„Doyle ja mina magame siin all. Kaks tuba ja omaette vannituba. See sobib hästi.“
„Tore. Annika, sa saad oma valiku teha selle hulgast, mis üleval alles on jäänud. Sasha ja Bran kasutavad ülejäänud tuba Sasha ateljeeks ja maagiatööks. Ka üleval on terrassid. Me ei saa siit randa kõndida, kuid võime sõita funikulööriga.“
„Mis on funikulöör?“ küsis Annika.
„See on nagu rong, kuid õhus. Maksad ja saad sõita alla linna või rannale lähemale või…“
„Ma tahan sellega sõita! Kas me võime homme sõitma minna?“
„Võibolla. Alla Anacapri poodidesse on ränk kõndimine ja tagasi matkamine tuleb järsk. Saada alla Capri linna tähendab bussi või taksot või tõsist matkamist. Autosid Anacapril ei ole. Kui vajame autot, leian meile selle ja me pargime Capril, kuid enamasti liigume jalgsi või ühistranspordiga. Teen väljas kiire turvakontrolli.“
„Doyle just äsja tegi.“ Sawyer libistas spagetid keeva vette.
Riley kõhkles ja vaatas ukse poole. Siis kehitas õlgu. „Mul ei ole mõtet tema jälgedes käia.“
„Meil on bassein,“ teatas Annika.
„Jah, ma sain aru. Ja võibolla ma proovin seda, enne kui magama lähen. Laud on väljas, eks ole? Miks me ei võiks väljas süüa?“
„Ma olen poolt. Valmistab meid ette.“
Riley valas endale veel veini ja kergitas Sawyeri poole klaasi. „Ma olen tervenisti selle poolt.“ Ta võttis veel ühe klaasi, kui Sasha koos Braniga sisse tuli. „Vein – see paneb su põskedesse veidi värvi.“
„Võtan hea meelega veidi veini. Ja toit! Sawyer, Annika, te olete parimad.“
„Itaalia õlu? Ma olen selle üle õnnelik.“ Bran avas külmkapi ja võttis endale õlle. „Doyle?“
„Meie surematu paneb oma varustust paika.“ Sawyer segas pastat, kui sealt tõusis aurupilv. „Me võtame need kaks magamistuba siin all.“
„See jätab sulle valiku üleval, Annika.“
„Riley ütles, et te vajate tuba sinu maalimiseks ja Brani maagiaks. Teie peaksite valiku tegema. Ma olen ka selle üle õnnelik, mis üle jääb.“
„Kui sa tõesti pahaks ei pane, võiksime võtta toa meie magamistoa vastas. See on kahest ülejäänust väiksem, aga piisavalt suur meie vajadusteks. Ja sinu tuba oleks vaatega merele. Sa eelistad kindlasti ärgata ja magada koos merega.“
Liigutatud Annika läks Sasha juurde, et teda kallistada. „Aitäh sulle.“
„Ma olen sinu vastas,“ ütles talle Riley. „Ma armastan merevaadet sama palju kui mu vastasnaaber – või merineitsi –, aga keegi peab vaatama ka üle sidrunisalu.“
„Ja valvama tagatiiba,“ lisas Bran.
„Seda ka. Me sööme väljas. Niipea kui ma taldrikud leian.“
Ta leidis need, niisama värvilised kui sohvapadjad. Sasha abiks lauda katma, läksid nad välja, samal ajal kui Annika lisas oma roale püüdlikult ürte.
„On see õige? Kas ma tegin nii, nagu pidin?“
Sawyer vaatas tema kandikut. „Näeb välja täiuslik. Ma vajan ainult paari minutit, et ülejäänu kokku panna.“
„Kuid me vajame küünlaid! Ja lilli.“ Annika sööstis välja jahtima seda, mida ta pidas vajalikuks korralikult kaetud laua jaoks.
Sawyer proovis pastat ja keeras põleti kinni. „On Sashaga kõik korras?“
„Ilmselt veidi rohkem läbi raputatud kui ülejäänud meist. Toit ja puhkus peaksid asja korda ajama.“ Bran vaatas tagasi, kui Doyle sisse astus. „Ma olen teinud majale ja krundile põhilise kaitseloitsu, kuid tahan laotada kihi selle üle, kui me ööseks sisse läheme. Ta leiab meid varem või hiljem ja on tõeliselt vihane.“
„Ta leiab meid,“ nõustus Sawyer pastat kurnates. „Tal on palju raskem tuletähte leida sealt, kuhu sa oled selle peitnud.“
„Mis ütleb mulle, et ta tuleb järgmise järele karmimalt.“ Doyle tõstis oma õllepudeli ja jõi tühjaks. „Tema asemel? Ma otsustaksin, et olin oma vaenlast esimeses ringis alahinnanud. Tema uhkus juhib ta sellele järeldusele. Ta tuleb karmimalt, verisemalt.“
„Ja võibolla kavalamalt,“ lisas Bran. „Suur osa sellest, mida ta tegi, oli raev ja vägivald. Mida tahes see meile maksma läks, talle läks see rohkem maksma. Kui ta on tark, võib ta kaaluda rohkem strateegiat kui jõudu. Me peame selleks valmistuma.“
„Me peame sööma.“ Sawyer kallas pasta kaussi, segas või ja ürtidega, mille ta ette oli valmistanud. „Ja me peame magama.“
„Sul on õigus. Ja me peame tähistama ükskõik kui põgusalt fakti, et oleme väljaspool ohtu, terved ja koos.“
„Ja valmis otsima järgmist tähte.“
Bran noogutas Doyle’ile. „Järgmist. Veest või jääst, me ei tea, veel mitte. Ent saatus saatis meid siia, kus hindamatu Riley on jälle kindlustanud meile katuse ja voodid, toidu. Homme on piisavalt varsti, et välja töötada meie enda strateegiad, eks ole?“
„Peab olema, sest toit on valmis. Palun haara see kandik. Ja vein. Ja mulle kuluks ära veel üks õlu.“
Sawyer astus välja sidrunilõhnalisse öösse, kus kuusirp heitis mahedat sinist valgust üle maa ja mere.
Annika nagu Annika ikka oli salvrättidest kujundanud lillekimbu ja korjanud küünlad majast kokku.
„Ma ei suutnud leida…“ Kui sõna talle meelde ei tulnud, matkis ta tiku tõmbamist.
„Tikke,“ lõpetas Sawyer tema asemel.
„Ma hoolitsen selle eest.“ Bran plõksutas lihtsalt sõrmi ning teeküünlad ja kõrged küünlad süttisid.
Annika plaksutas naerdes käsi. Seejärel tormas Brani kallistama.
„Ma kallistasin Sashat ja Rileyt. Me oleme kõik koos selles uues kohas.“ Ta pöördus, et põimida käsivarred ümber Doyle’i, meelitades temalt välja naeratuse. „Meil on hea söök ja head sõbrad.“
Viimaks pöördus ta Sawyeri poole ja embas teda, hellitades end sellega, et hingas sisse lõhna, mis oli iseloomulik ainult Sawyerile. „Nerezzal ei ole sõpru ja ta ei saa seda, mis on meil.“
„Ta ei tahagi seda, mis on meil.“
Sasha vaarus korraks ja ajas end siis sirgu. Tema silmad olid sügavad ja tumedad ning nägid rohkemat kui meri ja kuusirp.
„Tal ei ole mingit soovi sõprade või armastuse või kiindumuse järele. Ta on valed ja ahnus ja ambitsioonikus, kogu pimedus. Ta on pimedus. Nüüd ta raevutseb ja tunneb valu. Kuid varsti hakkab ta otsima ja sepitsema ja tuleb. Tal on janu ja ta januneb verd. Meie verd, sest miski muu ei saa seda janu kustutada. Ta tuleb, ükskõik kuidas me varjame oma maailma. Tema klaaskera leiab meid. Ja ta leiab veel ühe, kes liitub temaga selles jahis. Ahnus seob, ahnus seob. Jumalanna võtab mehe, mees võtab jumalanna verega pitseeritud lepingus. Sellel saarel, neis vetes, neis lauludes, neis ohetes tulevad uued lahingud. Veri voolab, valu lööb. Ja reetmine tuleb koos naeratustega.
Sellel saarel, neis vetes, neis lauludes, neis ohetes ootab täht, sinine ja puhas, loodud süütute ja vaprate jaoks. Need ei ole pisarad, mis moodustavad veetähe, vaid pisarad, mis valatakse, enne kui see leitakse.“
Ta vaarus jälle, valge kui kummitus. Bran püüdis ta kinni ja hoidis enda vastas. „Lihtsalt hinga, fáidh.“
„Ma ei võidelnud sellega. Ma vannun, et ei püüdnud seda blokeerida. Ma lihtsalt… Kõik tundus veidi viltu olevat.“
„See