Sedoli ja AlphaGo mängud äratasid kogu Koreas ja mujal Ida-Aasias tohutut huvi. AlphaGo võitis esimesed kolm mängu ja oli tegelikult sellega juba kogu matši võitnud. Neljanda mängu võitis Sedol. Tema võit andis mitmele vaatlejale lootust, et nutikas inimene oli avastanud digivastases nõrgad küljed, mida edaspidi ära kasutada. Neist siiski ei piisanud, et järgmist mängu võita. AlphaGo võitis ka viimase mängu ja kogu matši veenva tulemusega 4 : 1.
Sedol pidas võistlust kurnavaks. Pärast lüüasaamist rääkis ta: „Tundsin jõuetust … Olen go-mängus väga kogenud, ent säärast survet pole ma eales tundnud.”
Go-mängus oli ilmale tulnud midagi uut.
Märtsis 2015 juhtis strateeg Tom Goodwin tähelepanu ühele korrapärasusele. „Maailma suurimal taksofirmal Uberil endal ei ole ühtegi sõidukit,” kirjutas ta. „Maailma kõige populaarsem meediaomanik Facebook ise ei loo üldse sisu. Maailma suurima turuväärtusega jaemüüjal Alibabal endal ei ole ladusid. Ja maailma suurimal majutusteenuse osutajal Airbnb-l endal ei ole mingit kinnisvara.”
Skeptiline lugeja võiks vastata, et mõni neist tõsiasjadest pole sugugi nii revolutsiooniline, kui esmapilgul tundub. Näiteks taksonduses on palju ettevõtteid, kel endal pole ühtegi autot. Neil on hoopis taksode numbrimärgid, mis annavad õiguse taksoteenust osutada, ning nad rendivad neid sõidukiomanikele ja -juhtidele. Samamoodi ei kuulu mitmele suurimale hotellifirmale kõiki asutusi, mis nende nime kannavad, vaid neil on kinnisvaraomanikega litsentsi- või kasutusleping.
Ent kõigil nendel puhkudel olid nimetatud ettevõtetel olemas kauaaegsed varad, nagu litsentsid ja lepingud, mis on nende tegevuseks olulised ja seega väärtuslikud. Uberil ja Airbnb-l pole midagi sellist. Uberil pole üheski maailma linnas õigust ühelegi sõidukile või takso numbrimärgile ja Airbnb-l pole ühegi korteri- või majaomanikuga pikaajalist lepingut. Ja ikkagi oli mõlemal ettevõttel varsti miljoneid kliente ning nende väärtus küündis miljardeisse, mis muutis Goodwini kirjeldatud edu veelgi märkimisväärsemaks. Ajal, mil ta oma read kirja pani, kasutas iga päev üle miljoni inimese Uberit, et 60 riigi 300 linnas kusagile jõuda, ning Airbnb pakkus 191 riigis 640 000 ööbimisvõimalust alates Mongoolia jurtast kuni James Joyce’i lapsepõlvekoduni Iirimaal.
Hiina ettevõte Alibaba tõi põhivarade vähesuse jaemüügisektorisse, kus seni oli suure käibe saavutamiseks alati olnud vaja omada väga palju asju. Näiteks Walmartile kuulus 2016. aasta lõpu seisuga üle 150 jaotuskeskuse ja 6000 veoautot, mis sõitsid igal aastal 1100 miljonit kilomeetrit, et toimetada kaubad kogu USAs 4500 poe riiuleile. Sama aasta 31. oktoobriks oli ettevõtte bilansis 180 miljardi dollari väärtuses kinnisvara ja seadmeid. Ent ikkagi oli Walmarti kogu turuväärtus samal päeval väiksem Alibaba omast, mille 2016. aasta müügikäive oli üle poole triljoni dollari.
Alibaba, mille olid 1999. aastal rajanud endine kooliõpetaja Jack Ma ning tema 17 ametikaaslast, tegutses võrgus vahendajana, kes viis omavahel kokku ostjaid ja müüjaid. Alibaba populaarseimad saidid olid Taobao Marketplace, kus tarbijatele müüsid kaupu üksikisikud ja väikeettevõtted, ning Tmall, kus sama tegid suuremad firmad. 2016. aasta lõpu seisuga oli Hiinas elanikke, kes kasutasid igal kuul Alibaba äppe, rohkem kui inimesi terves USAs.
2009. aastal hakkas Tmall Hiinas tähistama vallaliste päeva. Nagu selgub, sai see traditsioon alguse 1990. aastate keskel Nanjingi Ülikoolist, kus seda peeti 11. kuu 11. päeval, kuna see kuupäev sisaldas kõige rohkem ühtesid ehk üksiolemist sümboliseerivaid pulki. Tmalli vallaliste päeval osales alguses kõigest 27 kauplejat, ent peagi sai sellest riigi kõige olulisem ostlemisüritus, kus vallalised ostsid kinke mitte üksnes endale, vaid ka inimestele, kellest nad olid huvitatud. 2016. aasta 11. novembril oli Alibaba saitide müügikäive 17,8 miljardit dollarit ehk kolm korda rohkem kui USA mustal reedel ja küberesmaspäeval kokku.6
Goodwini mainitud neljast ettevõttest võiks aga kõige erakordsem olla Facebooki lugu. Facebook oli sündinud üheteist aasta eest Mark Zuckerbergi Harvardi ühikatoas ning kasvanud väheste USA eliitülikoolide sotsiaalvõrgustikust globaalseks sidepidamise, suhtlemise ja sisukeskkonnaks, mida külastas iga päev 936 miljonit inimest. Nagu Goodwin osutas, oli Facebook kõik need inimesed enda juurde meelitanud ning köitis kõigi nende tähelepanu keskmiselt 50 minutiks päevas, olemata samas ise genereerinud osakestki saidil leiduvast teabest. Tema kasutajate olekuteateid, arvamusi, fotosid, videoid, linke ja muid kaastöid kuvati teistele külastajatele alaliselt paisuva voona, mis kutsus inimesi üha tagasi.
Facebook kuvas kasutajaile mitte üksnes sisu, vaid ka reklaame ja viimaseid lõpuks õige palju. Facebooki tulu, mis koosnes peaaegu tervenisti reklaamitulust, oli 2016. aasta teises kvartalis 6,4 miljardit dollarit. Kasum oli kaks miljardit dollarit.
Uudistekanalid ja muud saidid, mis loovad sisu vanaviisi, s.o kulutades raha palkadele, reisimisele ja muule, sattusid ärevusse ja mitte üksnes seepärast, et Facebooki kulud olid väiksemad, vaid seepärastki, et reklaamiklientide silmis oli Facebooki kvaliteet mitmes tähtsas mõttes kõrgem. Sotsiaalvõrgustike hiid teadis oma liikmetest nii palju (saidil infot avaldades rääkisid nad ju saidile endast väga palju), et oskas sageli nendele sobivaid reklaame kuvada.
Iga reklaamitellijat vaevab mõnes variandis nukker märkus, mida tihti omistatakse USA kaubamajade pioneerile John Wanamakerile: „Pool rahast, mida ma kulutan reklaamile, läheb raisku. Häda on selles, et ma ei tea, kumb pool.” Reklaamimine on alati olnud äärmiselt ebatäpne, kuna – nii üldiselt arvatakse – reklaame ei saa sihitada inimestele, kes võiksid neile kõige tõenäolisemalt reageerida. Facebook pakkus paljudele reklaamitellijatele sedavõrd täpset sihitamist, milleni ei küündinud ükski peavoolu meediasait, ning pealegi järjepidevalt ja mastaapselt.
Kiiresti leviv õhuke kiht
Goodwin ise nimetas ettevõtteid, millest ta kõneles, „kirjeldamatult õhukeseks kihiks” ja väitis, et „paremat äri pole olemas”. Kuna sellised ettevõtted olid nii õhukesed – kuna nad omasid peamiselt rakendusi ja programmikoodi, mitte füüsilist vara ja infrastruktuuri –, olid nad võimelised kiiresti kasvama. Näiteks Airbnb saidi kaudu broneeritud ööbimiskordade arv kasvas 12 kuuga pärast Goodwini artikli ilmumist kahekordseks ja Airbnb sai nii populaarseks, et Pariisis, Lissabonis, Berliinis, San Franciscos ja teiste linnades hakati arvama, et see kahjustab nende ajalooliste linnaosade iseloomu. Firma kasv oli sedavõrd kiire ja provokatiivne, et 2016. aasta juulikuus kirjutas tehnikaajakirjanik Tom Slee Harvard Business Review’ blogis, et „Airbnb-d vaevab eksistentsiaalne laienemisprobleem”, kuna sellele hakkas vastu üha enam linnu ja piirkondi.
Kiire kasv ja rohked tülid said osaks ka Uberile, kes jätkas uute pakkumiste katsetamisega. Firma 2014. aastal algatatud autode ühiskasutusteenus UberPool kogus kiiresti populaarsust paljudes linnades, sealhulgas New Yorgis. Mais 2016 kuulutas ettevõte, et kõik tipptunniaegsed UberPooli sõidud Manhattani saarel 125. tänavast lõunas maksavad tööpäevadel viis dollarit ja tegi sama aasta juulikuus linnaelanikele eripakkumise osta 79 dollari eest neli nädalat selliseid sõite. Säärase hinnaga oleks teenus paljudele püsireisijatele metroost odavam.
Facebook, mis oli tohutu ja tulus juba siis, kui Goodwin temast märtsis 2015 kirjutas, jätkas oma suuruse ja mõju kasvatamist, millel oli tohutu mõju peavoolu sisutootjatele ja innovatsiooniinvesteeringutele. Augustis 2015 avaldas võrguliiklust analüüsiv firma Parse.ly raporti, millest selgus, et vaadeldud uudiste- ja meediasaitidest tähtsamatele saabus külastajaid rohkem Facebooki kui Google’i ja teiste otsingumootorite kaudu. Märtsis 2016 tegi Mark Zuckerberg teatavaks ettevõtte kümneaastase tegevuskava, mis hõlmas tähtsaid algatusi tehisintellekti, virtuaalse ja liitreaalsuse alal ning isegi päikeseenergial töötavaid lennukeid, mis peaksid internetiühenduse tagama miljoneile inimestele, kellel ei ole muidu telekommunikatsioonitaristule mingit juurdepääsu.
Kuidas