„Ahah, olge pealegi,“ keerasin ma sellele vastuseks raamatus lehekülge. Elulugu missugune!
Ja mis vabatahtlik töö? Ma ei olnud ju mingit vabatahtlikku tööd teinud. Mu igapäev kulges trajektooril kodu–kool–trenn–kodu.
Pealegi, kas mu õppeedukus kõlbab austraallastele? Ameerika stipendiumile kandideerimiseks see ju ei sobinud. Ma ei saanud ju motivatsioonikirja ometi kirjutada, et kuna kõik mu sõbrannad kandideerivad USAsse õppima ja mind sinna ei lastud, siis tahan ka kusagil lahedas kohas ära käia. Kuhu ma sellise naiivsusega küll jõuaksin?
Ja mida ma üldse Austraaliast teadsin? Peale seriaali „Kodus ja võõrsil“ mitte kui midagi. Päris kindlasti ei tundnud ma kedagi, kes oleks seal käinud, veel vähem sinna elama või õppima läinud. Mallet teadsin, jah, aga ei tundnud piisavalt. Eesti viie iseseisvusaasta jooksul polnud kahe riigi omavahelised suhted oluliselt välja kujuneda jõudnud. Need olid lausa nii hõredad, et kui ma viis aastat hiljem välisministeeriumis praktikal olin, nägin ühes infokaustas Eesti Päevalehe artiklit, mille olin ise Austraalias õppimise kohta kirjutanud. Uskumatu, et minusuguse suvalise noore lugu peeti seal vajalikuks arhiveerida!
Aga Malle ei andnud alla. Ta oli appi võtnud oma tütre, kes minu elulugu ja motivatsioonikirja lihvima asus. Peagi faksisid nad isale Sydney koolide nimekirja, et saaksin valida, millistesse kandideerida soovin. Ma ei osanud nendest võõralt kõlavatest nimedest midagi arvata. Otsustasin vaid, et ainult tütarlaste kooli ma küll ei kandideeri. Mis hullus see üldse on, et on olemas eraldi koolid poistele ja tüdrukutele?
Mõne kuu pärast saabus mu suureks üllatuseks Sydneyst teade, et olen vastu võetud Sydney Church of England CoEducational Grammar School Redlandsi 11. klassi. Ühtlasi vabastati mind erakooli 10 000 dollari suurusest aastasest õppemaksust. See ulmeline summa oli 33 korda suurem kui Eesti keskmine kuupalk.
Nii uskumatu kui see ka ei tundu, töötab selles koolis üks Eesti päritolu õpetaja, kes nägi mu avaldust ja otsustas direktorit isiklikult veenda. Nii jõudiski direktor otsusele, et kooli pikale rahvusvaheliste õpilaste nimekirjale tuleb kasuks, kui sinna lisandub üks Eestist pärit noor.
Kooliaasta algab sel, 1997. aastal 27. jaanuaril ning siis pean ma täielikus koolivormis hommikul kohal olema, et uuesti 11. klassi minna. Nojah, see, et ma kooli aastase stipendiumi sain, ei tähenda ju tegelikult veel midagi! Päris kindlasti ei anta mulle Austraalia viisat ning pealegi – kust saan ma kokku lennukipileti raha?
Peagi saabus posti teel Malle saadetud Austraalia viisa avalduse blankett. Lähenesin jälle isale, et ta minuga samas koolis, Miina Härma gümnaasiumis käinuna oma inglise keele teadmistega mul viisat taotleda aitaks. Isa vastas aga tuttava külmusega: „See on sinu projekt ja sinu probleem.“
Mõne nädala pärast tuli teade, et mulle on Austraalias õppimiseks viisa antud. Küll aga olin avaldust täites vea teinud. Ma ei osanud arvestada sellega, et viisat oleks vaja olnud juba enne esimest koolipäeva, et õigeks ajaks kohale jõuda. Saan reisima hakata alles siis, kui kool algab, ning seega jõuan kohale pärast kooliaasta ametlikku algust.
Kuna lennupiletit polnud mul ikka, sisendasin endale: vaevalt, et see teisele poole maakera kolimine tegelikult teoks saab. Keskendusin tavapärasele rutiinile kodu–kool–trenn–kodu. Täpselt sel hetkel, kui olin Austraalia-plaani juba maha matnud, teatas isa, et keegi maksis talle võla tagasi ja piletite tarbeks on raha nüüd reisifirmale makstud.
Arvan, et tegelik põhjus, miks mu Sydneysse kolimine üldse teoks saab, seisneb osaliselt mu korraliku tüdruku sündroomis. Kui teistele sai juba selline soov valjult välja öeldud ja selle nimel on nüüd rattad käima pandud, siis ei ole mul enam mingit sõnaõigust. Tundub, et teatud segaduses või siis hoopis Austraalia lummuses on ka mu vanemad. Või pole neil lihtsalt oma igapäevaelu kõrvalt olnud piisavalt aega mõelda, mis minuga tegelikult toimub.
EI KADAKAST TEHTUD KUUMAALUSTELE!
Seda, milline kirgas, kõiki meeli erutav maailm mulle pooleteise päeva pärast avaneb, ei oska ma ka kõige ebamaisemas unenäos ette näha. Suvises Sydneys on võrreldes talvise Tartuga kõik valgus-, värvi-, heli-, lõhna- ja maitseelamused keeratud justkui viimasele tasemele. Mul on tunne, nagu oleksin laps, kes on tuttava mustvalge teleka asemel saanud enesele ootamatult uhkeima värviteleviisori!
Olen meie Tartu kodus viimast hommikut ja tegelikult ka viimast päeva oma elus. Mu isa on ostnud kesklinnale lähemale ühe vana ja laguneva maja, mille asemele ta juba uut ehitab. Palusin vanematelt, et uues kodus värvitaks minu toa seinad aprikoosikarva oranžiks. Eks aasta pärast tagasi tulles näen seda uut maja ja oma tuba, mida mul suure pere lapsena kunagi varem pole olnud, kuid millest terve oma elu unistanud olen.
Laman oma voodil. Õues on pime ja mu süda on raske. Jaanuarilõpu päike tõuseb alles mitme tunni pärast, siis, kui ma juba lennukis olen. Ema tuleb mu kõrvale ja kallistab mind. Oh, kuidas ma tahaksin hoopis siia tema käte vahele jäädagi ja mitte oma tundmatule saatusele üksi põlvede värisedes vastu astuda.
„Oh, Tiinukene!“ ohkab ema tuttavalt. „Oh, Tiinukene!“ kuulen jälle nagu neil kordadel, kui tal paistab südamel oleva väljendamiseks sõnadest puudu tulevat.
„Mis on, emme?“
„Oh, Tiinukene,“ ei leia ema ikka sõnu.
Ligi kolmekümnetunnine lennureis Sydneysse koos kahe vahemaandumisega möödub südamevärinas ja mõteteuimas. Lennukis avan ma üksteise järel käsitsi kirjutatud kirju, mille mu õde ja sõbrannad mulle kinnistes ümbrikes kaasa andsid, ja nutan südamest. Nagu mu ema ütleks, kui ta siin minu asemel istuks: „Mul on endast nii kahju!“
See ei pidanud ometigi kunagi teoks saama! See oli ju lihtsalt üks ema hull mõte.
Sajad hirmud sööstavad mu peas ringi ja mida ma ka ei teeks, nende sumin ei vaibu. Kuidas ma ilma oma perekonnata hakkama saan, ja just ilma emata, kellest ma pole elus üle kahe nädala eemal olnud? See kõik lihtsalt ei mahu mulle praegu pähe.
Enne maandumist näidatakse lennukis Austraalia tolli karantiinivideot, kus tutvustatakse riigi karme nõudeid sissetoodavate looduslike materjalide ja toidu kohta. Videos vitsutavad idaeurooplasena näivad ema ja poeg lennukis suitsuvorsti ning tahavad seejärel alles jäänud vorstijuppi maale sisse tuua. Sellega pole aga päri kohalik toll, kes mõlemat tegelast sellise käitumise peale vanglakaristuse ja rahatrahviga ähvardama asub. Minu väike teismelise süda on video lõppedes ärev. Mis ma oma köhakommide ja nätsuga nüüd peale hakkan? Oi, kuidas ma ei taha, et mu Austraalia seiklus lõppeks trellide taga enne, kui see üldse alatagi jõuab. Kuhu ma siis küll häbi pärast poeksin? Õnneks näen lennujaama koridoris spetsiaalset toiduainete prügikasti, kuhu enne tolli suundumist keelatud asjad visata saab. Alles hiljem saan teada, et komme ja muud võib riiki sisse tuua küll, kõik asjad tuleb lihtsalt enne deklareerida.
Siis ei tea ma ka seda, et seitsme aasta pärast, 2004. aastal luuakse Austraalias ülipopulaarne tolliteemaline tõsielusari „Border Security“. Sarjas näidatakse piirivalve-, tolli- ja karantiinitöötajate igapäevaelu ning selle antikangelasteks on just niisugused teadmatud välismaalased, kellel Austraalia karmidest karantiininõuetest aimugi ei ole.
Rangete seadustega kaitseb Austraalia oma ainulaadset ökosüsteemi ning üritab hoiduda võõrastest parasiitidest ja haigustekitajatest, mis riigis levima võivad hakata. Seepärast tulebki nii loomne kui ka taimne materjal alati deklareerida, ja suuremat osa sellistest asjadest riiki sisse ei lastagi. Üldjuhul tekib probleeme puust, seemnetest ja loomasarvedest tehtud suveniiridega ning tolli huvitavad näiteks ka matkasaapad, kus võib võõra riigi mulda küljes