Peatükk 1
Tibbe! Kus on Tibbe? Kas keegi on Tibbet näinud? Ta peab ülemuse juurde tulema. Kus ta nüüd siis on? Tibbe?
Tibbe kuulis küll. Aga ta oli oma kirjutuslaua taha peitu pugenud. Seal ta nüüd istus ja mõtles värisedes: „Ma ei taha ülemuse juurde minna. Ma ei julge. Ma tean juba täpselt, mis seal toimuma hakkab. Seekord laseb ta mind töölt lahti.”
Aga palun väga! Nad olid teda ikkagi märganud.
Sa pead otsekohe ülemuse juurde ilmuma, Tibbe!
Nüüd polnud enam midagi parata. Ta pidi minema. Norguspäi sammus Tibbe läbi koridori ja peatus ukse ees, millel seisis silt: Peatoimetaja.
Ta koputas. Ja ukse tagant kostis: „Jaa.”
Kui Tibbe sisse astus, rääkis tema ülemus parasjagu telefoniga. Ta osutas toolile ja jätkas ise oma telefonivestlust.
Tibbe istus ja jäi ootama.
Selles majas tegutses ajaleht „Killendoorni Sõnumid”. Tibbe töötas selle ajalehe juures. Ta kirjutas lugusid.
„No nii,” ütles peatoimetaja telefonitoru hargile pannes. „Mul on vaja sinuga tõsiselt rääkida, Tibbe.”
Nüüd on see käes… mõtles Tibbe.
„Need lood, mida sa kirjutad, Tibbe, on väga kenad. Vahel isegi silmatorkavalt kenad.”
Tibbe naeratas. Vahest polnudki lugu nii hull.
„Aga…”
Tibbe ootas kannatlikult. Loomulikult oli asja juures üks „aga”. Muidu ei istuks ta praegu siin.
„Aga… sa ei kirjuta kunagi uudistest. Ma olen seda sulle juba korduvalt öelnud. Sinu lood räägivad üksnes kassidest.”
Tibbe vaikis. See oli tõsi. Ta armastas kasse väga. Ta tundis kõiki ümbruskonna kasse. Tal oli endal ka kass.
„Aga eile ma just kirjutasin ühe loo, milles polnud üldse kassidest juttu,” ütles ta. „See rääkis kevadest.”
„Just nimelt,” ütles ülemus. „Kevadest. Lehtedest, mis puudel taas puhkevad. On see mingi uudis?”
„Jah aga… lõppude lõpuks on need ju uued lehed,” ütles Tibbe.
Peatoimetaja ohkas. „Kuula nüüd, Tibbe,” ütles ta. „Sa meeldid mulle. Sa oled andekas poiss ja sa oskad ilusaid lugusid kirjutada. Aga meil siin kirjutatakse lugusid ajalehe tarvis. Ja ajaleht peab uudiseid pakkuma.”
„Aga uudiseid on juba niigi palju,” ütles Tibbe. „Sõdadest ja muust säärasest. Ja mõrvadest. Ma mõtlesin just, et inimestele meeldiks kindlasti ka vahel kassidest ja puulehtedest lugeda.”
„Ei, Tibbe. Ära saa minust valesti aru, sa ei peagi mõrvadest ega pangaröövidest kirjutama. Aga selline väike linnake nagu meie oma kubiseb samuti uudistest. Kui sa neile ainult jälile saad. Aga seda olen ma sulle juba korduvalt öelnud: sa oled liiga tagasihoidlik. Sa ei julge inimeste poole pöörduda. Sa ei julge kunagi midagi küsida. Arvatavasti suhtled sa üksnes kassidega.”
Tibbe vaikis jälle, sest peatoimetajal oli õigus olnud. Ta oli liiga tagasihoidlik. Kuid kui sa ajalehe juures töötad, siis ei tohi sa mitte mingil juhul tagasihoidlik olla. Sa pead julgema igaühe juurde minna. Sa pead julgema ministri juurde minna isegi siis, kui ta vannis on. Ja sa pead julgema küsida: „Öelge palun, mida te täna öösel tegite?”
Üks tõeline lehemees julgeb seda teha. Tibbe aga mitte.
„Olgu,” ütles peatoimetaja. „Ma annan sulle veel viimast korda võimaluse ennast parandada. Nüüdsest alates kirjutad sa üksnes lugusid, mis uudiseid sisaldavad. Homme pärastlõunal ootan ma esimest lugu. Ja siis edaspidi paar lugu nädalas. Ja kui see sul ei õnnestu…”
Tibbe mõistis juba. Siis oli ta oma töökohast ilma.
„Head aega, Tibbe.”
„Nägemiseni, härra.”
Ja nüüd jalutas ta tänaval. Väljas tibutas vihma ja kõik oli hall. Tibbe hulkus mööda linna. Ta vaatas kõikjal ringi ja pani kõike tähele. Kus oleks uudiseid?
Ta nägi autosid. Sõitvaid autosid, pargitud autosid. Mõned jalakäijad ja siin-seal mõni kass. Aga kassidest ei lubatud tal enam kirjutada. Lõpuks istus ta Turuplatsi äärde ühele pingile, mis puu all seisis ja veel kuiv oli.
Keegi istus juba seal enne teda. Ja nüüd nägi Tibbe, kes see oli. See oli üks tema vana õpetaja, härra Smit.
„Vaata aga vaata,” kostis härra Smit. „Meeldiv sind taas näha. Ma olen kuulnud, et sa nüüd ajalehe juures töötad. Seda arvasin ma tegelikult juba ammu, et sa ajakirjanikuks saad. Sul läheb kindlasti suurepäraselt?”
Tibbe neelatas ja kostis: „See töö istub mulle jah.”
„Koolis kirjutasid sa alati imetoredaid kirjandeid,” ütles härra Smit. „Ma mõtlesin juba tookord, et küllap jõuad sa kaugele.”
„Ega teil midagi huvitavat ei ole rääkida?” küsis Tibbe.
Härra Smit vaatas talle pisut solvunult otsa. „Oled sa tõesti juba nii jultunuks muutunud?” küsis ta. „Mina räägin sulle, et sa oskad ilusti kirjutada ja sina küsid selle peale, kas ma midagi huvitavamat ei oska rääkida… see pole sinust küll kuigi kena.”
„Oih, ma ei mõelnud seda niimoodi,” hüüdis Tibbe punastades. Ta tahtis selgitada, mida ta oli tahtnud öelda, kuid peatus. Tema kõrvalt kostis ägedat haukumist. Nad tõstsid mõlemad pilgu. Suur lambakoer jälitas raevunult mingit olendit. Nad ei näinud päris hästi, kes see oli. Too olend kadus seisvate autode vahele ja koer sööstis talle järele. Ja seejärel oli kuulda hirmsat rabistamist kõrge jalakapuu võras.
„Kass,” ütles härra Smit. „Kass ronis puu otsa.”
„Oli see ikka kass?” kahtles Tibbe. „See oli nii suur. Ja ta oleks nagu tiibadega laperdanud. Minu arust oli see mingi suur lind. Toonekurg või midagi taolist.”
„Toonekured ei jookse,” ütles härra Smit.
„Jah, aga ta laperdas niiviisi. Kas üks kass saab siis niimoodi laperdada?”
Nad läksid vaatama.
Koer seisis puu all ja haukus vihaselt ülespoole.
Nad üritasid aru saada, mis seal okste vahel toimus. Kuid kass oli kadunud. Kui see muidugi üldse oli kass.
„Tule siia, Mars!” hüüti koera. „Mars! Siia!”
Eemalt lähenes üks härra rihmaga. Ta kinnitas rihma koera kaelaketi külge ja hakkas teda sealt ära vedama.
„Urrr…” tegi Mars. Ta ajas käpad kangeks ja lasi end mööda asfalti lohistada.
Tibbe ja härra Smit seisid endiselt oma kohal ja jõllitasid puud. Ja nüüd märkasid nad midagi seal kõrgel, noorte kevadiste lehtede vahel.
Nad nägid ühte säärt. Kaunimustrilise suka ja lakkkingaga säärt.
„Püha taevas, see on ju neiu,” ütles härra Smit.
„Pole võimalik,” ütles Tibbe. „Nii kõrgel. Kuidas sai ta nii kiiresti nii kõrgele puu otsa ronida?”
Nüüd ilmus nähtavale ka nägu. Suurte kartlike silmadega hirmu täis nägu punase juuksepahmaka all.
„Kas ta läks ära?” hüüdis ta.
„Jaa, ta läks ära. Tulge alla!” hüüdis Tibbe.
„Ma ei julge,” hädaldas preili puu otsas. „Ma olen nii kõrgel.”
Tibbe heitis pilgu enda ümber. Ja märkas, et sealsamas seisis üks furgoonauto.
Ettevaatlikult ronis ta auto katusele ja sirutas oma käe nii kõrgele kui sai. Preili hakkas käpuli oksa mööda edasi liikuma. Siis kukutas ta end madalamale oksale ja haaras Tibbe käe järele.
Ja tuli tunnistada, et ta oli enneolematult painduv ning osav. Üheainsa hüppega oli ta auto katusel ja järgmise hüppega juba tänaval.
„Ma kaotasin joostes oma kohvri ära,” ütles ta. „Kas te näete seda kuskil?”
Kohver vedeles rentslis. Härra Smit korjas selle üles.
„Palun