, püüad sa täitmata vajadust rahuldada asendavalt, saades ise hoolitsejaks – eriti meeste jaoks, kes tunduvad mingil kombel abi vajavat.
Mõtle, kuidas käituvad lapsed, eriti väikesed tüdrukud, kui nad tunnevad puudust armastusest ja tähelepanust, mida nad tahavad ja vajavad. Kui väike poiss võib saada vihaseks ning väljendada seda destruktiivse käitumise ja kaklemisega, suunab väike tüdruk oma tähelepanu sagedamini lemmiknukule. Nukku kiigutades ja hellitades ning teatud tasandil temaga samastudes on väike tüdruk haaratud pea peale pööratud jõupingutusest tunda hoolitsust, mida ta vajab. Täiskasvanuna teevad liialt armastavad naised sedasama, võibolla ainult natukene varjatumalt. Üleüldiselt saame hoolitsejateks enamikus, kui mitte kõigis eluvaldkondades.
Naised toimehäirega kodudest (ja eriti, olen märganud, alkohoolikute tütred) on üleesindatud aitavates elukutsetes: nad töötavad põetajatena, nõustajatena, terapeutidena ja sotsiaaltöötajatena. Meid tõmbab nende poole, kes vajavad abi, me samastume nende valuga ning püüame seda leevendada, et ravida ka enda valu. Kui me mõistame, et külgetõmme tuleneb meie enese soovist olla armastatud ja toetatud, saame aru, miks meid kütkestavad mehed, kellel on millestki puudus.
Mees, kes meid köidab, ei pea tingimata olema ainsagi pennita või suremas haige. Ehk ei suuda ta teistega hästi suhelda, võibolla ta on külm ja tundetu, kangekaelne või isekas, tusane või kurvameelne. Võibolla on ta natuke metsik ja vastutustundetu, võimetu end kohustustega siduma või truu olema. Võibolla räägib ta meile, et ta ei ole kunagi suutnud kedagi armastada. Sõltuvalt meie enda päritolust ergastume erinevate vajaduste peale. Kuid me vastame kutsele veendumusega, et see mees vajab meie abi, kaastunnet ja tarkust, et parandada oma elu.
3. Kuna sa ei suutnud muuta oma vanema(id)t sooja(de)ks ja armastava(te)ks hoolitseja(te)ks, keda sa igatsesid, vastad sa sügavalt tuttavale, emotsionaalselt ligipääsmatule mehe tüübile, keda sa võid jälle püüda oma armastuse läbi muuta.
Võibolla käis sul võitlus ühe vanemaga, võibolla mõlemaga. Kuid ükskõik, mis oli valesti või puudu või valus minevikus, on see just seesama, mida sa püüad muuta olevikus.
Nüüd hakkab ilmnema, et toimub midagi väga ebatervet ja ennasthävitavat. Oleks suurepärane, kui me tooksime kogu oma osavõtlikkuse, kaastunde ja mõistmise kaasa suhetesse tervete meestega, kelle puhul oleks mingit lootust, et meie vajadused saavad rahuldatud. Kuid meid ei köida terved mehed, kes võiksid meile anda seda, mida vajame. Nad tunduvad meile igavad. Meid tõmbavad mehed, kes taaselustavad meie võitluse, mida pidasime oma vanematega, kui püüdsime olla piisavalt head, piisavalt armastavad, piisavalt väärtuslikud, piisavalt abivalmis ja piisavalt terased, et võita armastust, tähelepanu ja heakskiitu neilt, kes ei suutnud pakkuda meile vajalikku omaenda probleemide ja murede tõttu.
4. Hülgamist kartes teed sa ükskõik mida, et hoida suhet purunemast.
Hülgamine on väga ränk sõna. See viitab mahajäetud olemisele, võimalik, et suremisele, sest võibolla pole me suutelised üksi ellu jääma. On olemas hülgamine sõna otseses mõttes ja on ka emotsionaalne hülgamine. Iga naine, kes armastab liiga palju, on kogenud vähemalt sügavat emotsionaalset hülgamist kogu õuduse ja tühjusega, mida see kaasa toob. Täiskasvanuna toob mahajätmine mehe poolt, kes esindab nii mitmel viisil neid inimesi, kes esimest korda meid hülgasid, kogu selle õuduse tagasi. Enesestmõistetavalt oleme valmis tegema ükskõik mida, et hoiduda jälle seda tundmast. See viib järgmise tunnuse juurde.
5. Peaaegu mitte miski pole liiga tülikas, aeganõudev ega kallis, kui see „aitab” meest, kellega sa oled seotud.
Kogu selle aitamise tagamaa on selles, et mehele kasu tuues muudad sa teda selleks, kes pakub sulle kõike, mida sa oled vajanud.
Niisiis, kuigi me oleme sageli kokkuhoidlikud ning isegi ennastsalgavad iseenda vajaduste suhtes, oleme valmis minema ükskõik kui kaugele, et meest aidata. Mõned meie jõupingutused võivad olla näiteks:
osta talle riideid, et parandada tema enesehinnangut;
leida talle terapeut ja anuda teda ravile minema;
finantseerida tema kalleid hobisid, et aidata tal oma aega paremini kasutada;
võtta ette suhteid katkestavaid geograafilisi kolimisi, sest „ta ei ole siin õnnelik”;
anda talle pool või kogu oma varandus ja omand, et ta ei tunneks end meist alamana;
muretseda talle elukoht, et ta võiks end kindlalt tunda;
lubada tal meid emotsionaalselt ära kasutada, sest „tal ei ole kunagi varem lubatud oma tundeid väljendada”;
leida talle töö.
See on ainult osaline nimekiri aitamismoodustest. Me küsime harva, kas see, mida me tema heaks teeme, on üldse sobilik. Tegelikult me kulutame palju aega ja energiat, püüdes välja mõelda uusi lähenemisteid, mis võiksid anda parema tulemuse kui need, mida oleme juba proovinud.
6. Harjunud armastuse puudumisega isiklikes suhetes, oled sa valmis ootama, lootma ja veelgi rohkem pingutama, et olla meele järele.
Kui mõni teine inimene teistsuguse elulooga leiaks end meie olukorras, oleks ta võimeline ütlema: „See on kohutav. Ma ei kavatse seda rohkem taluda!” Kuid meie oletame, et kui sellest pole kasu ja me pole õnnelikud, siis ilmselt pole me veel küllalt teinud. Me näeme käitumise igas nüansis võimalikku märki, et partner on lõpuks muutumas. Me elame lootuses, et homne on teistsugune. Oodata, et tema muutuks, on tegelikult mugavam, kui muuta iseend ja oma elu.
7. Sa oled kõigis suhetes valmis kandma hoopis rohkem kui 50 protsenti vastutusest, süüst ja häbist.
Tihti olid neil, kes on pärit toimehäirega kodust, vastutustundetud, lapsikud ja nõrgad vanemad. Me kasvasime kiiresti üles ja saime pseudotäiskasvanuteks ammu enne seda, kui olime valmis kandma selle rolli koormat. Kuid meile meeldis see võim, mille perekond ja teised meie kätte andsid. Täiskasvanuna usume, et suhete laabumine oleneb meist, ning valime sageli vastutustundetu, süüdistava partneri, kes omalt poolt süvendab tunnet, et tõesti on kõik meie teha. Me oleme koormakandmise asjatundjad.
8. Su enesehinnang on kriitiliselt madal ja sügaval sisimas sa ei usu, et vääriksid õnne. Pigem usud, et pead õiguse elu nautida välja teenima.
Kui meie vanemad ei suutnud pidada meid oma armastuse ja tähelepanu vääriliseks, kuidas me võiksime uskuda, et me tõesti oleme toredad, head inimesed? Väga vähesed naised, kes armastavad liiga palju, on oma olemuse sügaval sisimas veendunud, et nad on väärt armastama ja armastatud olema lihtsalt seetõttu, et nad on olemas. Me usume selle asemel, et peidame endas kohutavaid puudusi ja vigu ning et peame nende heastamiseks tegema kõvasti tööd. Me elame süütundes oma puudujääkide pärast ja hirmus, et need tulevad avalikuks. Me teeme väga, väga ränka tööd, et näida headena, sest me ei usu, et seda oleme.
9. Sul on meeleheitlik vajadus kontrollida oma mehi ja suhteid, kuna sa kogesid lapsepõlves vähe turvatunnet. Sa maskeerid oma jõupingutusi inimesi ja olukordi oma kontrolli all hoida kui „abivalmidust”.
Elades mingis kaootilisemas mittetoimivas kodus, kus esineb näiteks alkoholismi, vägivalda või intsesti, tunneb laps paratamatult paanikat kontrolli kaotuse pärast perekonnas. Inimesed, kellest ta sõltub, pole tema jaoks lähedased, sest nad on liiga haiged, et teda kaitsta. Tegelikult on selline pere tihti rohkem ohu ja kannatuse kui turvalisuse ja kaitse allikas, mida laps vajaks. Kuna sedalaadi kogemus on nii purustav, nii lämmatav, püüavad need, kes on sel moel kannatanud, hüvesid ümber jagada. Tugev olles ja teisi abistades püüame end kaitsta paanika