„Jah, sa näed tõesti välja tema moodi, ja missugune kaunitar ta oli! Kui Camilla tuppa astus, pöördusid kõigi pead. Su isa heitis talle ainult ühe pilgu ja oli kõrvuni armunud. Mu vaesel vennal polnud lootustki.”
„Kas sa tõesti vihkasid mu ema nii väga?”
„Vihkasin teda?” Val mõtleb järele. „Ei, seda ma ei ütleks. Alguses kindlasti mitte. Nagu kõik teised, kes Camillaga kohtusid, olin ka mina tema lummast täiesti sisse võetud. Ma pole kohanud ühtki teist naist, kes oleks nii täiuslik olnud. Ilu, ajud, andekus. Ja oh milline stiilitunnetus!”
Naeran kahetsevalt. „Seda ma kohe kindlasti ei pärinud.”
„Oh, kullake! Sa pärisid kummaltki vanemalt nende parimad omadused. Sa said Camilla väljanägemise ja muusikaande ning oma isa helde südame. Sa olid parim asi Mike’i elus. Mul on lihtsalt kahju, et mu vend pidi kõigepealt temasse armuma, enne kui sina said maailma tulla. Aga, tont võtku, kõik teised armusid ka temasse. Tal oli kohe eriline oskus sind oma jõuvälja imeda.”
Mõtlen oma tütrele ja sellele, kui kergesti ta dr Cherry ära võlus. Juba kolmeaastasena oskab ta lummata kõiki, kellega kohtub. See on anne, mida minul pole kunagi olnud, aga Lilyl on see sünnipäraselt olemas.
Panen vanemate foto riiulile tagasi ja pöördun Vali poole. „Mis mu vennaga tegelikult juhtus?”
Ta tõmbub mu küsimuse peale pingesse ja pöörab pea ära – ilmselgelt ei taha ta sellest rääkida. Olen alati teadnud, et selles loos on veel midagi, midagi palju süngemat ja häirivamat kui see, mida mulle on räägitud, ja ma olen pealekäimisest hoidunud. Kuni tänaseni.
„Val?” küsin ma.
„Sa tead, mis juhtus,” ütleb ta. „Ma rääkisin sulle niipea, kui tundsin, et sa oled küllalt vana, et sellest aru saada.”
„Aga sa ei rääkinud mulle üksikasju.”
„Keegi ei taha üksikasju kuulda.”
„Mul on nüüd seda vaja.” Heidan pilgu magamistoa poole, kus magab mu tütar, mu kullakallis tütar. „Ma pean teadma, kas Lily on natukenegi tema moodi.”
„Jäta, Julia. Sa oled täiesti valel teel, kui arvad, et Lily on natukenegi Camillasse.”
„Kõigi nende aastate jooksul olen ma vennaga juhtunu kohta väga vähe kuulnud. Aga tajusin alati, et selles loos on enamat, asju, millest sa ei tahtnud rääkida.”
„Tervet lugu pole sugugi lihtsam mõista. Mina ei saa isegi kolmkümmend aastat hiljem aru, miks ta nii tegi.”
„Mida ta siis täpsemalt tegi?”
Val mõtleb küsimuse üle viivuks järele. „Pärast seda, kui see juhtus – kui asi lõpuks kohtusse jõudis –, nimetasid psühhiaatrid seda sünnitusjärgseks depressiooniks. Seda uskus ka su isa. Ta tahtis seda uskuda ja tundis tohutut kergendust, kui su ema vanglasse ei saadetud. Su ema õnneks saadeti ta hoopis tollesse haiglasse.”
„Kus tal lasti pimesoolepõletikku surra. Minu meelest ei kõla see just erilise vedamisena.”
Val ei vaata mulle ikka veel otsa. Vaikus meie vahel muutub nii tihkeks, et peagi kivistub hoopis, kui ma seda kohe läbi ei lõika. „Miks sa mulle ei räägi?” küsin ma vaikselt.
„Anna andeks, Julia. Sul on õigus, ma pole tervenisti aus olnud. Vähemalt selles asjas.”
„Mis asjas?”
„Selles, kuidas su ema suri.”
„Ma arvasin, et pimesoole lõhkemise tõttu. Nii te isaga alati rääkisite, et see juhtus kaks aastat pärast seda, kui ta sinna haiglasse saadeti.”
„See juhtuski kaks aastat hiljem, aga mitte pimesoole lõhkemise tõttu.” Val ohkab. „Ma ei tahtnud seda sulle rääkida, aga sa ütled, et tahad tõde kuulda. Su ema suri emakavälise raseduse tagajärjel.”
„Raseduse? Aga ta oli ju vaimuhaiglas luku taga.”
„Täpselt nii. Camilla ei maininud kordagi isa ja me ei saanudki teada, kes too oli. Kui Camilla suri, kui ta tuba ära koristati, leiti sealt kõiksugust salakaupa. Alkoholi, hinnalisi ehteid, meigitarbeid. Kahtlemata pakkus ta teenete eest seksi ning tegi seda vabatahtlikult – meistermanipulaator, nagu ta oli.”
„Ta oli ikkagi ohver. Ta põdes psühhiaatrilist haigust.”
„Jah, seda psühhiaatrid kohtus tõesti rääkisid. Aga ma ütlen sulle, Camilla polnud depressioonis ega psühhoosis. Tal oli igav. Ja ta oli pahane. Ning tal oli kõrini su väikevennast, kellel olid koolikud ja kes nuttis kogu aeg. Camilla tahtis kogu aeg tähelepanu keskmes olla ning oli harjunud, et mehed tõttavad üksteise võidu teda õnnelikuks tegema. Camilla oli see kullakallikene, kes sai alati oma tahtmise, aga võta näpust, nüüd oli ta abielus ja aheldatud kahe lapse külge, keda ta üldse ei tahtnudki. Kohtus väitis ta, et ei mäleta, et oleks seda teinud, aga naaber nägi juhtunut pealt. Ta nägi, kuidas Camilla astus rõdule, su väikevend süles. Ta nägi, kuidas Camilla beebi meelega üle piirde alla viskas. Mitte ei pillanud, vaid viskas ta kahe korruse kõrguselt alla. Su vend oli kõigest kolmenädalane, Julia, ilus poiss, siniste silmadega, sellistega nagu sinul. Tänan jumalat, et ma tol päeval sind hoidsin.” Val hingab sügavalt sisse ja vaatab mulle otsa. „Või muidu oleksid ka sina surnud.”
3
Vihm trummeldab mu köögiaknale ja niriseb oma vesiste sõrmedega mööda klaasi alla, kui me Lilyga homse lasteaiapeo jaoks kaera-rosinaküpsiseid küpsetame. Ajastul, kus kõigil lastel näib olevat muna-, gluteeni- või pähkliallergia, tundub küpsiste valmistamine niisuguse hävitustööna, nagu meisterdaksin ma neile õrnadele kullakestele mürgikettaid. Teised emad teevad ilmselt tervislikke suupisteid, nagu puuviljalõigud ja toored porgandid, aga mina segan või, munad, jahu ja suhkru rasvaseks tainaks, mida me siis koos Lilyga plönnidena küpsetuspaberile tõstame. Kui küpsised on soojade ja lõhnavatena ahjust tulnud, läheme me elutuppa, kus ma panen kaks küpsist koos klaasi õunamahlaga Lily ette õhtuooteks. Nämm, suhkur – olen mina ikka halb ema.
Lily mugib rõõmsalt, sellal kui mina noodipuldi ette istun. Ma pole oma pilli mitu päeva õieti kastist väljagi võtnud, ja ma pean enne meie kvarteti järgmist proovi harjutama. Viiul toetub mu õlale nagu vana sõber ja kui olen selle häälestanud, kajab puit mahedalt ja šokolaadrammusalt vastu, häälel, mis küsib soojenduseks midagi aeglast ja kena. Panen Šostakovitši kvartetiseade, mida olin plaaninud harjutada, käest ja kinnitan puldile hoopis „Incendio”. Selle valsi katked on nädal otsa mu peas keerelnud ja täna hommikul ärgates tundsin ma palavat soovi seda uuesti kuulda, leida kinnitust, et see on just nii ilus, nagu ma mäletan.
Ning oh jaa, on. Mu viiuli kurblik hääl näib laulvat murtud südametest ja kaotatud armastusest, tumedatest metsadest ja tontlikest küngastest. Kurbus asendub ärritusega. Taustmeloodia pole muutunud, aga noodid tulevad kiiremini, ronivad mööda heliredelit e-keeleni, kus koonduvad reaks arpedžodeks. Mu pulss kiireneb selle metsiku tempoga koos. Püüan sammu pidada, mu sõrmed komistavad üksteise otsa. Mu käsi tõmbub krampi. Korraga ei järgi noodid enam viisi ning puit hakkab ümisema, just nagu võnguks mingil keelatud sagedusel, mis lööb mu pillisse mõrad, nii et see tükkideks lendab. Ja ometi pingutan ma edasi, sõdin oma viiuliga, sunnin seda endale kuuletuma. Ümin valjeneb, meloodia paisub kriiseteni.
Aga ma kuulen vaid omaenda karjatust.
Valust õhku ahmides vaatan ma oma reit. Kiiskavat klaasikildu, mis kristallist pistodana mu ihust välja turritab. Kuulen läbi oma nuuksete, kuidas keegi leelotab ikka ja jälle kaht sõna, nii ühetoonilisel, nii masinlikul häälel, et ma selle vaevu ära tunnen. Alles siis, kui näen huuli liikumas, saan ma aru, et see, kes räägib, on mu enda tütar. Ta vahib mulle otsa silmadega, mis on rahulikud, ebamaiselt sinised.
Hingan julgust ammutades kolm korda sügavalt sisse ja haaran klaasikillust kinni. Karjatades