Ema on mulle kioskist salati ostnud. Masinaga kooritud krevetid on Rhode Islandi kastmega üle valatud. Võta tempo maha, sa kugistad nagu ma ei tea mis asi, ütleb ema. Ma ei ole elus mitte ühtegi mähet vahetanud, ütlen ma. Küll sa hakkama saad, isegi su isa sai, ütleb ta, tõuseb püsti, vaatab mind ja küsib: kulla laps, mis on? Ma unustasin vist pliidi välja lülitada, vastan ma. No kuule, Tom, eile arvasid sa sedasama, aga pliit ei olnud sees. Ma olen pagana kindel, et seekord unustasin, ütlen ma. Eile jätsin ma kõik sinnapaika ja kimasin teie korterisse, aga pliit ei olnud sees, ütleb ema. Aga mida ma sinu meelest peaks ütlema? Kas sa tahad, et ma sõidan sinna ja vaatan järele? Parem oleks vist, ütlen ma. Ema pöördub järsult ukse poole ja samal hetkel astuvad sisse Sven ja Lillemor. Ema kohendab kampsunit ja medaljoni ja sõnab: Lillemor, Sven, ma ei tea, mida öelda. Nad kallistavad ema ja küsivad, kuidas Thomasel läheb. Kehvasti, vastab ema. Sven ja Lillemor vaikivad. Ma märkan, et ema läheb närvi, kardab, et ütles midagi valesti. Leidsite ikka üles, ütlen ma. See ei olnud raske, sa juhatasid hästi teed, vastab Lillemor. Ema ei saa televiisorit käima, klõpsib pulti. Lillemor küsib, kas ma olen jõudnud Kariniga kokku saada. Ei, nad seavad teda sisse, vastan ma. Seavad sisse? küsib ta. Nii nad ütlesid, vastan ma. Ema hakkab Expressenit lehitsema, lugemisprillid paelaga kaelas. Ema, kas sa näed niimoodi lugeda? Pole oluline, vastab ta ja lisab: kas sa tahad ikka veel, et ma läheksin pliiti vaatama? Ei, ära mine, mul on vist lihtsalt närvid läbi, vastan ma ja lähen koridori ja kõnnin, kuni leian pingi. Üks arst kihutab tõukerattaga mööda. Mida Karin minult sooviks, kui ta näeks mind siin gastrolabori ukse taga seljatoeta pingil istumas? Otsin välja Karini parimate sõprade Caro, Johanna ja Ullise telefoninumbrid. Tere, Tom siin, on sul minut aega?
Kui ma tagasi jõuan, istub Sven sohva seljatoele nõjatudes ja loeb midagi tahvelarvutist. Lillemor tuhnib laua ääres oma käekotis. Bisse ütles, et läheb teie poole pliiti kontrollima, ütleb ta. Okei, ma ütlesin talle tegelikult, et pole vaja minna, vastan ma. Måns on teel siia, ütleb Lillemor. Ah soo, kas ta tuleb Örebrost kohale? Ta tuleb järgmise rongiga, vastab ta. Ma istun toolile. Üks arst käis siin, ütles Sven. Ahah, okei, mis see arst siis tahtis? Karini näitajad on nii stabiilsed, et neil on plaanis teha keisrilõige täna pärast lõunat. Okei, väga hea, aitäh, aga edaspidi tahan ma, et info tuleks kõigepealt minule, kui sobib. Sind polnud ju siin, ütleb Lillemor. Ei olnud jah, aga me tahame ikkagi, et asi käiks nii, ütlen ma. Meie? pahvatab ta. Nojah, mina ja Karin, vastan ma. Ahah, aga ta tuli sind otsima ja sind ei olnud siin, me mõtlesime, et asi on tähtis. Okei, aga ma kordan, selline on Karini soov, info kõigepealt minule, see tähendab minule ja Karinile, aga sellest me ju rääkisime juba eile. Lillemor võpatab, kui uksele koputatakse. Sven, ütleb ta ja vaatab mehele nõudlikult otsa. Sven tõuseb püsti, aga mina olen juba ukse juures. Õde on uje ja küsib tuima naeratusega: kas teie tulite Karin Lagerlöfi külastama? Jah, kas nüüd hakatakse keisrilõiget tegema? küsin ma. Ei, veel mitte, ma tahtsin ainult öelda, et te võite nüüd Karinit vaatama minna, kui soovite, ja vastutavate arstidega kohtuda, vastab ta. Ma vaatan Sveni ja Lillemori poole. Tom, mine sina, me ootame siin, ütleb Sven.
Alles siis, kui õde avab palati number 1 väikese eesruumi ukse, jään ma seisma, vaatan oma käsi, ajan sõrmed harali, püüan meenutada Karini nägu, aga miski jääb uduseks, mingid osad on puudu, mul on ebameeldiv tunne, et ma kohtusin temaga viimati aastaid tagasi. Kas tuled? küsib avatud uksel seisev õde. Ma tõstan pilgu, näen kõigepealt hapnikuvoolikut, helesinist, see näeb välja nagu mingi mänguasja osa ja ripub Karini hapnikumaski ja hingamisaparaadi vahel, mille korrapärane krigisev heli on sünkroonis Karini rinnakorvi tõusmise ja langemisega, seejärel näen, et Karin on alasti, rindu ja alakeha katab vaid väike tekk, ma näen tema jalgevahet, tema häbe on raseeritud, kusitisse on kinnitatud kateeter, silmalaud näevad klaasjad välja. Tule sisse, ütleb õde ja laotab Karini reitele lina. Ta patsutab Karini kätt ja ütleb: ma rääkisin just su naisele, et teist saavad lapsevanemad. Seda ta juba teab, vastan ma. Selles mõttes, et see juhtub juba täna, varsti. Jajah, okei, aitäh. Ta toob tabureti ja paneb selle voodi kõrvale. Ma istun. Tilguti juures seisab teine õde ja vajutab nuppe. Palati paremas nurgas istub üks arst ja kirjutab arvutisse. Akna taga teisel pool tänavat kõrgub tellistest fassaad, kolme ruuduga aknad, pigimust vundament, see maja tuleb mulle tuttav ette. Kas see on Radiumhemmet? küsin ma hoonele osutades. Õige, kas sa tead seda kohta? vastab ta. Jah, mu isa on nüüd juba kümme aastat seal kontrollis käinud. Tohoh, ütleb ta ja jääb minu kõrvale seisma. Ka tema vaatab aknast välja. Ilm on nii kevadine, lõuna ajal lähen vist parki sööma, ütleb ta. Arstil on teravate joontega nägu, pruunid juuksed, ludus tukk, väikesed kandilised prillid. Pehme käepigistus. Ta jätab endast ujeda mulje. John Persson, ütleb ta, ma olen CIVA ülemarst, minul on üldvastutus Karini intensiivravi eest. Okei, minu nimi on Tom, vastan ma. Tom, kas sa oled siin üksi? Mina olen tema lähim pereliige või kuidas te selle kohta ütletegi. Ma sain aru, et ka Karini vanemad on siin? Karin soovib, et info tuleks kõigepealt minule