„Ahahh,“ pomisen vastuseks. Mis mul muud öeldagi!
Loomulikult on Sydneyl mulle veelgi üllatusi varuks. Koos vastu tulnud Mallega lennujaamast välja kõndides paneb ere suvine päikesevalgus mu silmad vesiselt kissitama. Malle on üks sadadest teise maailmasõja Eestist pärit pagulastest, kelle Austraalia riik koos tema perega vastu võttis ning kellel siin endale uue kodu üles ehitada lubas. Nüüd, perearsti karjääri lõpetades, töötab Malle oma kodust ka Eesti vabariigi aupeakonsulina.
Jõuame Mallega lennujaama parklasse. „Siin mu auto ongi!“ hüüab ta endale iseloomuliku rõõmsameelsusega.
„Ah, seeee siis ongi…“ venitan pettumust varjata üritades pisikest ja päevinäinud Hondat põrnitsedes.
Üheksakümnendate aastate lõpu Eestist tulles olen harjunud, et autod on uued ja läikivad. Malle auto on aga roosteplekiline ja aastate jooksul päikese käes kõvasti pleekinud.
„Konditsioneeri mul autos ei ole, eks siis hoiame aknaid hoolsalt lahti,“ teatab Malle naerusilmselt.
„Ahah,“ suudan selles hingematvas kuumuses vastuseks öelda.
Edaspidi panen tähele, et uute ja kallite autode kontsentratsioon ongi Sydneys kõvasti väiksem kui Eestis. Siis ei mõista ma veel, et edukultus ja rikkuse näitamine pole paljudele pingevabana tunduvatele austraallastele prioriteet. Saan teada, et auto on kõigest sõiduvahend ja Austraalia inimestele on raha muudesse eluvaldkondadesse nagu näiteks reisimisse, sporti või restoranis käimisesse investeerimine olulisem.
Kakskümmend aastat hiljem märkan kalleid autosid Sydney autoteedel rohkem. Samas oleneb see ka linnajaost, kus liikuda. Reegel on, et kõige rikkamates linnajagudes on ka autod kõige luksuslikumad. Sydney liikluses peavad aga raudsed närvid olema. Ummikud võivad kesta vabalt tunni või rohkem ning autodemeri voogab lõpmatusse. Tipptunnil pole tegelikult üldse arukas autoga sõita, sest siis saab ühistranspordiga üldjuhul kiiremini kohale. Mõnikord võib ka buss valeks valikuks osutuda. Kui kord ummikus seisva bussi aknast sõpra üle kuulsa sadamasilla Harbour Bridge’i tööle jooksmas näen, mõtlen, et näe, tööle suundub üks vähestest arukatest sydneylastest! Nagu paljude teiste maailma suurlinnade puhul, tundub ka siin, et autostumine ja rahvaarv on kasvanud kiiremini, kui linnaplaneerimine järele jõuab. Nii ongi olemasolevad teed automassile kitsaks jäänud ning kohalike närvid lähevad aja möödudes aina rohkem krussi.
Sydney suvekuumust on raske kirjeldada. Seda peab tõesti omal nahal tunda saama. Asun elama Malle katusetuppa.
„Katuse all on maja kõige palavam tuba, aga küll sa hakkama saad, kui aknaid lahti hoiad ja väikese tuuluti käima paned,“ õpetab Malle mind.
Öö saabudes suudan vaid leitsaku käes ägiseda. „Aru ma ei saa, kuidas akna avamisest või ventilaatorist kasu on, kui sedasama kuuma õhku niimoodi ringi loksutatakse,“ mõtlen ja hüppan püsti, lennutan teki ja lina nurka ja öösärgi seljast ning jään voodis und ootama.
Hommikul äratab mind vali röökimine. Koperdan unesegaselt akna juurde, et selle kakofoonia põhjustajaid välja selgitada. Otse akna taga puu otsas on päikesetõusuks kohad sisse võtnud kollase noka ja jalgadega pruunid harilikuks mainakuldnokaks kutsutavad linnud. Taipan, et hommikuti sissemagamisest võib siin ainult und näha. Kui unenäo nägemine üldse võimalik on.
PUNASED KATUSED, SININE VESI JA ROHELUS
Oma 16aastases peas olen ma veendunud, et Sydney on New Yorgi sarnane pilvelõhkujatest pungil metropol. Kui ma pika reisi lõpus aga lennukiaknast välja vaatan, ehmun. Kus on see Sydney Manhattan?
Hallide pilvelõhkujate asemel näen aknast hoopis üht ilmatuma suurt igasse ilmakaarde laiuvat aedlinna. Punased katused vahelduvad roheliste puude ja parkidega ning mõnes kohas võib näha otse majade ääres päikese käes sillerdavaid lahesoppe. Segadus mu peas on korralik ja ma ei tea, mida oma uuest kodulinnast mõelda. Ometigi pidi Sydney ju oma peaaegu nelja miljoni elanikuga suurlinn olema? Kas tõesti peetakse siinpool maakera metropoliks ühte väga laiaks veninud pereelamute rajooni? Hiljem selgub, et kuigi Sydneys leidub pilvelõhkujaid, on kesklinn, kus need peamiselt asuvad, üsna väike. Enamiku moodustavad eramajad on tihedalt üksteise kõrvale pikitud. Eesti mõistes on need tillukeste aedadega kodud.
Kakskümmend aastat hiljem olen aru saanud, et Sydneyt iseloomustab tõesti tugev laialivalgumine. Kohalikud kutsuvad seda sprawl’iks ehk linnastumiseks. Kogu linn ja selle lähedale jäävad äärealad ja linnakesed, mida samuti Sydney metropoliks loetakse, on kokku üle 12 000 ruutkilomeetri lai. Selle hulka kuulub kesklinna ümbritsev Inner Cityks ehk Sise-Sydneyks kutsutav maa-ala, kus asuvad ka Austraalia kõige tihedama asustusega linnaosad. Inner City on kokku 25 ruutkilomeetrit suur. Näiteks Manhattaniga võrreldes on Sydney kesklinn ehk äripiirkond, inglise keeles Central Business District ehk CBD imeväike, kõigest kolm ruutkilomeetrit lai, samal ajal kui New Yorgi kuulus rajoon on peaaegu kakskümmend korda suurem.
Kui tagasi majade juurde tulla, siis selgub kiiresti, et austraallastel on oma majaga väga kirglik suhe. Nimelt on Austraalias olnud viimase saja aasta jooksul palju rohkem majaomanikke kui näiteks Inglismaal või Ameerikas ning kõige levinum kinnisvara ongi need lennukiaknast nähtud eramajad. Kui Eestis elab üle poole inimestest korteris, siis Austraalias ja ka Sydneys elab enamik inimesi eramajades ning kortermajade ehitamine on päevakorda tõusnud alles viimasel ajal seoses rahvastiku kiire kasvu ja suure immigratsioonilainega. Kuulu järgi pidavat austraallase maja tagaaed olema vähemalt nii suur, et peremees maja tagaukselt urineerides aiaplanku ei tabaks. Selliste imetillukeste aedadega puutun ma isegi hiljem kokku. Kui sõbrad lähevad kord selle peale põlema, et meie uuel võimalikul üürikodul on ka aed, vastan neile sarkastiliselt: „Ja veel milline aed! Täpselt kaheinimesevoodi-suurune!“
Austraalia linnade suurim aedlinnastumine toimus 1950. aastatel. Klassikaline pereelamu tarbeks eraldatud maatükk on linnades veerand aakrit ehk veidi üle tuhande ruutmeetri suur. Külma sõja ajal otsustas tollane peaminister Robert Menzies, et kommunismi vastu saab võidelda eraomandi soodustamisega. Nii võetigi vastu rida seadusi, mis innustasid oma maja soetama. Usuti, et majalaenu makstes ja eraomandile keskendudes pole austraallastel kommunistideks aega ega tahtmist hakata. Eramajade arv kasvas jõudsalt ning kuuekümnendate aastate keskpaigaks omas 75% elanikest oma kodu.
Tänapäeva Sydney ei koosne kindlasti enam ainult lõputusse kaugusse laienevast aedlinnakust. Tegemist on ju maailma suurima loodusliku sadamaga. Veest ei saa Sydney puhul ei üle ega ümber. Nii turismifotodelt kui ka rohketes linnaosades ise jalutades vaatab vastu türkiissinine sillerdav merevesi ja kõrge sinetav taevalaotus. Siin elatud aastate jooksul olen palju mõelnud sellest, milles seisneb Sydney võlu. Selle maastiku vaatamisest ei väsi ka kohalikud, vaid õhkavad ikka ja jälle, kui ilusas kohas me kõik elame.
Ühel päeval taas hingematvaid veevaateid imetledes turgatab mulle pähe kord sisekujunduse kursusel õpitud põhimõte. Meile õpetati, et eluruumid, kus pilk saab rännata siksakiliselt aina mööda seinaääri üles ja alla – kus seinal on näiteks maal ja selle kõrval madal kohvilaud lillepotiga ja siis järgmisel seinal kõrgemal peegel ja nõnda edasi –, meeldivad meile rohkem kui sellised kodud, kus kogu mööbel on samal kõrgusel. Niimoodi üles ja alla pidavat inimese pilk loomulikult liikuma. Ja sellist siksakilist veepiirilt üles rannikule ehitatud majade vaatamist, siis jälle lahel hulpivate laevukeste jälgimist ja rannaäärsetel kaljudel kasvava roheluse imetlemist jätkub Sydneys kõigi pilkudele kuhjaga!
Ookeanimerre suubub ka mitu sisemaalt alguse saavat jõge, mis Sydney alale jäävad. Sinise merevee olemasolust saab siin elades tihti aimu. Mere lähedust on tunda ka kuumade