„Sellest mitte kaugelt.“ Sawyer selitas kurku, niheles Annika pettumuseks jälle ja tõusis istukile. „Ma ei suutnud seda aeglustada. Ma ei ole kunagi kuut inimest nii kaugele viinud. Küllap tegin valearvestuse.“
„Me oleme siin, kõik kuus, ja see on nimekirjas esimene,“ teatas Bran. „Kas me oleme nüüd kohas, kus oleme määratud olema?“
„Me oleme kusagil sees,“ märkis Sasha. „Ma näen aknaid ja läbi nende kuuvalgust. Kus tahes me ka oleme, on ikka veel öö.“
„Loodame, et Sawyer ja tema aega-ruumi painutav kompass tõi meid sinna, kus ja millal me tahame olla. Nii et selgitame välja.“
Riley tõukas end püsti. Teadlane – arheoloog. Annika veeretas seda sõna mõttes, kuna tema rahval, sireenidel, polnud midagi sellega võrreldavat. Neil polnud ka lycan’eid, mõtles ta, seega ei eksisteerinud Annika maailmas midagi ega kedagi nagu Riley.
Dr Riley Gwin – sitke kompaktne keha, laiaääreline kübar, mis talle kuidagi pähe oli jäänud – astus akna juurde.
„Ma näen vett, kuid mitte vaadet Korfu villast – me oleme kõrgemal. Tee, järsk ja kitsas. Meil on trepp, mis sinna alla viib. Olen üsna kindel, et see on Capri ja see on too villa. Terav silm, Saywer. Lugupidamine rändurile ja tema võlukompassile.“
„Ma võtan selle vastu.“ Sawyer tõusis püsti, kõhkles ja ulatas siis käe, et Annika püsti aidata. Kuigi Annika jalad olid tugevad ja väledad, laskis ta end aidata.
„Las ma vaatan, kas ma leian tuled,“ alustas Riley.
„Ma saan selles aidata.“
Bran, seistes püsti, käsivars ümber Sasha, sirutas käe välja. Tema peopesa kohal hõljuv valguskera valgustas ruumi.
Oma sõprade nägemine julgustas Annika südant samamoodi, nagu laul oli teinud. Selgeltnägija Sasha, juuksed kui päike, silmad kui taevas, ning Bran, võlur, nii nägus oma maagilises valguses. Ja Riley, üks käsi puusal relvapäral laskevalmis – tema tumekuldsed silmad vaatasid korraga igale poole, samal ajal kui Doyle, läbi ja lõhki sõdalane, seisis, mõõk juba välja tõmmatud.
Ja Sawyer, alati Sawyer, rändurikompass käes.
Nad võisid eelmisest lahingust olla marraskil ja verised, kuid nad olid väljaspool ohtu ja koos.
„On see nüüd meie kodu?“ imestas ta. „See on väga ilus.“
„Juhul kui Sawyer ei pillanud meid maha valel aadressil, ütlen, et see on nüüd uus peakorter.“ Kuigi Riley käsi jäi relvale, tuli ta akna juurest ära.
Ruumis olid värvilised padjad ühel pikal voodil – ei, tuletas Annika endale meelde, sohval. Ja toolid ja ilusate lampidega lauad. Põrand – neil kõigil oli põhjust seda teada – oli kõva, suurte päikeses pleekinud liiva värvi kahhelplaatidega.
Riley läks ühe lambi juurde, pööras lülitit ja see süttis elektrimaagiaga.
„Las ma uurin asja ja veendun, kas oleme õiges kohas. Me ei taha visiiti polizia’lt.“
Riley väljus ruumist laia võlvkaarega avause kaudu. Sekundite jooksul voogas sealt läbi rohkem valgust. Pistnud oma mõõga tuppe, läks Doyle tema järel välja.
„Siin on kogu meie kraam, vähemalt paistab, et kõik. Ja tundub, et sel oli pehmem maandumine kui meil.“
Annika piilus välja. Ta ei teadnud, kuidas nimetada seda mere poole avaneva suure uksega ruumi ja võlvkaari, mis viisid teistesse ruumidesse. Kuid nende kotid ja kastid olid kuhjas selle keskel.
Ja Doyle hiivas summutatud kirumisega oma mootorratta püsti.
„Ma pidin kraami esimesena alla pillama, nii et me ei lõpetaks maandumisega selle peal,“ ütles Sawyer. „Läks täppi või mitte, Riley?”
„See sobib kirjeldusega, mis mul on,“ vastas Riley. „Ja asukoht. Siin peaks olema suur elutuba klaasustega, mis viivad… Ja seal see on.“
Veel rohkem tulesid ja nagu Riley oli öelnud, suur ruum veel rohkemate sohvade ja toolide ja ilusate väikeste asjadega. Kuid kõige parem, oh, kõige parem lai, lai klaas, mis tõi sisse taeva ja mere.
Kui Annika tormas edasi, et seda klaasi avada, peatas Riley tema käe.
„Ära tee. Veel mitte. Siin on alarmsüsteem. Mul on kood. Me peame alarmi maha võtma, enne kui selle või millegi muu avame.“
„Paneel on siinsamas,“ ütles Sawyer ja koputas sellele.
„Anna mulle üks sekund.“ Riley kaevas taskust välja paberitüki. „Ei tahtnud oma mälu usaldada juhuks, kui see reis mu ajud segi raputab.“
„Tõstmine ei raputa ajusid.“ Sawyer koputas naerdes sõrmenukkidega vastu Riley pead, samal ajal kui Riley koodi sisse lõi.
„Lase käia ja tee lahti, Annika.“
Kui Annika oli seda teinud, keerles ta välja avarale terrassile, kus olid öö ja kuu, meri ja aroom, kõik lõhnastatud sidrunitest ja lilledest.
„See on ilus. Ma ei ole seda kunagi nii kõrgelt näinud.“
„Aga oled sa seda varem näinud?“ küsis Sawyer. „Caprit?“
„Merelt. Ja sealt alt, kus on sinised koopad ja sügav vesi ja kondid laevadest, mis purjetasid kaua aega tagasi. Seal on lilled!“ Ta sirutas käe, et puudutada säravavärvilistest kopsakatest pottidest välja valguvate lillede kroonlehti. „Ma võin neid kasta ja nende eest hoolitseda. See võib olla minu töö.“
„Tehtud. See on õige koht.“ Rahuloleva noogutusega pani Riley käed puusa. „Jälle lugupidamine, Sawyer.“
„Peaksime selle igaks juhuks läbi kontrollima.“ Bran seisis ukseavas, tumedad intensiivsed silmad taevast uurimas.
Nerezza tuli tihti taevast.
„Ma lisan kaitset tavalisele alarmsüsteemile,“ jätkas ta. „Me põhjustasime talle valu ja vigastusi, seega on ebatõenäoline, et ta võtab end piisavalt kokku, selleks et täna öösel jälle meie peale tulla, kui ta suudab tõesti meid leida. Kuid meie kõik magame paremini, kui kõige üle on maagiakate.“
„Lähme lahku.“ Mõõk tupes, tumedad juuksed ümber karmi ilusa näo sassis, noogutas Doyle nõustuvalt. „Käime selle koha läbi, veendume, et see on puhas ja turvatud.“
„Siin all peaks olema kaks magamistuba, veel neli üleval ja veel üks ühine ruum. See ei ole suur ja uhke nagu too villa ning meil ei ole kogu seda õueala.“
„Ega Apollot,“ pistis Annika vahele.
„Jah.“ Riley naeratas. „Ma hakkan seda koera igatsema. Kuid siin on ruumi ja see on hea asukohaga. Ma võtan ülemise korruse.“
„Sa tahad lihtsalt esimesena magamistuba valida.“
Riley naeris Sasha poole ja kortsutas siis kulmu. „Sobib sulle, Sash? Sa oled kahvatu.“
„Ainult peavalu. Tavaline peavalu,“ ütles Sasha, kui kõik silmad tema poole pöördusid. „Ma ei püüa nende nägemustega enam võidelda. See on lihtsalt olnud väga pikk päev.“
„Tõepoolest on.“ Bran tõmbas ta vastu oma külge ja sosistas talle midagi kõrva, mis pani Sasha naeratama ja noogutama. „Ka meie võtame ülemise korruse,“ teatas ta ja kadus koos Sashaga.
„Oh, sohitegemine! Ei ole aus kasutada maagiat!“ Riley sööstis trepi poole ja sealt üles.
„Kolm üleval, seega on kolmel jäänud valida. Ma heidaksin parema meelega siin all koikusse,“ lausus Doyle ringi vaadates, „välisuksele lähemal.“
„Sina ja mina jääme siis alla,“ otsustas Sawyer Annika pettumuseks. „Lähemal köögile ja lähemal toidule. Vaatame, mis meil siin on.“
Kaks