Miisu. Annie M. G. Schmidt

oskab tema sulle head nõu anda.”

      „Suur tänu teile, tädi Moori. Nägemiseni siis. Ma astun teinekord veel läbi.”

      „Kui sa sealt abi ei peaks saama,” ütles tädi, „siis mine räägi Rääbakassiga. Selle hulkuva kassiga. Ta on tavaliselt Kindlustuspanga katusel. Mitte et tal hea kuulsus oleks, vastupidi, ta on üks räpane kassiniru.

      Aga ta teab palju, sest ta hulgub igal pool linnas ringi.”

      „Suur tänu!”

      „Ja nüüd lähen ma tuppa,” ütles tädi Moori. „Ma tunnen sulle sügavalt kaasa, kuid ma olen veendunud, et sa pead oma õnnetuses üksnes iseennast süüdistama. Ja ühte ma sulle ütlen: pese ennast süljega. Laku ennast. See on kogu tarkuse algus ja lõpp.”

      Ülestõstetud sabaga jalutas tädi Moori läbi aia minema, oma kodu poole, kuna tema vaene õetütar kohvri kätte võttis ja aiaaugust läbi puges. Naaberkassi otsima.

      Tibbe oli viletsas olukorras. Ta kõndis oma pööningutoas edasi-tagasi, istus aeg-ajalt kirjutusmasina taha, rebis siis raevunult jälle kõik, mis ta kirjutanud oli, tükkideks, ja puistas kõik sahtlid tagurpidi, et leida piparmündikomme. Tal oli mingi hullumeelne kinnisidee, et ilma piparmündikommideta ei suuda ta kirjutada, kuid aeg aina tiksus.

      „Tegelikult peaksin ma tänavale minema,” ütles ta. „Ma peaks minema vaatama, ega kuskil midagi ei toimu. Midagi, millest ma saaksin kirjutada. Aga ma arvan, et sellise ilmaga pole enam kedagi väljas. Imelik, et Fluf nii kauaks katusele jääb. Tavaliselt tuleb ta palju kiiremini tagasi. Ma peaks vist magama minema. Homme lähen ma ülemuse juurde ja ütlen talle: „Mul on väga kahju, kuid teil oli siiski õigus, ma ei kõlba lehemeheks.” Tema vastaks siis: „Nii see on, ma arvan, et oleks kõige õigem, kui sa endale mõne muu ameti otsiksid.” Ja sellega on asi lõppenud. Ma lähen ja otsin endale uue töökoha.”

      Köögist kostis tasast häälitsust. Prügiämbri juurest.

      „See on Fluf,” ütles Tibbe. „Vaeseke! Ta üritab kalaluid prügiämbrist kätte saada. Ja ometi sai ta mult terve kala. Lähen õige vaatan, muidu ajab ta veel kogu ämbri põrandale ümber ja siis pean ma jälle hakkama põrandat pühkima.”

      Tibbe tõusis püsti ja avas köögiukse.

      Ta ehmatas.

      See polnudki Fluf. See oli üks neiu. Seesama neiu, kes puu otsas oli olnud. Nüüd sobras see neiu tema prügiämbris. Ja ainus tee, kust kaudu ta sisse sai tulla, oli… köögiaken.

      Niipea kui ta Tibbe samme kuulis, pööras ta end ringi. Tal oli suur kala selgroog mokkade vahel. Ei, ei, suus… mõtles Tibbe ruttu, kuid ta sarnanes nüüd nii kohutavalt hirmunud märja kodutu kassiga, et Tibbe oleks juba peaaegu hüüdnud: „Kõtt… kas saad siit minema!” Aga ta ei öelnud midagi.

      Neiu võttis kalarootsu suust ja naeratas sõbralikult. Tal olid pisut viltused rohelised silmad.

      „Andestust, härra,” ütles ta. „Ma istusin siin katusel koos teie kassi Flufiga ja tundsin siis nii isuäratavat lõhna. Nii ma siis ronisingi akna kaudu sisse, tema jäi veel välja.”

      Ta rääkis väga viisakalt ja daamilikult. Aga küll oli ta alles märg! Tema punased juuksed rippusid märgade salkudena näo ümber ja tema kostüüm oli läbimärg ja kortsus.

      Ja korraga hakkas Tibbel temast nii kahju. Ta oli täpselt nagu pooluppunud kodutu kass. Hulkuv kass!

      „Kalad on kahjuks otsas,” ütles Tibbe. „Aga kui te nii näljane olete… siis ma võiksin teile kau…” Ta oleks peaaegu juba öelnud: kausikese piima. „…tassi piima pakkuda. Ja ühe võileiva vahest? Sardiinidega?”

      „Suurima heameelega,” ütles ta viisakalt, kuid saatis samal ajal näljast metsikuid pilke siia-sinna.

      „Pange siis see tagasi,” ütles Tibbe ja osutas kalarootsule, mida preili endiselt käes hoidis.

      Ta viskas rootsu ämbrisse. Ja jäi siis kartlikult ja läbimärjana köögitoolile istuma ning vaatama, kuidas Tibbe sardiinikarpi avas.

      „Kas ma tohiksin küsida, kuidas teie nimi on?” küsis Tibbe.

      „Miisu. Preili Miisu.”

      „Ja minu nimi…”

      „Härra Tibbe,” ütles preili. „Ma tean juba.”

      „Sa võid mind lihtsalt Tibbeks kutsuda. Kõik kutsuvad mind Tibbeks.”

      „Kui teil midagi selle vastu pole, siis ma ütleksin siiski parema meelega härra Tibbe.”

      „Kuidas te niimoodi siis katusele sattusite?” küsis Tibbe.

      „Ma ee… Ma otsisin endale kohta.”

      Tibbe vaatas talle imestunult otsa. „Katusel?”

      Aga preili ei vastanud enam. Võileivad olid valmis saanud. Tibbe oleks taldriku juba peaaegu põrandale asetanud, kuid mõtles veel viimasel hetkel ümber. Küllap ta sööb samamoodi nagu inimesed. Ja nii see oligi. Ta sõi eeskujulikult kahvli ja noaga.

      „Te töötate ajalehe juures,” ütles ta kahe suutäie vahele. „Aga mitte enam kaua.”

      „Püha taevas, kuidas teie seda teate?!” hüüdis Tibbe.

      „Kuulsin,” vastas ta. „Sellest loost ei tulnud midagi välja. Sellest loost, kuidas ma puu otsa ronisin. Kahju.”

      „Kuulge,” ütles Tibbe, „ma tahaksin kohutavalt teada, kust te seda kuulnud olete… Ma pole sellest muide kellelegi rääkinud.”

      Ta ootas, kuni preili oma suu tühjaks sõi. See oli viimane suutäis. Ta noppis veel mõned purud taldrikult ja noolis oma sõrmed puhtaks.

      Siis ajas ta silmad kissi.

      Nüüd jääb ta magama… mõtles Tibbe.

      Aga ta ei maganud. Ta vaatas magusalt enda ette. Ja nüüd kuulis Tibbe vuristavat häält. Preili lõi nurru.