Kui mees jõudis oma San Diego korterisse, helises juba telefon. Jill informeeris teda soojalt, et ta muretses ta pika sõidu pärast ning et talle on kergendus kuulda, et mees on jõudnud tervelt koju. Kui Jillile tundus, et mees käitus ta helistamise peale pisut juhmistunult, vabandas ta tülitamise pärast ja pani toru hargile. Kuid temas hakkas kasvama näriv ebamugavustunne, toidetuna teadmisest, et jälle hoolis tema hoopis rohkem, kui hoolis mees ta elus.
„Randy ütles kord, et ma ei tohi talle survet avaldada, muidu ta lihtsalt kaob. Ma hakkasin kartma. Kõik sõltus minust. Ma pidin teda armastama ja jätma ta samal ajal rahule. Ma ei suutnud seda teha, nii olin ma vaid üha rohkem ja rohkem hirmul. Mida rohkem ma paanitsesin, seda rohkem ma teda jahtisin.”
Varsti helistas Jill mehele peaaegu igal õhtul. Nad leppisid kokku helistada kordamööda, kuid tihti, kui oli Randy kord, läks aeg hiliseks ja naine muutus liiga rahutuks, et seda välja kannatada. Magamine ei tulnud nagunii kõne allagi, niisiis valis ta Randy numbri. Need vestlused olid pikad ja ebamäärased.
„Ta ütles tavaliselt, et ta unustas, ja mina küsisin: „Kuidas sa said unustada?” Mina ju ei unustanud kunagi. Siis hakkasime rääkima, miks, ja tundus, nagu oleks ta kartnud saada minuga lähedaseks, ning mina tahtsin aidata tal sellest üle saada. Ta rääkis ikka, et ta ei tea, mida ta elus tahab, ning mina püüdsin tavaliselt aidata tal selgitada, mis võimalusi tema jaoks oli.” Seega langes Jill Randyga terapeudi rolli, püüdes aidata tal endale emotsionaalselt lähemal olla. Seda, et mees teda ei tahtnud, ei suutnud ta omaks võtta. Ta oli juba otsustanud, et mees vajab teda.
Kaks korda lendas Jill San Diegosse, et koos nädalalõppu veeta. Teisel külaskäigul veetis Randy nende ühise pühapäeva teda ignoreerides, telekat vaadates ja õlut juues. See oli üks halvimaid päevi Jilli elus.
„Kas ta jõi palju?” küsisin Jillilt. Ta näis jahmunud.
„Noh, ei, mitte päriselt. Ma ei tea tegelikult. Ma õieti ei mõelnud kunagi selle üle. Muidugi jõi ta õhtul, kui me kohtusime, aga see oli loomulik, me olime ju baaris. Vahel, kui me telefonis rääkisime, kuulsin ma jää kõlksumist klaasis ja narrisin teda sellepärast – teate küll, üksi joomine ja muu seesugune. Tegelikult pole ma kunagi temaga koos olnud, kui ta poleks joonud, aga ma lihtsalt oletasin, et talle meeldis juua. See on ju normaalne, kas pole?”
Ta tegi pausi ja jäi mõttesse. „Teate, vahel telefonis rääkis ta naljakalt, eriti kui silmas pidada, et ta on advokaat. Ta oli tõesti ebamäärane ja ebatäpne, unustas palju, polnud järjekindel. Aga ma ei mõelnud kunagi, et see tuli joomisest. Ma ei tea, kuidas ma seda iseendale seletasin. Ma arvan, et ma lihtsalt ei lasknud endal sellest mõelda.”
Ta vaatas mulle kurvalt otsa.
„Võibolla ta tõesti jõi liiga palju, aga see pidi olema sellepärast, et ma tüütasin teda. Ma arvan, et ma ei olnud lihtsalt piisavalt huvitav ja tegelikult ei tahtnud ta minuga olla.” Ta jätkas ängistusega: „Mu abikaasa ei tahtnud kah kunagi minu juures olla – seda oli silmaga näha!” Ta silmad täitusid pisaratega, kui ta sundis end jätkama. „Ja samuti ei tahtnud mu isa… Mis mul viga on? Miks nad kõik tunnevad end minu juuresolekul niiviisi? Mida ma valesti teen?”
Hetkel, kui Jill sai teadlikuks probleemist enda ja kellegi talle tähtsa inimese vahel, oli ta valmis mitte ainult pingutama, et seda lahendada, vaid ka võtma endale vastutuse selle tekitamise eest. Kui Randy, ta abikaasa ja isa ei suutnud teda armastada, tundis ta, et see oli tingitud millestki, mida tema oli teinud või tegemata jätnud.
Jilli suhtumised, tunded, käitumised ja elukogemused on tüüpilised naisele, kelle jaoks armastamine tähendab piinlemist. Temas avaldusid paljud jooned, mis on ühised naistele, kes armastavad liiga palju. Hoolimata nende lugude ja võitluste spetsiifilistest üksikasjadest, hoolimata sellest, kas nad on talunud pikka ja rasket suhet ühe mehega või olnud osalised terves reas õnnetutes suhetes paljude partneritega, on nende elulood sarnased. Liigarmastus ei tähenda liiga paljude meeste armastamist või liiga tihti armumist või tõelise armastuse liigset sügavust teise inimese suhtes. Tegelikult see tähendab kramplikke sundmõtteid mehest ja selle kinnisidee nimetamist armastuseks, lubades sellel kontrollida oma tundeid ja suurt osa käitumisest. Sa saad aru, et see mõjub halvasti su tervisele ja heaolule, ning ometi oled võimetu laskma asjadel minna isevoolu teed. See tähendab, et sa mõõdad oma armastuse astet oma piina sügavusega.
Seda raamatut lugedes võid sa leida, et samastud Jilli või kellegi teisega naistest, kelle lood siin on, ning võibolla küsid endalt, kas ka sina oled naine, kes armastab liiga palju. Isegi kui su probleemid meestega on sarnased nende omadega, võib sul tekkida raskusi iseenda seostamisel „siltidega”, mis kehtivad mõnede nende naiste tausta kohta. Meil kõigil on tugevad emotsionaalsed reaktsioonid sõnadele nagu alkoholism, intsest, vägivald ja narkomaania ning vahel ei suuda me iseenda elu kainelt hinnata, sest me kardame nii väga, et need sildid võiksid sobida meile või nendele, keda me armastame. On väga kurb, et meie suutmatus kasutada neid sõnu, kui nad tõesti on kohased, takistab meid saamast õiget abi. Teisalt võivad need kardetud sildid sinu elu kohta ka mitte sobida. Su lapsepõlves võisid peituda varjatuma loomusega probleemid. Võibolla su isa, ehkki ta võimaldas rahaliselt kindlustatud kodu, tundis sellest hoolimata sügavat vastumeelsust ja usaldamatust naiste suhtes ning tema suutmatus sind armastada hoidis sind iseend armastamast. Ka võis ema suhtuda sinusse kodus armukadedalt ja võistlevalt, isegi kui ta oli avalikkuses sinu üle uhke ning kiitles sinuga, nii et sa jõudsid lõpuks vajaduseni teha kõike hästi, et võita ta heakskiitu, ning ometi kartsid vaenulikkust, mida su edu temas tekitas.
Me ei saa hõlmata ühes raamatus võimaluste müriaadi, kuidas pered võivad olla ebaterved – see nõuaks mitmeid köiteid teistel teemadel. On siiski tähtis mõista, et kõigile ebatervetele peredele on ühine nende suutmatus arutada probleemide juuri. Võib olla probleeme, millest räägitakse, tihti kuni iivelduseni, kuid need varjavad sageli maetud saladusi, mis muudavad pere mittetoimivaks. See on pigem salastatus – suutmatus probleemidest rääkida – kui nende tõsidus, mis määrab nii selle, kui ebaterveks perekond muutub, kui ka selle, kui tõsiselt ta liikmed kahjustuvad.
Toimehäirega perekond on see, mille liikmed mängivad jäiku rolle ja kus suhtlemine on rangelt piiratud avaldustega, mis sobivad nende rollidega. Pereliikmed ei ole vabad väljendama kogemuste, soovide, vajaduste ja tunnete kogu spektrit, vaid peavad end piirama, et mängida seda osa, mis kohandab end teiste pereliikmete poolt esitatute järgi. Rollid on kasutusel kõigis peredes, kuid kui tingimused muutuvad, peavad muutuma ja kohanema ka rolliootused, et pere jääks terveks. Seega: emmetamine, mis on sobiv üheaastasele, on äärmiselt ebasobiv kolmeteistkümnesele ning emmetav roll peab teisenema, et kohanduda tegelikkusega. Mittetoimivates peredes eitatakse tegelikkuse olulisi osi ning rollid püsivad jäikadena.
Kui keegi ei saa arutada seda, mis mõjutab iga pereliiget eraldi ja peret tervikuna – tõepoolest, kui selline arutelu on keelatud kas kaudselt (vahetatakse teemat) või otsesõnu („Me ei räägi sellest!”) –, ei õpi me uskuma iseenda tunnetesse ega tajudesse. Kuna meie perekond eitab tegelikku olukorda, hakkame ka meie seda eitama. Ja see kahjustab tõsiselt nende põhiliste oskuste arengut, mida me vajame oma elu elamiseks ning inimeste ja olukordadega kohanemiseks. See on peamine kahjustus, mis toimib liialt armastavates naistes. Me oleme võimetud märkama, kui keegi või miski ei ole meile hea. Olukorrad ja inimesed, keda teised juba loomu poolest väldiksid kui ohtlikke, ebamugavaid või kahjulikke, ei tekita meis vastumeelsust, sest meil pole võimalust hinnata neid realistlikult ega ennast kaitsvalt. Me ei usalda oma tundeid ega kasuta neid enese juhtimiseks. Selle asemel tõmbab meid just ohtude, intriigide, draamade ja raskuste poole, millest teised, tervema ja tasakaalukama taustaga naised loomulikult eemale hoiaksid. Ja selle külgetõmbe läbi kahjustume veelgi rohkem, sest palju sellest, mis meid tõmbab, kordab seda, millega koos me üles kasvasime. Me saame üha uuesti haiget.
Mitte keegi ei saa juhuslikult naiseks, kes armastab liiga palju. Selle põhjal, millises ühiskonnas, millises peres naine