Tulega mängides. Тесс Герритсен

ära, kui minestas. Aga pärast ärkamist oli ta võimeline mulle helistama. Sõitsin jalamaid sinna ja tõin ta otseteed haiglasse.”

      „Nii et midagi tõsisemat pole? Oled kindel, et ta ainult minestas?”

      „Oleksid sa seda verd seal põrandal näinud, saaksid ise ka aru, miks ta kokku kukkus. Haav oli päris kole ja tegi ilmselt põrgulikult haiget. Aga kiirabiarst ütles, et see näeb puhas välja, nii et põletikuprobleemi ei tohiks tekkida.”

      „Nii et ma võin ta siis koju viia?”

      „Jah, jah. Ainult et…”

      „Mida?”

      Vali hääl tasaneb sosinaks. „Ma olen tema pärast mures. Autos rääkis ta mulle…”

      „Emme?” kuulen ma Lilyt tihkumas. „Ma tahan emmet!”

      „Tss, emme puhkab, kullakene. Me peame vaikselt olema. Ei, Lily, jää siia. Lily, ei tohi!”

      Eralduskardin rapsatakse lahti ja korraga näen ma oma ingellikku tütart, käed minu poole õieli. Ma võpatan eemale, judisen ta puudutust tundes. „Val!” hõikan ma. „Palun võta ta ära.”

      Mu tädi haarab Lily sülle. „Ma võtan ta täna ööseks enda juurde, eks? Kuule, Lil, ööbime täna minu pool. Eks ole lõbus?”

      Lily küünitab kallistust anudes ikka veel minu poole, aga ma pööran pea ära, kartes talle otsa vaadata, kartes näha seda sinist tulnukalikku pilku. Kui Val mu tütre ruumist välja viib, laman ma nagu tardunult külili. Mu keha tundub olevat nii paksu jää sisse vangistatud, et ma ei pääse sellest vist kunagi välja. Rob seisab mu kõrval, silitab tulutult mu juukseid, aga ma isegi ei tunne ta puudutust.

      „Viin su nüüd äkki koju, kallike?” küsib ta. „Võime pitsat tellida ja vaikse õhtu veeta, ainult meie kaks.”

      „Juniperiga juhtunu polnud õnnetus,” sosistan ma.

      „Mida?”

      „Ta ründas mind, Rob. Ta tegi seda meelega.”

      Robi käsi mu juustel peatub. „Võib-olla see näis sulle nii, aga ta on kõigest kolmeaastane. Ta on liiga noor, et mõista, mida ta tegi.”

      „Ta võttis klaasikillu. Ta suskas mind sellega.”

      „Kust ta üldse klaasitüki sai?”

      „Pillasin täna hommikul ühe vaasi maha ja see läks katki. Viskasin killud prügikasti. Ilmselt käis ta koti kallal ja leidis need üles.”

      „Ja sina ei näinud, kui ta seda tegi?”

      „Miks mul on tunne, et sa süüdistad mind?”

      „Ma… ma lihtsalt püüan aru saada, kuidas see sai juhtuda.”

      „Ma ju räägin sulle, mis juhtus. Ta tegi seda meelega. Ta ütles nii.”

      „Mida ta ütles?”

      „Korrutas muudkui kaht sõna nagu mingit loitsu. Emmele ai-ai.”

      Rob vaatab mind sellise pilguga, nagu oleksin ma hullumeelne, nagu võiksin ma voodilt püsti hüpata ja teda rünnata, sest ükski täie aruga naine ei karda oma kolmeaastast last. Siis raputab ta pead, teadmata, kuidas seletada stseeni, mida ma just äsja kirjeldasin. Seda võrrandit ei oska isegi Rob lahendada.

      „Miks ta peaks midagi sellist tegema?” küsib ta lõpuks. „Just praegu hüüdis ta sind, püüdis sind kallistada. Ta armastab sind.”

      „Ma ei tea enam.”

      „Keda ta alati kutsub, kui haiget saab või end pahasti tunneb? Alati sind. Sina oled tema maailma keskpunkt.”

      „Ta kuulis mu karjumist. Ta nägi mu verd ja suhtus sellesse täieliku rahuga. Ma vaatasin ta silmadesse ega näinud neis armastust.”

      Rob ei suuda oma umbusku varjata, seda on ta näost näha, sama selgesti kui neoonkirjas. Sama hästi oleksin võinud talle ka rääkida, et Lily kasvatas endale kihvad. „Võib-olla puhkad siin veel natuke, kallike? Ma lähen räägin õega ja uurin, millal võin su koju viia.”

      Ta väljub palatist ja ma sulen väsinult silmad. Valuvaigistid, mida mulle anti, on mu aju häguseks muutnud ja ma tahan üksnes sügavasse unne vajuda, aga kiirabihaiglas käib pidev sagin, telefonid muudkui helisevad, liiga paljud hääled vatravad. Kuulen, kuidas kanderaami rattad koridoris kiuksuvad, kuidas kuskil kaugemas palatis nutab laps. Hääle järgi otsustades väga väike laps. Mäletan ööd, kui Lily siiasamasse kiirabisse tõin, kui ta oli ainult kahekuune ja palavikus. Mäletan ta kuumi õhetavaid põski ja seda, kui vaikne ta oli, nii vaikne, kui läbivaatuslaual lebas. Mind hirmutas kõige rohkem just see, et ta ei nutnud. Korraga igatsen ma tolle beebi järele, tolle Lily järele, keda ma mäletan. Sulen silmad ja tunnen ta juuste lõhna, tunnen, kuidas mu huuled ta udemetes pealage puudutavad.