Minu Sydney. Sada linna ühes. Triin Pehk

ja sadamasillale. Üks Austraalias sündinud väliseestlasest arhitekt märkis kord, et Sydney elanike puhul on tunda, et need inimesed, kes omavad või üürivad kuulsa lahevaatega kinnisvara, peavad endid paremaks neist inimestest, kes sellise rikkuse omanikud ei ole.

      Linna Vaikse ookeani ääres asuv rannik on uskumatult sopiline ja kaldaäär on liivakivikaljudega palistatud. Veest eemale sisemaale liikudes tõuseb ka maapind ning siinsed künkad ehk Eesti mõistes mäed on üle kahesaja meetri kõrgused. Sydney maastik on vahelduv ja mitmekülgne. Nii võib see sisemaal lääne pool küll lame olla, kuid idas ja põhjas on künklik, pidevalt muutuv ja eestlasele parajalt mägine.

      Peale sini-sinise vee iseloomustab seda Austraalia suurimat linna ka rohelus. Sellest, kui palju parke, looduskaitsealasid ja rahvusparke siin on, saab aru alles siis, kui mõnda teise maailma suurlinna nagu näiteks Pariisi või Tōkyōsse reisida. Nendes linnades olen alati taga igatsenud puid ning unistanud sadadest Sydney parkidest. Sydneys on kokku üle neljasaja pargi ja avaliku rohelise ala, mis katab ainuüksi Inner City piirkonnas üle 188 hektari. Kesklinna kuulsaim park on Londoni nimekaimu järgi kutsutav, kuid sellest kordades väiksem Hyde Park, millest ida suunda jääb mitme veekoguga suur Centennial Park. Roheluse poolest on Sydney maailma suurlinnade absoluutses tipus!

      Otse linnasüdames sopilise lahe ääres ja ooperimaja läheduses asub Royal Botanic Garden ehk kuninglik botaanikaaed. Tegemist on populaarse kogunemis- ja piknikukohaga, kus palju ka näiteks pulmi peetakse. See imeilus vahelduva taimestikuga laiuv rohelus on Sydney kesklinna puhul aga suhteliselt haruldane. Seda lausa niivõrd, et mu tütargi kord laia muruväljakut nähes kommenteerib: „Emme, mis tühi muruplats siin on? Siia saaks ju mingi maja ehitada!“

      „Kas sa tahaksid, et siia, keset ilusat parki tehtaks sellised suured pilvelõhkujad nagu me selja taga?“

      „Noooo, ei. Tegelikult ei. Las see muru ikka jääb,“ kostab tütar peale pikka mõttepausi. Eestlaslikud jooned löövad välja – võtab aega mõtlemiseks!

      PRAAMIGA KOOLI

      Kuna olen Eestist mõned päevad peale kooliaasta algust kohale jõudnud, ei ole mul eriti aega ümbruskonna, Malle kodu ega üldse Sydney ja Austraaliaga tutvuda. Päike tõuseb suvel kell kuus ja loojub kell kaheksa õhtul. Hommikul vara algab kool ning sinna on vaja õigeks ajaks kohale saada.

      Malle on mulle eelmisel päeval näidanud, kuidas tema juurest kooli minna. Selleks tuleb kõndida kitsal poolsaarel asuva kodutänava lõppu ja minna seal asuvast praamipeatusest praamile. Ühissõidukitest kasutataksegi Sydneys peamiselt busse, ronge ja praame, aga ka trammi. Mida kesklinnale lähemal liigelda, seda parem ja tihedam on ühendus eri kohtadega. Mida kaugemale uusrajoonide poole liikuda, seda kehvemaks ja hõredamaks läheb ka ühistranspordi teenus. Kuna vahemaad on pikad ning kesklinnas, kus asuvad paljude kohalike töökohad, on parkimishinnad üüratud, siis on ühistranspordil oluline roll. Linna rahvaarvu kasvuga kasvab aga ka nõudlus ühissõidukite järele ning on tunda, et see ei suuda inimeste vajadustega piisavalt kiiresti kaasas käia.

      Praam sõidab umbes 15 minutiga Circular Quaysse ehk praamide lõppsadamasse. Seal tuleb laeva vahetada ning sõita järgmisega Cremorne’i, mis võtab taas nii 15 minutit. Cremorne’ist tuleb astuda bussi peale, mis viib mu kümne minutiga lahe äärest üles mäe otsa, kus asub suur kuuerealine liiklustihe tänav nimega Military Road. Otse selle mürarohke tänava ääres minu uus kool asubki.

      Astun oma esimese koolipäeva varahommikul uksest välja.

      „Oota siin, ma unustasin kaamera,“ jookseb Malle majja ning väljub sealt oma fotokaga.

      „Võtame siis esimese koolipäeva puhul uue koolivormiga ka ühe foto. Toredat päeva sulle! Loodan, et teed seal endale mõne uue sõbra!“ hõikab Malle mulle lehvitades järele. Sellist inglise keelest otse tõlgitud väliseestlaste eesti keelt saan ma Sydneys veel palju kuulda. Alguses kõlab see mu kõrvadele naljakana ja imelikuna või ajab lausa segadusse, kuna mõnda sõna pole ma kunagi varem kuulnud. Näiteks ei saa ma tükk aega aru, mida mõtlevad Malle sõbrad, kui nad mulle raalist ja selle kasutamisest räägivad. Aastate möödudes aga olen ise samas olukorras. Märkan, et kui pean end korralikus eesti keeles väljendama, on ka minu enda eesti keel inglise keelest täiesti läbi imbunud ning korralikust väljendite ja ilukirjanduslike kujundite rohkest emakeelest on asi kaugel. Samuti märkavad nooremad Sydney väliseestlased, et minu emakeelel on juures mingi nende jaoks imelik aktsent. Nii teevadki nad mu üle korduvalt nalja, matkides mu rääkimisviisi: „Lähmä vä? Maitia, kas lähmä veel, aga no lähmä siis lõpuks ometi vä?“

      Sammun veebruarikuises Sydney suve hommikusoojuses praamipeatuse poole. Mu tundemeeled on kõik ärksad, kuna hirm uue olukorra ees on hinges suur. Ninna tungib tugevaid lõhnu. Möödun õitsvatest imalatest jasmiinihekkidest ja täiesti võõrastest põõsastest. Hommikupäikese käes vastu vaatav maailm on erk ja hele. Võõrad linnud käratsevad kui „hullunud ahvid“, nagu eesti sõpradest rändurid kord kohaliku ornitoloogilise maastiku tabavalt kokku võtsid.

      Üritan keskenduda ühele asjale korraga. Oluline on nüüd kooli õigeks ajaks kohale jõuda. Surun sõrmed oma öösärgilikku puuvillasesse koolivormikleiti ja tunnetan peas plastmaterjalist punutud võõrast kübarat, mis on samuti vormi osa.