Aga ta jäi liiga kauaks kahtlema. Ta oli jälle liiga tagasihoidlik. Ja juba oligi see neiu koos oma kohvriga läinud.
„Milline ebatavaline naisterahvas,” ütles härra Smit. „Ta sarnanes kassiga.”
„Jah,” ütles Tibbe. „Ta sarnanes kohutavalt kassiga.”
Nad vaatasid talle järele. Neiu kadus tänavanurga taha.
Ma jõuan talle veel järgi, mõtles Tibbe. Ta jättis härra Smiti sinnapaika ja tormas hüvasti jätmata puiestee poole, kuhu ta naist oli näinud kadumas. Seal ta kõndiski. Kui küsiks ta käest õige: „Andestage, preili, millest see tuleb, et te nii väga koeri kardate, ja kuidas suudate te nii kiiresti puu otsa ronida…”
Aga korraga oli neiu tal silmist kadunud.
Kas ta oli kuhugi sisse läinud? Ent kogu sellel puiesteelõigul ei olnud mitte ühtegi ust. Ainult üks väga pikk tara ja selle taga aed. Taras polnud ka väravat; ta pidi olema lattide vahelt läbi pugenud. Tibbe piilus läbi tara aeda. Muru ja põõsad. Aga ei mingit preilit.
„Ah, küllap läks ta ikkagi mõnest uksest sisse,” ütles Tibbe. „Ma lihtsalt vaatasin valesti. Ja vihma hakkab ka rohkem sadama. Ma lähen koju.”
Tee peal ostis ta endale õhtusöögiks kaks praetud kala ja kotitäie pirne. Tibbe elas ärklikorteris. Tal oli seal üks väga mõnus tuba, mis oli ühtlasi nii elutuba kui ka magamistuba. Peale selle oli tal veel köök ja dušinurk ja väike kolikamber. Ta pidi treppi mööda väga kõrgele ronima, kuid kui ta lõpuks üles oli jõudnud, siis avanes talle aknast vaade üle kõikide katuste ja korstnate.
Tema suur hall kass Fluf ootas teda juba.
„Sa tunned kalalõhna,” ütles Tibbe. „Tule, lähme kööki, puhastame kalad ära ja hakkame sööma. Sa saad terve kala, Fluf. Ja võib-olla oli see viimane kord, kui ma veel kala sain osta. Sest homme lastakse mind lahti. Homme mul enam töökohta pole. Siis ei teeni ma enam sentigi. Siis peame koos kerjama hakkama.”
„Miauu,” kostis Fluf.
„Välja arvatud juhul, kui mul täna õhtul õnnestub veel mõni huvitav lugu kirjutada,” ütles Tibbe. „Kuid selleks on aeg juba liiga hiline.”
Ta lõikas leiba ja pani teevee tulele. Ta sõi köögis koos Flufiga. Ja siis läks ta tuppa ja istus kirjutusmasina taha.
Vahest võiksin ma siiski midagi sellest veidrast naisterahvast kirjutada, mõtles ta.
Ja ta alustas.
Täna pärastlõunal kella viie paiku ajas Turuplatsil suur lambakoer ühte naisterahvast taga. Kabuhirmus ronis neiu kõrge jalaka otsa ja varjus selle lehestikku. Nähes, et ta sealt enam lahkuda ei julge, pakkusin talle oma abistava käe. Seejärel jätkas neiu oma teekonda ja kadus tara pulkade vahelt läbi pugedes aeda.
Tibbe luges kirjutatu üle. See oli kõigest üks väga lühike lugu. Ja tal oli tunne, et tema ülemus ütleks talle jälle: „See räägib ju taas kassist.”
Ma proovin uuesti. Peaks ühe piparmündikommi võtma. Siis sujub töö paremini.
Ta otsis oma kirjutuslaua sahtlist kommituutut. Häh, mul peaks ju veel üks tuutu siin olema. „Ega sina ei tea, Fluf, kus ma oma piparmündikommid olen pannud?”
„Mrjau,” kostis Fluf.
„Sina siis kah ei tea. Mis on, tahad sa õue või? Kas sul on jälle vaja katusele minna?”
Tibbe avas köögiakna ja Fluf kadus hämarusse.
Väljas tibutas veel veidi ja külm tuulehoog tungis tuppa.
Tibbe läks tagasi kirjutusmasina juurde. Ta pani puhta paberilehe masinasse ja alustas uuesti.
Peatükk 2
Samal ajal, kui Tibbe oma ärklitoas nuputas ja pead murdis, polnud too kummaline naisterahvas temast sugugi väga kaugel.
Ta istus paar tänavat edasi ühes aias, kus ta ennast põõsaste vahele oli peitnud. Oli õhtu ja väljas oli kottpime. Puhus tugev tuul ja aed oli märg.
Seal ta kükitas nüüd oma kohvriga ja vallandas mäuguva häälitsuse. Esialgu ei toimunud midagi.
Ta kordas oma häälitsust. Ja nüüd kuulis ta maja poolt vastust.
„Mäuu…”
Talle lähenes üks väga vana ja soliidne must emakass. Veidi maad põõsastest eemal jäi ta kahtlustavalt seisma.
„Tädi Moori…” sosistas preili.
Vana kass turtsatas ja kargas paar sammu tagasi.
„Nüüd ma saan aru…” sisistas ta. „See oled sina!”
„Kas sa tunned mind veel ära, tädi Moori?”
„Sa oled Miisu! Õetütar Miisu Emma puiesteelt!”
„Jah, tädi. Ma kuulsin, et te elate siin, ja tulin korraks läbi.”
„Ma olen juba kuulnud,” ütles vana kass närviliselt. „Ma olen kuulnud, mis sinuga juhtus… Kõik kassid räägivad sellest. Kuidas sai see ometi juhtuda, Miisu? Ja just sinuga, kes sa ometi parimast Killendoorni kassisuguvõsast pärit oled? Mida ütlevad sinu lähimad sugulased?”
„Nad ei taha mind enam tunda,” vastas preili. „Nad ütlevad, et küllap oli see minu oma süü. Mu õde on mulle saba pööranud…”
„Ssss…” sisistas tädi Moori. „Arusaadav. Sa pidid ikka millegi kohutavaga hakkama saama, et sind niimoodi karistati. Inimeseks muutuda! Milline jube karistus! Isegi tuhande kanaarilinnu eest ei oleks ma nõus inimeseks hakkama. Räägi, kas seal oli mingi nõidus mängus?”
„Ma ei oska öelda,” ütles õetütar Miisu.
„Aga sa pead ju ometi teadma, kuidas see juhtus?”
„Ma tean ainult seda, et kui ma välja läksin, olin ma kass, ja kui ma tagasi tulin, olin ma naine.”
„Uskumatu,” ütles tädi Moori. „Aga ometi pidid sa ju ise midagi teinud olema. Arvatavasti said sa millegi väga ebakassilikuga hakkama. Mis see oli?”
„Midagi ma ei teinud. Igatahes ma ei tea küll, et ma midagi teinud oleks.”
„Ja sul on riided seljas,” jätkas tädi Moori. „Kas sul olid kohe riided seljas?”
„Need… need näppasin ma ühest kohast,” ütles preili. „Ma ei saanud ju ometi alasti hulkuma minna.”
„Jessus küll! Ja kohver ka veel…” sisistas tädi Moori. „Milleks sul seda vaja on?”
„Selle näppasin ma samuti.”
„Mis seal sees on?”
„Öösärk. Ja hambahari. Ja pesukinnas ja seep.”
„Sa ei pese ennast siis enam süljega?”
„Ei.”
„No siis on kõik kadunud,” ütles tädi Moori. „Ma lootsin, et ehk läheb kõik veel korda. Aga nüüd ma kardan, et sul pole enam lootust.”
„Tädi Moori, mul on kõht tühi. On teil mulle midagi anda?”
„Kahju küll, aga mul pole mitte midagi pakkuda. Mu tänaõhtune kitekat on otsas. Ja perenaine on mul väga hoolikas. Ta ei jäta toitu kunagi vedelema. Paneb kõik külmkappi.”
„On ta kena?” küsis Miisu.
„Loomulikult. Mis siis?”
„Kas ta mind ei tahaks endale võtta?”
„Ei!” hüüdis tädi Moori ehmatusega. „Kulla laps, sellisena, nagu sa praegu oled? Mis sul mõttesse tuleb?”
„Ma otsin ulualust, tädi Moori. Ma pean ju omale katuse pea kohale saama! Kas te ei tea mõnda kohta? Siin ümbruskonnas?”
„Ma