Õnnetuseks on Lily täiesti virge ning on kasti oma vanade titeriietega välja terrassile vedanud, kus meie kass Juniper tukub. Lilyle meeldib Juniperi riidesse panna ja juba ongi ta kassile mütsikese pähe sidunud ja pusib nüüd ühte käppa varrukasse torgata. Meie vana armas kassikene kannatab selle ära nagu alati, laskmata end ebaväärikatest pitsidest ja satsidest põrmugi häirida.
Sellal kui Juniper moekama ilme saab, toon mina terrassile oma viiuli ja noodipuldi ning avan mustlasviiside raamatu. Taas libiseb lahtine noodileht välja ja maandub, esipool üleval, mu jalge ees. „Incendio”.
Ma pole neid noote vaadanud sellest päevast peale, kui Roomas raamatu ostsin. Nüüd, lehe puldi külge kinnitanud, meenutan ma toda süngevõitu antiigikauplust ja omanikku, kes luuras seinaorvas nagu mõni koopaasukas. Ühtäkki kerkib mulle kananahk ihule, just nagu klammerduks poe jahedus ikka veel selle noodilehe külge.
Võtan viiuli ja hakkan mängima.
Sel niiskel pärastlõunal kõlab mu pill sügavamalt, külluslikumana kui eales varem, meloodia mahe ja soe. Valsi esimesed kolmkümmend kaks takti on just nii kaunid, nagu ma ette kujutasin, kaeblik baritonikõlaline itk. Ent neljakümnenda takti juures koguvad noodid kiirust. Ajutistest alteratsioonimärkidest mõjutatuna meloodia väänleb ja muutub, kerkib e-keelel seitsmenda positsioonini. Mu nägu leemendab higist, kui püüan viisi pidada ja tempot hoida. Mul on tunne, et mu poogen kihutab iseenesest, et see liigub nagu nõiaväel ja mina näen vaeva, et seda peos hoida. Oh, kui imeline on see muusika! Missugune kontserdipala, kui mul õnnestub see selgeks saada! Noodid rüsivad mööda heliredelit üles. Ühtäkki ei valitse ma enam poognat, mängin noodist mööda ja mu vasak käsi tõmbub krampi, kui muusika meeletuseni küünib.
Kellegi väike käsi haarab mul jalast. Mu nahk saab kokku millegi sooja ja märjaga.
Katkestan mängu ja vaatan alla. Lily vaatab mulle otsa, silmad selged nagu türkiissinine vesi. Isegi siis, kui kohkunult võpatan ja aiatööriista ta verisest käest lahti kisun, ei peegeldu ta rahulikes sinistes silmades ainsatki värelust. Ta paljad jalad on teinud terrassikividele jäljerea. Üha kasvava õudusega lähen ma mööda neid jälgi vereallikani.
Ja siis pistan ma karjuma.
2
Rob aitab mul terrassi kassi verest puhtaks pesta. Vaene vana Juniper on nüüd keeratud musta prügikoti sisse ja ootab mahamatmist. Kaevasime talle haua aia tagumisse nurka sirelipõõsa taha, nii et ma ei peaks seda nägema iga kord, kui aeda tulen. Juniper oli kaheksateist aastat vana ja peaaegu pime, hell kaaslane, kes väärib paremat igavikku kui prügikott, aga ma olin liiga vapustatud, et midagi paremat välja mõelda.
„See oli kindlasti kõigest õnnetus,” käib Rob peale. Ta viskab määrdunud käsna ämbrisse ja vesi omandab nagu imeväel iiveldama ajava roosaka varjundi. „Lily ilmselt komistas ja kukkus talle otsa. Jumal tänatud, et ta ei kukkunud nii, et teravad harud oleksid ülespidi olnud, nii oleks ta võinud endal silma välja torgata. Või midagi veel hullemat.”
„Ma pakkisin kassi prügikotti. Ma nägin laipa ja sel polnud ainult üks torkehaav. Kuidasmoodi komistatakse ja kukutakse kolm korda?”
Rob ei tee mu küsimusest välja. Selle asemel võtab ta mõrvarelva, teravate harudega võilillehargi ja küsib: „Kuidas see asjandus talle üldse kätte sattus?”
„Ma rohisin siin möödunud nädalal. Ilmselt unustasin selle tööriistakuuri tagasi viia.” Hargiharudel on ikka veel verd ja ma pööran pea ära. „Rob, kas sind siis sugugi ei häiri, mismoodi tema ise selle kõige peale reageerib? Ta torkas Juniperi surnuks ja mõni minut hiljem küsis ta mahla. Mulle ajab judinad peale, kui rahulikult ta oma teosse suhtub.”
„Ta on liiga väike, et aru saada. Kolmeaastane ei tea veel, mida surm tähendab.”
„Ta pidi ometi teadma, et teeb loomale haiget. Kass pidi ometi mingisugust häält tegema.”
„Kas sina siis seda ei kuulnud?”
„Ma mängisin viiulit, täpselt siinsamas. Lily ja Juniper olid terrassi sealpoolses servas. Nad paistsid täiesti ilusti koos olevat. Kuni…”
„Võib-olla kass kriimustas teda. Võib-olla ta tegi midagi, mis Lilyt ärritas.”
„Mine üles ja vaata Lily käsi. Tal ei paista ainsatki märki olevat. Ja sa ju tead, kui nunnu see kass oli. Võisid teda kasukast sakutada või talle saba peale astuda, aga tema ei kriimustanud kunagi. Ta oli mul sellest ajast peale, kui ta veel kassipoeg oli, ja et ta pidi nüüd niimoodi surema…” Mu hääl murdub ning ma vajun terrassitoolile, kui see kõik tohutu leinavalu- ja väsimuselainena minust üle uhab. Ja süütundena, sest ma ei suutnud oma vana sõpra kaitsta, kui ta kõigest kahekümne sammu kaugusel verest tühjaks jooksis. Rob patsutab mind kohmetult õlale, teadmata, kuidas mind lohutada. Mu loogiline ja matemaatiline abikaasa on naise pisarate ees abitu.
„Kuule! Kuule, kallike,” pomiseb ta. „Kuidas oleks, kui võtaksime uue kassipoja?”
„Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt? Pärast seda, mida Lily Juniperiga tegi?”
„Olgu, see oli rumal mõte. Aga palun, Julia, ära süüdista teda. Vean kihla, et ta igatseb kassi sama palju kui meie. Ta lihtsalt ei mõista juhtunut.”
„Emme?” hüüab Lily oma toast, kuhu ta lõunauinakut tegema viisin. „Emme!”
Kuigi ta kutsub mind, on Rob see, kes ta voodist välja tõstab, kes teda süles hoiab, istudes sellessamas kiiktoolis, kus mina kunagi Lilyt imetasin. Neid vaadates meenutan ma öid, kui ta oli veel beebi ja ma kiigutasin teda selles toolis tund tunni järel, tema sametpehme põsk mu rinna vastas. Imelised ja unepuuduses veedetud ööd, kui olime ainult Lily ja mina. Ma vahtisin ta silmadesse ja sosistasin: „Palun pea seda alati meeles. Pea alati meeles, kui väga emme sind armastab.”
„Kiisu ära läks,” nuuksub Lily Robi õla najal.
„Jah, kullake,” sosistab Rob. „Kiisu läks taevasse.”
„Arvate, et see on kolmeaastase puhul normaalne käitumine?” küsin ma nädal hiljem lastearstilt Lily tavapärase läbivaatuse ajal. Dr Cherry uurib Lily kõhtu ja paneb tüdruku naeru kihistama, kui talle kõhu peale vajutab, ega vasta mu küsimusele kohe. Lapsed paistavad arstile siiralt meeldivat ja Lily teeb kõik, et olla nii võluv, kui suudab. Ta pöörab kuulekalt pead, et arstionu saaks tema kuulmekilesid vaadata, ja ajab suu ammuli, kui arst keelespaatli talle suhu paneb. Mu armas tütar juba teab, kuidas võluda ära kõik võõrad inimesed, kellega ta kohtub.
Arst ajab end sirgu ja vaatab mulle otsa. „Agressiivne käitumine pole tingimata asi, mille pärast muretseda. Selles vanuses lähevad lapsed sageli endast välja, kuna ei oska end täielikult väljendada. Ja te ise ütlesite, et ta kasutab senimaani peamiselt kolme- ja neljasõnalisi lauseid.”
„Kas see on midagi, mille pärast tuleks muret tunda? Et ta ei räägi nii palju kui teised lapsed?”
„Ei-ei. Arengu verstapostid pole kivisse raiutud. Lapsed võivad olla väga erinevad ja Lily areneb muidu igati ootuspäraselt. Tema pikkus, kaal ja motoorika on täiesti normaalsed.” Ta tõstab tüdruku läbivaatuslaua servale ja naeratab talle laialt. „Ja kui hea tüdruk sa veel oled! Soovin, et kõik mu patsiendid oleksid nii koostööaltid. Näete isegi, kui keskendunud ta on. Kui tähelepanelikult ta toimuvat jälgib.”
„Aga pärast meie kassiga juhtunut, kas see tähendab, et ta võib teha midagi veel hullemat, kui ta…” Vakatan märgates, et Lily jälgib mind ja kuulab iga mu sõna.
„Proua Ansdell,” lausub dr Cherry vaikselt, „võib-olla viite Lily meie mängutuppa? Peaksime seda asja teiega omavahel arutama.”
Muidugi on tal õigus. Mu arukas ja tähelepanelik tütar taipab üsna kindlalt rohkem, kui ma arvan. Viin ta läbivaatuskabinetist välja ja talutan patsientide mängutuppa, nagu arst soovitas. Toas vedeleb kõikjal mänguasju, erksavärvilisi plastlelusid, millel pole teravaid servi ega väikesi osakesi, mille valimatud