küll, tänan. Ta sammub väga aeglaselt üle koridori mingisse kabinetti, mida ta nimetab Atlaseruumiks. Arvutid, printer, meditsiinikirjandust täis raamaturiiul ja puhta paberi virnad. Hematoloog ootab juba kabinetis, lõpetab mobiilikõne ja esitleb ennast: Franz Callmer, professor ja hematoloogiakeskuse ülemarst. Paksud ja sassis hallid juuksed, kortsus kael, lahked silmad. Peale Perssoni ja hematoloogi on ruumis veel üks resident ja anestesioloog. Resident istub kirjutuslaual, käed taskus. Anestesioloog seisab uksepiida najal ja närib nätsu. Mulle seletatakse, et resident kuulub palati number 1 töörühma ja anestesioloog vastutab keisrilõike ajal narkoosi eest. Me ootame ka Agnetat, kes peab keisrilõike tegema, aga ma arvan, et võime alustada, ütleb Persson. Ma istun ühele kontoritoolile ja silmitsen selle katteriiet, helesinist denimit. Ta jätkab sama rahulikul toonil: Tom, su naine on väga raskelt haige ja tema seisund halveneb kiiresti, sellepärast olemegi otsustanud teha keisrilõike, lapse seisund on hea, aga me oleme mures Karini pärast, otse öeldes pingutame praegu tema päästmise nimel, iga pisimgi samm on riskantne, võib öelda, et mitu Karini elundit ei suuda oma funktsiooni täita, tema intensiivravivajadus on mitmel põhjusel kriitiline, eelkõige sellepärast, et ta ei suuda oma verd hapnikuga varustada, teiseks ei ole tal vereringe ja vererõhk omavahel tasakaalus, laktaat on viisteist ja tõuseb, see on puhkeolekus inimese kohta väga kõrge. Hematoloog pistab vahele: selline näit on tippsportlastel, kui nad on pingutusest kokku kukkumas, tavalisel jalutuskäigul on meie laktaat üks või kaks, niisiis on Karini organism pehmelt öeldes kurnatud. Mida see tähendab? küsin ma. Hematoloog vastab: noh, see tähendab, et su naine on rase ja raskelt haige, laktaadinäit, nagu John ütles, vereringe ja vererõhu tasakaalutus, viitab sepsisele, tähendab veremürgitusele, aga ärme spekuleerime, tõenäoliselt on Karini üldseisund tingitud tema haigusest. Ta otsib sõnu. Ma tahan, et te oleksite minuga võimalikult ausad, ma tahan kohe kõike kuulda, ütlen ma ja märkan, et hematoloogi ärritab see, et ma tooli keerutan. Jah, me olemegi ausad, peame olema, vastab Persson. Kas ta jääb ellu? küsin ma. Persson toetab küünarnukid lauale ja vaatab mulle autoriteetselt otsa: Tom, me pingutame selle nimel, et Karini seisund paraneks, aga ausalt öeldes on tema intensiivravivajadus väga kriitiline, nagu ma juba ütlesin. Kui kriitiline? Me oleme valmis pannud ECMO-seadme, vastab ta. Ma olen seda sõna kuulnud, aga see on ka kõik, ütlen ma. Hematoloog vastab: ECMO tähendab Extracorporeal Membrane Oxygenation, see on tänapäevane südame-kopsu masin, meil on Karolinskas olemas ECMO-t vajavatele patsientidele spetsialiseerunud üksus, me ei taha hirmutada, aga tõesti, olukord on tõsine, keegi ei taha, et nii läheks, aga ECMO on meie plaan B, minu kui verehaiguste spetsialisti vaatenurgast peaksime sellise haiguse puhul püüdma aega võita. See on leukeemia, eks ole? küsin ma. On küll, vastab ta. Mis tüüpi leukeemia tal on? Kui sa lõpetaksid tooli keerutamise, siis ma kuuleksin sind paremini, märgib ta. Okei, vabandust, vastan ma ja kordan küsimust. Ta vaatab oma valgeid spordikingi, mis on pikad ja kõvasti kinni nööritud. Ta vastab pominal: see on C üheksakümmend kaks punkt null, akuutne müeloidne leukeemia. Tema hääl valjeneb: aga nagu ma ütlesin, peame aega võitma, kõigepealt keisrilõige, siis peame hakkama leukotsüütide hulka vähendama, need on valged verelibled, leukeemia tagajärg, kui see saab tehtud, loodetavasti homme, tahan ma alustada kemoteraapiat, see võtab aega, aga aega meil ei ole. Ma panen käed kuklale. Tom, ma mõistan, et korraga on raske nii palju infot vastu võtta, ütleb Persson. Nädal aega tagasi tegi polikliiniku arst vereproovi, ütles, et kõik on hästi, ja kaks päeva tagasi vaatasime koos filmi, ütlen ma. Hematoloog langetab pilgu lauale ja ütleb: ilmselt oligi siis hästi, haigus on kiiresti arenenud. Ta heidab pilgu minu poole ja jätkab: teie olukorda on tõesti raske ette kujutada, eriti just nüüd, kui teil sünnib laps, jah, see on hirmus. Resident ulatab mulle paberrätiku. Aitäh, ütlen ma ja hakkan paberit sõrmede vahel rullima. Müeloidne leukeemia võib inimestel kulgeda erinevalt, sinu naise puhul on haiguse kiire kulg ilmselt seotud rasedusega, aga nagu John ütles, me pingutame selle nimel, et tal läheks paremaks. Ma katkestan Callmerit: kas keemiaravil on kõrvalmõjusid? Tsütostaatilistel ravimitel on kõrvaltoimed, jah, aga mitte sellised nagu varem, me oleme õppinud kõrvaltoimeid teiste ravimitega vähendama, vastab ta. Okei, väga hea, ütlen ma. Võib-olla on kasulik teada, et kui tsütostaatiline ravi annab soovitud efekti, on suur risk, et haigus tuleb tagasi, edaspidine elu kujuneb raskeks, ravi tuleb korrata, aga see on siiski elu, ütleb ta. Persson lisab: aga praegu oleme siin, Karin on siinsamas kõrval palatis ja me teeme kõik selleks, et Karin saaks terveks. Ta vaatab üle minu õla ja ütleb: ja siin ongi arst, kes teeb keisrilõike. Uksel seisab tüse naine, kelle tumepruunid salkus juuksed on sabasse seotud. Ta hingeldab ja higistab. Mind peeti kinni, vabandust, sina oled vist lapse isa, ütleb ta ja astub lähemale. Tal on tugev käepigistus: Agneta, naistekliiniku ülemarst. Ta ei lase mu kätt lahti: mina opereerin sinu naist, laps on terve, aga su naine on raskelt haige, operatsioon ei ole iseenesest keeruline, aga asjaolusid arvestades on asi muidugi tõsisem, intensiivi inimesi on kohal rohkem kui tavalise keisri puhul, kindluse mõttes, aga muidu käib kõik nii nagu ikka. Ta laseb mu käe lahti. On sul küsimusi? Ta vaatab mulle otsa ja ootab. Ma tahaksin sünnituse juures olla, vastan ma. Sina ootad kõrvalruumis, õde toob lapse pärast sinu juurde, vastsündinute osakonna inimesed on juures, võtavad lapse oma hoole alla, su tütar sünnib vähemalt poolteist kuud enne aega, su naise rasedus on kestnud kolmkümmend kolm nädalat pluss paar päeva, eks? Jah, vastan ma. Hästi, nüüd oled sa kõigega kursis, ütleb ta, paneb käe mulle õlale ja lisab: näeme siis hiljem, Tom. Ma ei saa päris hästi aru, miks ma ei tohi samas ruumis olla, küsin ma. Naine vastab anestesioloogi poole vaadates: sa oled kõrvalruumis, sealt näeb läbi akna opisaali. Nii et ma ei tohi Karini kõrval istuda? Pereliikmeid opisaali ei lasta, vastab ta. Ma ei tahaks Karinit praegu üksi jätta. Sa näed oma naist aknast, meil on selline kord, ütleb ta ja seletab, et ta peab minema, sest teda oodatakse operatsioonile. Anestesioloog pilgutab hõbedaste raamidega prillide taga silma, sülitab nätsu prügikorvi ja ütleb: ma vaatan, mis ma teha saan, ole läheduses, me kutsume sind, kui on aeg. Suur tänu, ütlen ma. Ta noogutab teistele arstidele ja läheb samuti minema. Hematoloog kallutab end ettepoole, nagu tahaks püsti tõusta, ja ütleb: sul on vist pea juba paks, igati arusaadav, aga äkki tahad veel midagi küsida? Persson vaatab mind ootavalt. Piilun plokki ja püüan aru saada, mida ma olen sinna kirjutanud.
Istun F21 ukse taga koridoris, kui anesteesiaõde ulatab mulle käe, mis on justkui portselanist. Jaleh, ütleb ta. Tõusen püsti. Kas juhtus midagi? küsin ma. Ma tulin sind opisaali kutsuma, vastab ta. Keisrilõige? Jah, keisrilõige. Kas kohe? Ta keerutab valget pärlkõrvarõngast. Jah, kohe, sa võid minuga kaasa tulla, see on sealpool, tule. Ta liigub kiirel õõtsuval sammul, tal on jalas laigulise mustriga Crocsid. Post-op on osakond, mis kujutab endast suurt palatit, kus on paarkümmend sirmidega eraldatud voodit. Oota siin, ma kontrollin üle, kas võib minna, ütleb ta, astub keset palatit paikneva laua juurde ja hakkab rääkima kellegagi, kellel on ees mingid ujumisprillid. See mees näib olevat osakonna eest vastutav isik. Õde žestikuleerib, mõlemad vaatavad minu poole. Mees langetab pea ja võtab telefoni. Õde tuleb minu juurde tagasi ja ütleb vaikselt: selle asjaga on natuke nii ja naa, igal arstil on oma reviir. Ta läheb ühe panipaiga juurde ja viipab mulle. Otsib midagi riiulitelt. Need peaks sobima, ütleb ta ja ulatab mulle tumesinised opiriided ja türkiissinise mütsi. Seejärel jääb ta seisma ja ootama keskoperatsiooniploki erakorralise kirurgia ja traumatoloogia sektsiooni metalluste ees. Ma tunnen ennast nendes riietes ebamugavalt nagu pidulikult riietatud laps, kõige hullem on müts, mul on sellega halb olla. Kas ma tõesti pean seda kandma? küsin ma. Õde astub tagurpidi osakonna uksest sisse ja vastab: opisaalis peab kõik olema steriilne, äkki kannatad ikka välja? Kas mind lastakse saali sisse? küsin ma. Just nimelt. Karini kõrvale? Just. Suur tänu. Eredad valgustorud peegelduvad läikivalt tehismaterjalist põrandalt vastu ja tekitavad koridori keskjoone. Mõlemal pool seisavad kärekollased prügikastid ja operatsioonivahendite kärud. Õde jääb seisma ja ütleb: see on erakorralise kirurgia saal number 11, siia me peamegi minema. Kas ma jõuan vetsus ära käia? küsin ma. Jah, vastab ta ja näitab koridorikäänaku poole. Keera paremale, see on personali WC, aga sa võid seda kasutada, lisab ta ja hõikab siis mulle järele: pole vaja joosta.
Välja tuleb ainult paar tilka, tõmban püksiluku kinni ja hoidun peeglisse vaatamast, teen loomalikku häält, kui ma valamu kohal näpud kurku topin, aga maosisu ei tule välja, ainult kuivad öögatused, võtan mütsi peast ja loputan nägu. Erakorralise kirurgia saali number 11 eesruumis on kraanikauss,
