Me ei kavatsegi väita, et inimmõistus, tooted ja tuumik on iganenud või nende tähtsus hääbumas. See oleks absurd. Nagu me korduvalt näitame, jäävad inimeste oskused, oivalised kaubad ja teenused ning head korraldamisoskused äris edu saavutamiseks ka edaspidigi möödapääsmatult vajalikuks.
Küll aga püüame teid veenda selles, et tehnika arengus viimasel ajal toimunud muutuste tõttu peavad firmad leidma uue tasakaalu inimmõistuse ja masina, toodete ja platvormide, tuumiku ja talguliste vahel. Iga paari teine osaline on viimastel aastatel muutunud suutlikumaks ja võimsamaks ning seepärast nõuavad need värsket pilku. Arusaamine, millal, kus, kuidas ja miks need masinad, platvormid ja talgulised efektiivsed on, on tänases majanduses edu saavutamise pant. Selles raamatus on meie eesmärk teid selle tähtsa töö juures aidata. Õigupoolest püüame teid veenda, et see töö on mitte üksnes tähtis, vaid ülitähtis.
Miks nüüd?
Oma eelmises raamatus „Teine masinate ajastu. Töö, progress ning õitseng hiilgava tehnika ajastul”9 jäädvustasime tehnika kiiret arengut ning arutasime selle majanduslikke tagajärgi. Raamatu avaldamisest peale küsitakse meilt kõige rohkem: „Millal see ajastu algas?” See on suurepärane küsimus, millele on üllatavalt raske vastata. Digitaalarvutid on olemas olnud ju tublisti üle poole sajandi, ent peaaegu kõik saavutused, mida eelmises raamatus kirjeldasime, on teoks saanud alles hiljuti. Nii et millal see tähtis teine masinate ajastu ikkagi algas?
Leidsime sellele küsimusele vastuse, et kahes etapis. Teise masinate ajastu esimene etapp tähendab aega, mil digitehnikal oli ärimaailmale selge mõju, kuna ta võttis enda õlule suure hulga rutiinset tööd – palgalehtede töötlemise, autokerede kokkukeevitamise ning klientidele arvete saatmise. 1987. aasta juulis kirjutas MIT majandusteadlane Robert Solow, kes samal aastal pälvis Nobeli majandusauhinna majanduskasvu põhjuste uurimise eest: „Arvutiajastut on näha kõikjal peale tööviljakuse statistika.” 1990. aastate keskpaigaks oli olukord muutunud ja tööviljakus hakkas palju kiiremini kasvama. Paljude uurimustega (millest mõne tegi Erik10 oma kolleegidega) selgitati välja, et selle peamiseks põhjuseks olidki arvutid ja üldse digitehnika. Niisiis võib teise masinate ajastu esimese etapi alguse dateerida 1990. aastate keskpaigaga.
Usume, et praegu viibime teises etapis, ent selle algusaega on raskem määrata. See on aeg, mil ulmetehnika, millest jutustavad filmid ja raamatud ning mida meisterdatakse tipplaborite kontrollitud keskkondades, hakkas ilmuma reaalsesse maailma. Google esines 2010. aastal ootamatu avaldusega, et terve hulk täiesti iseseisvalt sõitvaid autosid oli USA maanteedel kulgenud ühegi õnnetuseta. IBMi superarvuti Watson tegi 2011. aastal televiktoriinis „Kuldvillak” kahele inimtšempionile pähe. 2012. aasta kolmandaks kvartaliks kasutas maailmas üle miljardi inimese nutitelefone, mis ühendavad lugematutes ulmefilmides näidatud sidevahendite ja andurite funktsioone. Selle peatüki alguses kirjeldatud kolm saavutust – ja, nagu me edaspidi näeme, paljud teisedki läbimurded – toimusid alles viimastel aastatel ning sugugi mitte juhuslikult. Need kuulutavad ette veelgi põhjalikumat majanduse ümberkujunemist, mis on ühekorraga tingitud nii märkimisväärsetest edusammudest tehnika arengus kui ka soliidsetest majandusteaduse põhimõtetest.
Teise masinate ajastu teine etapp erineb esimesest tunduvalt. Esiteks on see aeg, mil tehnika on võimeline tegema toiminguid, mida me pole seni kunagi pidanud programmeeritavaks või rutiinseks. Masinad võidavad go-mängus, diagnoosivad täpselt haigusi, lävivad inimestega loomulikul viisil ning teevad loomingulist tööd, näiteks komponeerivad muusikat ja disainivad tarbeesemeid. Kõigest mõne viimase aastaga on nad uusi territooriume hõivates jätnud seljataha Polanyi paradoksi ja muud piirangud. Masinad ei järgi lihtsalt inimsoost programmeerijate hoolikalt kodifitseeritud juhiseid,11 vaid õpivad probleeme iseseisvalt lahendama. Seetõttu kasvab tunduvalt nende rakenduste ja ülesannete hulk, mille nüüd võib masinaile usaldada.
Teiseks kannavad viimasel ajal sajad miljonid inimesed endaga pidevalt kaasas võimsaid, paindlikke ja omavahel ühendatud arvuteid. Need on nutitelefonid jms seadmed, mis on hämmastava kiirusega üle maailma levinud. 2015. aastaks ehk kõigest kaheksa aastat pärast iPhone’i leiutamist oli nutitelefon Pew Research Centeri andmetel 21 areneva majandusega riigi täiskasvanutest olemas üle 40 protsendil. 2016. aastal müüdi veel ligemale 1,5 miljardit nutitelefoni.
Esimest korda inimkonna ajaloos on nüüd maailma täiskasvanutest peaaegu enamik üksteisega digitaalselt ühendatud ning neil on ligipääs väga suurele osale inimkonna kogutud teadmistest. Lisaks saavad nad nüüd neid teadmisi omalt poolt täiendada. Ühtlasi saavad nutitelefonide omanikud teha igasuguseid tehinguid, millega lisandub nüüdisaegsesse globaalsesse majandusse miljardeid osalejaid.
Seda on raske üle tähtsustada. Alles lähiminevikus olid suured andmevaramud (näiteks head raamatukogud) ning keerukas side- ja infotöötlustehnika kättesaadav ainult meie maailma jõukamatele – nendele meie seast, kellel oli piisavalt õnne olla sündinud mittevaeste riikide mittevaestesse perekondadesse. Enam nii ei ole. Lähiaastatel hakkab järjest võimsam tehnika levima kogu maailmas.
Arvutid, mis saavad suurepäraselt hakkama mitterutiinse tööga, ning inimkonna digitaalne ühendatus on mõlemad viimaste aastate nähtused. Niisiis arvame, et teise masinate ajastu teise etapi tõeline algus jäi uue aastatuhande teise aastakümnesse. Just siis sattusid inimmõistus ja masinad, tooted ja platvormid ning tuumik ja talgulised kiiresti kokku ning hakkasid sädemeid pilduma. Tulemusena on paljud ammused eeldused kummutatud ning harjunud tegutsemisviisid iganenud.
Sajand tagasi tuli tööstustootmises aurujõu asemele elekter. Meenutame seda ajajärku, kuna sellest võib tuletada tähtsa hoiatuse: palju – õigupoolest lausa enamik – edukaid ja põliseid firmasid ei elanud seda üleminekut ühelt energiaallikalt teisele üle. Ettevõtted, kes soovivad tulevasel digiajastul hakkama saada, peavad selle põhjusi taipama ning minevikust õppima.
1910. aastateks oli USA tõrjunud Suurbritannia maailma suurima majandusega riigi kohalt. Selle peamine põhjus olid USA tugevad tööstusettevõtted, kelle arvele langes USA SKTst ligemale 50 protsenti.
Ameerika tehased töötasid alguses vesirataste, seejärel aurumasinate toel. XX sajandi saabudes ilmus pilti elekter. Alguses võeti elektrimootorid kasutusele efektiivsema asendusena ühele suurele aurumasinale, mis paiknes tavaliselt tehase keldris ning varustas energiaga kõiki selle masinaid. Sedamööda, kuidas firmad uue tehnikaga kogemusi omandasid, hakati mõistma elektri muidki eeliseid. Columbia ülikooli professor F. B. Crocker kirjutas 1901. aastal järgmist:
Paljud tehased läksid elektrile üle, kuna meil oli eesmärk hoida söekuludest kokku 20–60 protsenti. Ent ikkagi ei olnud kokkuhoid see, mis põhjustas elektriseadmete tormilise leviku üle terve riigi … Ettevõtted, kes läksid elektrile üle sel põhjusel, avastasid, et elekter annab neile ka muud säästu, mida võiks nimetada kaudseks säästuks.
Need, kes uue tehnika kasutusele võtsid, taipasid viimaks, et teatavad vanad piirangud ei kehtinud enam. Kui energiaallikad olid elektrilised, võis neid paigutada hoones kõikjale (lõppude lõpuks ei pidanud nad enam asetsema korstnate ning söehunnikute kõrval). Energiaallikaid võis olla mitu, mitte ainult üks tohutu suur, mis käitas tehases iga masinat läbi keeruka (ja rikkealti) telgede ning hammas- ja rihmarataste süsteemi.
Enamik vabrikante võttis viimaks tarvitusele mingit laadi „rühmaajami”, mis tähendas, et tehases oli mitu suurt elektrimootorit, millest igaüks käitas mingit hulka masinaid.12 Mõned tahtsid selle detsentraliseerimisega veelgi kaugemale minna ning hakkasid kõnelema „üksikajamist” ehk iga hoones asuva masina varustamisest oma elektrimootoriga. Erinevalt aurumasinast saab ju elektrimootorit muuta õige väikseks, ilma et selle efektiivsus seeläbi märkimisväärselt väheneks.
Tänapäeval