Okei, aitäh, vastan ma ja istun Karini vasaku käe juurde. See lebab metallist käetoel, millel on nailonist polster. Hoia tal käest kinni, ütleb õde. Okei, aitäh. Sätin oma käe Karinile pihku, mu peopesa on niiske. Minust paremal seisab jälgimismonitori juures anestesioloog ja räägib telefoniga. Ta astub paari kiire sammuga lähemale ja patsutab mulle õlale: tere. Äkki ma rikun midagi ära, kui ma teda puudutan, mu käed värisevad? küsin ma anesteesiaõelt. Too vaatab Karini kätt ja pöördub anestesioloogi poole: ta võib ikka käest kinni hoida, eks? Anestesioloog vaatab üle prillide ja vastab: pole hullu, käsi on ilusti paigas ja ta on rihmadega kinni. Ta vaatab mulle otsa ja lisab: muidugi hoia tal käest kinni. Eesriide taga tegutsejatel on suu ees mask ja peas kõrvu ja kaela kattev opimüts, midagi õhukese suusamaski taolist. Üks neist on meessoost operatsiooniõde, ta keerab ringi ja ütleb: okei,
time-out, opereerija alustab. Ülemarst vastab: Agneta Arvidsson, sünnitusarst, naistekliiniku ülemarst, ma teen tänase operatsiooni, erakorralise keisrilõike esiteks ema seisundi, hiljuti diagnoositud leukeemia tõttu ja teiseks sellepärast, et me kardame, et blastide hulk vereringes võib lapsel hingamisraskusi tekitada, ema on eilsest saadik uinutatud, intubeeritud ja hingamisaparaadi all, selle juurde tulen ma veel tagasi. Arst jätkab oma ettevalmistusi. Kõik saalis viibijad esitlevad ennast üksteise järel, õed, hooldajad, ämmaemandad, arstid. Ma hakkan muretsema, et äkki ma pean ennast esitlema, tõusma püsti, totakas opimüts peas, reetma, et ma olen kokku kukkumas, ja riskima sellega, et mind tassitakse minema ning lahutatakse Karinist ja Liviast. Rahunen alles siis, kui kord jõuab anestesioloogi kätte ja ta seletab, et mina olen lapse isa. Minu selja taga, ukse juures, seisab üks valges vormis mees. Ta on ainus, kellel ei ole opiriideid seljas, ainult müts on peas. Tal on kiirlaskuja kehahoiak. Tugev selg sirge, jalad kindlalt maas, õlad toonuses. Kui tuleb tema kord, ütleb ta: mina olen Holger Kinch, ECMO arst, patsiendil on eilsest saadik äge hingamispuudulikkus, ma olen siin juhuks, kui on vaja gaasivahetus täielikult masinale üle viia. Üks hooldaja jääb minu kõrvale seisma ja loeb Karini käepaelalt tema isikuandmed valjusti ette. Ruumi teises otsas kordab üks hääl isikukoodi. Mitu õde astuvad ligi ja loevad käepaelalt andmeid ning mitu häält saali teises otsas kordavad. Ma unustasin, sosistab anesteesiaõde. Tal on käes mask. Pane see suu ette, ütleb ta. Üritan maski ette panna. Need käivad kõrvade taga, õpetab ta ja aitab mul kaela ümber sattunud kummipaelast vabaneda. Maskiga on raske hingata, mu hingetõmbed summutavad kõik saalist kostvad hääled, pean hinge kinni hoidma, et kuulda, mida minu ümber räägitakse. Keegi hõikab: opieelne puhastus tehtud, kinnitan steriilsust. Ma pigistan Karini kätt. Anesteesiaõde asetab põrandale veeklaasi. Aitäh, ütlen ma, tõmban maski alla ja joon. Samal ajal kui ülemarst räägib eeldatavast verekaotusest, kükitab õde maha. Kuidas sul on? küsib ta. Pea hakkas jubedalt valutama, aga pole hullu, aitäh, vastan ma. Tahad paratsetamooli? Ei, aitäh, pole vaja. Okei, ütle, kui midagi on. Aitäh. Ma üritan käsi riiete külge kuivatada, aga ajan higi kiletaolisel materjalil ainult laiali. Operatsiooniõe hääl valjeneb: kas kõik on nõus tegema kontrolle vastavalt vajadusele? Kõik vastavad kooris: jaa. Ülemarst ütleb: alustan sisselõiget kell 14.21, täna. Ta vaatab abiotsivalt ringi. Hetkelise vaikuse järel ütleb hooldaja: kahekümnendal märtsil. Keegi naerab. Jaa, ületöötamine annab tunda, just, kahekümnendal märtsil, ütleb ülemarst. Anesteesiaõde tõttab narkoosiseadme juurde ja hakkab mingit padrunit kruttima ning kohendab seejärel kanüüli Karini küünarlohus. Anestesioloog ütleb: hästi, Jaleh, nüüd on parem. Õde, kes hoiab kätt Karini maskil, ütleb: köhib, röga vedel ja verine. Karini keha hakkab värisema, mitte tugevasti, ma ei näe seda, aga tunnen käega tibatillukesi värinaid, mis läbivad ka mind, ma kuulen, kuidas nad eesriide taga räägivad, terase kõlin, mingi imamisheli, pigistan Karini kätt kõvemini ja sosistan: ma olen siin, kallis. Kallutan end ettepoole, panen silmad kinni, kuulen hõredat aplausi ja kisa, kiledat ja hirmsat, aga ilusat, pikka, üllatavalt valju, ja siis ülemarsti tuttavat häält: kell on 14.35, selle võib märkida sünniajaks. Avan silmad ja tõusen püsti, laskmata Karini kätt lahti. Ülemarst hoiab Liviat jalgupidi nagu verist jahisaaki. Kui isa mind nüüd kuuleb: kui laps ei karjuks, oleks see halb märk, aga meil on kõik väga hästi, sul on kõva hääl, on küll, tubli tüdruk, ütleb ülemarst. Ma ei saa enam õieti aru, mis toimub ja kuidas ma äkitselt vastsündinute osakonna inimestele järele jooksen, üks neist kannab Liviat valge rätiku sees, laps on roosa ja kleepuv, teine lükkab käru, millel on neerukauss platsentaga, anesteesiaõde tuleb minuga kaasa ning osutab ukselävel: see on vastsündinute osakonna õde, see on ämmaemand ja seal hapniku juures on lastearst või pediaater, nagu me ütleme. Nad on pannud Livia lauale, mida nimetatakse vastsündinute elustamislauaks. Liviale antakse maski kaudu hapnikku. Pediaatril on sinised latekskindad ja ta kuulab stetoskoobiga. Süda kõlab hästi, ütleb ta. Ja lisab väga rahulikult: tõesti ilus tüdruk, palju õnne. Teised on päri. Kujutan ette, et te ütlete seda kõigile, vastan ma. Jah, aga mitte iga kord ei ole see tõsi, ütleb pediaater. Kahekümne sentimeetri pikkuse heleda rohekassinise nabaväädi otsas on kaks klambrit. Õde vaatab mulle otsa ja küsib: kas ma tohin sind kallistada? Okei, ütlen ma ja ta embab mind. Kas teil on nimi valmis mõeldud? küsib ta. Livia, vastan ma. Olivia, kui tore, kas issi tahab Olivia nabaväädi läbi lõigata? Kas see on valus? küsin ma. Ei, seal on ainult veresooned ja sidekude, see on nagu küünte lõikamine, ütleb ta ja ulatab mulle operatsioonikäärid. Ei, siit, lõika siit, ütleb ta ja näitab näpuga. Ma lõikan ja ta aplodeerib. Tom, keegi tahab sulle midagi öelda, ütleb anesteesiaõde ja kiikab ukse poole. Ma keeran ringi ja näen anestesioloogi, ta tõmbab kitsa ristkülikukujulise ukseklaasi taga maski eest ja tõstab pöidla püsti, aga enne kui ma taipan, et see on tema, tundub mulle hetkeks, et see on Karin, ja vähe puudub, et ma hüüaksin: kõik on hästi, kallis. Ämmaemand tõstab märja platsenta üles. Ta osutab turritavale nabaväädile, mis meenutab puutüve mõnel vanal hiina joonistusel, sooned on oksad ja kest on võra, ja ütleb: arusaadav, miks seda nimetatakse elu puuks. Jah, vastan ma. Kas tahad seda alles hoida? Alles hoida? pahvatan ma. Jah, vastab ta. Ei, aitäh. Ära ehmata, mul on kombeks küsida, sest mõned tahavad platsentat süüa. Nalja teed või? Ei. Minul küll platsentaisu ei ole, ütlen ma. Jah, arusaadav, seda söövad tavaliselt emad, arvatakse, et see on mitmeti kasulik, stimuleerib rinnapiima teket, tasakaalustab hormoone, ah, ma niisama igaks juhuks küsisin. Ah soo, sellest polnud mul aimugi, ütlen ma ja kummardun Livia kohale. Kas ma tohin tal käest kinni hoida? küsin ma. Jaa, muidugi, vastab pediaater. Livial on helepunane käsi, nii väike, et ei ulatu isegi mu sõrme ümber, helepunased küüned, nii tillukesed. Pediaater heidab mulle vargse pilgu. Ma võin öelda, et teie tütar on poolteist kuud enneaegse lapse kohta paras purakas, aga me peame ta vastsündinute intensiivi viima ja järje peale aitama.
