Annika soovis, et ta oskaks maalida nagu Sasha. Ta oleks maalinud seda naist ja last naermas, kui pikk kõrge tee ikka veel neid ees ootas.
Naine vaatas üles ja tabas Annika pilgu. Seega Annika lehvitas.
„Buongiorno!“ hüüdis naine.
Annikal oli keeltepudemeid, sest talle meeldis kuulata ja õppida. „Buongiorno!“ hüüdis ta vastu. Teadmata, kuidas lauset moodustada, segas ta oma keeled kokku. „Sina ja su bambina olete bella.“ Annika sirutas käed välja. „Bella.“
Naine naeris ja pööras pead. „Grazie, signorina. Grazie mille.“
Ja taas lauldes jätkasid naine ja tema laps teejärsakul ronimist.
Meeleolu nende tõttu reibas, tantsiskles Annika trepist alla ja jooksis välja, selleks et treenida sõjaks.
Ta nägi Sashat ja Rileyt mururibal basseini ja sidrunisalu vahel. Ilusad taimed ja põõsad lisasid ümbrusele värvi ning kõrged saledad puud moodustasid rohelise müüri.
Mitte väga palju ruumi, seega pidid nad treenima väiksemal alal.
Ikka veel rõõmus, jälgis Annika Riley töötamist Sashaga käsivõitluses. Haak, pööre, jalalöök. Nagu tants.
Pärast lühikest jooksu sooritas Annika topelthundiratta, maandus pehmelt ja matkis oma mõlema sõbra löömist rusikaselgadega.
„Uhkustad,“ torises Sasha.
„Siin ei ole väga palju muru, aga siin on väga ilus. Sa võid harjutada oma saltosid, Sasha.“ Annika näitas kätega, et demonstreerida. „Seejärel üleshüppeid.“
„Topeltsalto,“ otsustas Riley. „Üleshüpe, külglöök jalaga, löök käega.“
„Tõsiselt?“
„Sa pead hakkama kombineerima ülejäänuga saltosid ja tireleid. Sa oled ammulaskmises pagana hea, semu, aga me kõik teame, et sa ei suuda alati suurema kauguse pealt käsivõitlust pidada. Väledus, liikuvus, jõud. On mul õigus, Anni?“
„Sul on õigus.“
„Pane teda seda esimesena tegema.“ Sasha torkas sõrmega Riley poole.
„Sa tahad, et ma teeksin seda esimesena? Ma olen esimene.“
Riley lõi käsi kokku, ringitas oma õlgu, painutas paar korda põlvi. Siis hüppas ta ettepoole, maandudes kätele, sooritas salto, teise salto ning hüppas üles, lüües ühe jala välja paremale ja rusikas käega käsivarre vasakule.
Annika plaksutas.
„Ära julgusta teda,“ pomises Sasha.
„Sa suudad seda teha, Sasha. Tuleta meelde. Pingul, pingul.“ Annika koputas käega Sasha kõhule. „Jõud on seal ja jõud on su jalgades.“
„Hea küll.“ Raputades käsi, hingas Sasha pahinal välja. „Hea küll. Pingul, pingul, jõud, hüpe, salto, jalalöök. Oh jumal.“
Ta tegi lühikese jooksustardi ja heitis oma keha hundirattasse.
Annika noogutas ja võpatas siis, sest kuigi hundiratas oli väga hea, läks salto tsentrist välja ja teine veelgi rohkem. Seega kui Sasha püüdis maanduda jalgadele, kukkus ta näoli.
„Pagan võtaks!“
„Kümme kümnest näolimaandumise kasuks,“ otsustas Riley.
Sasha keeras ringi ja saatis Rileyle vihase pilgu.
„Sa tegid hundiratta väga hästi.“ Annika kükitas maha ja hõõrus Sasha õlgu.
„Liiga paremale.“
„Ei, ma arvan, et vasakule. See on ju vasak, eks?“ Hoides vasakut kätt üleval, liigutas Annika sõrmi. „Sa tegid hundiratta, kuid kaldusid saltos vasakule ja teise juures veelgi rohkem vasakule. Sul ei olnud keset, seega polnud ka tasakaalu. Ma näitan sulle, aeglasemalt kui Riley.“
Ta tõusis püsti, ei hakanud jooksustardiga vaeva nägema, vaid näis lihtsalt rulluvat üle oma keha nagu vesi kannust.
„Pingul, keskelt pingul,“ ütles ta, samal ajal saltot tehes. „Hoia keha pingul, põlved lähevad vabaks, et üles tõugata.“ Ta maandus voolavalt jalgadele, lõi välja jala ja käsivarre. Hoidis seda asendit otsekui kuju.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.