Loodetavasti on see raamat abiks igaühele, kes armastab liiga palju, kuid esmajoones on see kirjutatud naistele, sest liialt armastamine on eelkõige naiselik fenomen. Selle raamatu eesmärk on väga eriline: aidata meeste suhtes destruktiivsete käitumismudelitega naistel seda tõsiasja iseenda juures ära tunda, mõista nende skeemide päritolu ning leida vahendid oma elu muutmiseks.
Kuid – kui sa oled naine, kes armastab liiga palju, siis tundub mulle ainult aus sind hoiatada, et seda raamatut ei ole kerge lugeda. Tõesti, kui see määratlus sobib ja sa siiski vaid libistad silmad üle teksti, olemata liigutatud ja mõjutatud, või sa tunned tüdimust või viha või ei suuda siin esitatud materjali lugedes keskenduda või mõtled ainult, kuidas see võiks aidata kedagi teist, siis soovitan sul püüda seda raamatut uuesti lugeda kunagi hiljem. Meil kõigil on vajadus eitada asju, mis on liialt valulised või hirmutavad nende enesele tunnistamiseks. Eitamine on enesekaitse loomulik vahend, mis töötab automaatselt ja palumata. Võibolla hilisemal lugemisel suudad oma kogemustele ja sügavamatele tunnetele näkku vaadata.
Loe aeglaselt, lubades endal suhelda nende naiste ja nende lugudega nii mõistuses kui ka tunnetes. Juhtumite kirjeldused selles raamatus võivad näida sulle äärmuslikena. Kinnitan sulle, et tegelikult on asi vastupidi. Isiksusetüübid, iseloomujooned ja elulood, mida ma olen kohanud sadade naiste seas, keda ma isiklikult ja ametialaselt olen tundnud ning kes sobivad liigarmastajate kategooriasse, pole siin mingil juhul liialdatud. Nende tegelikud lood on kaugelt veelgi keerulisemad ja valulisemad. Kui nende probleemid näivad hoopis tõsisemad ja masendavamad kui sinu omad, luba mainida, et su esmareaktsioon on tüüpiline enamikule mu klientidest. Igaüks usub, et tema probleem „ei ole nii hull” – isegi kui ta suhtub kaastundlikult teistesse naistesse, kellel tema arvates on „tõelised” hädad.
Elu üks irooniatest on, et meie, naised, võime vastata sellise osavõtlikkuse ja mõistmisega valule üksteise eludes, jäädes samas nii pimedaks valu suhtes omaenda elus. Tean seda liigagi hästi, olles ise olnud naine, kes armastab liiga palju, enamiku oma elust, kuni sundarmastuse lõiv mu füüsilisest ja emotsionaalsest tervisest oli nii ränk, et ma olin sunnitud heitma oma suhtlemisskeemidele meestega karmi pilgu. Olen viimastel aastatel teinud tõsist tööd nende skeemide muutmiseks. Need on olnud kõige tänuväärsemad aastad mu elus.
Ma loodan, et teie kõigi jaoks, kes te armastate liiga palju, on sellest raamatust abi – ta mitte ainult ei aita teil paremini teadvustada oma tegelikku olukorda, vaid julgustab teid ka hakkama seda muutma. Et teiegi suunate oma armastava tähelepanu mehe-kinnismõttelt ära, toibumisele ja iseenda elule.
Siin on kohane teine hoiatus. Selles raamatus (nagu paljudes eneseabiraamatutes) on nimekiri sammudest, mida tuleb teha, et muutuda. Kui sa otsustad, et tõesti tahad neid samme järgida, nõuab see – nagu igasugune terapeutiline muutus – aastaid tööd ja ei midagi vähem kui täielikku pühendumist. Sundarmastuse skeemist, kuhu sa oled sattunud, pole olemas lühikest otseteed välja. See on varakult õpitud ja hästi harjutatud käitumismuster, sellest loobuda on hirmutav, ähvardav ja pidevaid nõudmisi esitav. See hoiatus ei ole mõeldud sinult julguse ära võtmiseks. Pealegi – kõik eelolevad aastad, kui sa oma suhtlemisviisi ei muuda, seisad sa nagunii silmitsi võitlusega. Aga sel juhul käib su võitlus mitte kasvu eest, vaid ellujäämise eest. Valik on sinu. Kui sa otsustad alustada tervenemisteed, muutud sa naisest, kes armastab kedagi teist nii palju, et see teeb haiget, naiseks, kes armastab iseend piisavalt, et valule lõpp teha.
1
Kui sa armastad meest, kes sind ei armasta
Armastuse ohver,
ma näen
purustatud südant;
sul on oma lugu jutustada.
Armastuse ohver,
see on nii kerge osa
ja sa tead nii hästi,
kuidas seda mängida.
…Ma usun, et sa tead,
mida ma mõtlen.
Sa kõnnid valu ja iha köiel,
otsides armastust nende vahelt.
— Armastuse ohver
Jill näis oma esimesel seansil ebalev. Väike ja nipsakas, blondide inglilokkidega, istus ta jäigalt mu vastas tooliserval. Kõik temas tundus ümar: nägu, kergelt täidlane kuju ning eelkõige sinised silmad, mis klammerdusid raamitud kutsetunnistustele mu kabineti seinal. Ta esitas paar küsimust mu lõpetatud kooli ja nõustamislitsentsi kohta ning mainis siis silmanähtava uhkusega, et tema õpib juurat.
Tekkis lühike vaikus. Ta langetas pilgu oma süles ristatud kätele.
„Ma arvan, et räägin parem sellest, miks ma siin olen,” ütles ta kiiresti, kasutades oma sõnadevoo hoogu julguse kogumiseks.
„Ma tegin seda – tulin terapeudi juurde –, kuna ma olen tõeliselt õnnetu… Asi on meestes. Ma pean silmas, et minus ja meestes. Ma teen alati midagi, mis nad eemale peletab. Kõik algab kenasti. Nad tõepoolest jahivad mind ning siis, pärast seda, kui nad on mind tundma õppinud, laguneb kõik tükkideks.” Ta tõmbus valusa mõtteavalduse pärast silmanähtavalt krampi. Nüüd vaatas ta mulle otsa, silmis helkimas tagasihoitud pisarad, ning jätkas aeglasemalt.
„Ma tahan teada, mida ma valesti teen, mida ma pean endas muutma – sest ma kavatsen seda teha. Ma teen ükskõik, mis vaja. Ma olen tõesti nõus palju vaeva nägema.” Ta hakkas jälle kiirustama.
„Asi pole selles, nagu ma ei tahaks teisiti käituda. Ma lihtsalt ei tea, miks see minuga alati nii läheb. Ma kardan üldse veel kunagi mingit suhet alustada. Tahan öelda, et see pole midagi muud kui valu, iga kord. Ma hakkan juba tõesti mehi kartma.”
Ta raputas pead, nii et ümarad lokid hüplesid, ja selgitas ägedalt: „Ma ei taha, et see nii läheb, sest ma olen väga üksi. Juurakoolis on mul suur koormus, lisaks ma töötan enese ülalpidamiseks. Need asjad võiksid hoida mind kogu aeg tegevuses. Tegelikult tegin ma eelmisel aastal üsna palju – töötasin, käisin koolis, õppisin ja magasin. Aga ma tundsin puudust mehest oma elus.”
Ta jätkas kiirustades: „Kui ma kaks kuud tagasi San Diegos sõpradel külas käisin, kohtasin Randyt. Ta on advokaat. Me kohtusime ühel õhtul, kui mu sõbrad viisid mind välja tantsima. Noh, me sobisime kohe hästi. Meil oli nii palju rääkida – kui mitte arvestada seda, et ma arvan, et põhiliselt rääkisin mina. Kuid mulle näis, et see meeldis talle. Ja oli nii suurepärane olla mehega, kes oli huvitatud asjadest, mis on ka mulle tähtsad.”
Ta kulmud tõmbusid kokku. „Ta tundus olevat minust tõesti sisse võetud. Teate küll, ta küsis, kas ma olen abielus – ma olen lahutatud, juba kaks aastat –, kas ma elan üksi. Teda huvitasid sellised asjad.”
Kujutasin ette, kuidas Jilli innukus pidi välja paistma, kui ta tol esimesel õhtul Randyga üle pasundava muusika säravalt flirtis. Ja agarus, millega Jill meest nädal hiljem tervitas, kui too oma komandeeringut Los Angelesse veel saja kilomeetri võrra pikendas, et teda külastada. Lõunalauas pakkus ta mehele öömaja, et too võiks oma