Samalaadne võitlus, ent isemeelsem ja destabiliseerivam, toimus 2018. aastal Itaalias. Pärast üldvalimisi märtsis nimetasid Viie Tähe liikumine ja Põhja Liiga rahandusministriks euroskeptiku Paolo Savona. Itaalia president Sergio Mattarella ei kinnitanud Savonat ministriametisse, väites, et Itaalia liikmesus euroalas takistab tal nimetamast rahandusministriks isikut, kes on avalikult nõudnud ühisraha ala ümberkorraldamist ja kuulutanud, et Itaalia peaks euroalast lahkuma. Savona nimetas ametisse riiklike valimiste tulemusel moodustatud valitsuskoalitsioon. Seega läks rahva valimislegitiimsus konflikti Mattarella laiahaardelise tõlgendusega Itaalia põhiseaduslikest kohustustest ELi ja euroala liikmesriigina.
Mida neist arengutest arvata? Pingeid Euroopa integratsiooni ja demokraatia vahel on ohjeldatud riigi põhiseaduslike reeglite tiheda lülitamisega Euroopa integratsiooni laiemasse projekti. See aga lööb kiilu liberaalse demokraatliku valitsemiskorra legitiimsuse kahte tugisambasse – põhiseaduslikku ja rahva legitiimsusse. Viimane on sügavalt seotud rahva suveräänsuse mõistega, mis avaldub riigi valimistes ja referendumites. Kui euroskeptiline valitsus astub ametisse, nagu on toimunud Itaalias, Poolas ja Ungaris, puhkeb riigi tasandil konflikt demokraatia põhiseadusliku ja rahva samba vahel. Euroopa Liit toetab kindlalt põhiseaduslikke reegleid, riskides pöörduda rahva vastu, nagu väitsid Itaalia kaks poliitikut, Matteo Salvini ja Luigi di Maio oma vastasseisus presidendiga.
Kapitalism ja Euroopa integratsioon
Teine arengudünaamika peitub poliitökonoomia valdkonnas. Euroopa majandusintegratsiooni ja eelkõige ühisrahaga tõotati lähendada ELi liikmesriikide majandusi. Tegelikult on toimunud vastupidine protsess. Majandusintegratsioon suurendab riikide majanduste strukturaalseid erinevusi. Kui Euroopa stabiilsuse ja kasvu pakt, fiskaalliit ja ühisraha koos ühesuguse intressimääraga kogu euroalas jätavad liikmesriikide valitsused ilma fiskaal- ja monetaarvahenditest, mille abil kohaneda muutuvate majandusoludega, hakkavad riigid üksteisega konkureerima oma spetsiifilise riigisisese kapitalismi alusel.
Paindlikuma tööturuga riigid – nagu näiteks Ühendkuningriik – tõmbavad ligi suure hulga rändtööjõudu, nii oskustöötajaid kui ka lihttöölisi. See kiirendab kasvu teatud sektorites, nagu ehitus, toitlustus jm vabaaja teenused, ning laiendab neid, pakkudes oskustöötajate nappuse all kannatavatele ettevõtetele kiireid lahendusi. Keskpikas perspektiivis mõjutab see aga tööjõudu importivate riikide koolitus- ja kutseõppesüsteeme. See võib ergutada ettevõtteid kasutama tööjõurikkaid kasvuvorme, selle asemel et investeerida uutesse seadmetesse ja tehnoloogiasse. Tööjõu liikuvus on probleem ka tööjõudu eksportivatele riikidele: nad saavad kasu rahaülekannetest, ent võitlevad parimate töötajate kodumaal hoidmise eest.
Väljakujunenud eksporditööstusega riigid hoiavad neis sektorites palku all, et suurendada konkurentsivõimet. See iseloomustab Saksamaad alates 2000. aastatest. Tööturureformid 2000. aastate algul muutsid Saksamaa tööturu paindlikuks, mida suures osas kasutati pärast 2008. aasta kriisi. Saksamaa ametiühingud vahetasid palgakasvu töökohtade vastu. Sakslased säästsid palju, kulutasid suhteliselt vähe ja kasvatasid tohutu jooksevkonto ülejäägi. Raha, mida Saksa hoiustajad hoidsid Saksa pankades, toetas tarbimist kogu ülejäänud Euroopa Liidus. Balti riikides, sh Eestis, kujunes kapitalismi variant, mis sõltus tugevasti juurdepääsust Lääne-Euroopa pankadesse paigutatud säästudele. Kesk-Euroopa riigid, nagu Tšehhi Vabariik ja Slovakkia, integreerusid kiiresti Lääne-Euroopa tootmis- ja tarneahelatesse, sõltudes pidevatest otseinvesteeringutest välismaalt. Selliste riikliku kapitalismi variantide vastastikune täiendavus kadus eurokriisi tulekuga.
Mõned riigid ei ole suutnud leida selles äärmiselt konkurentsirikkas keskkonnas oma nišši. Nende majandus on hübriidne – ekspordi, kasvanud sisenõudluse ja krediidi suurenemise kombinatsioon. Itaalia näite põhjal on selle tulemuseks majandusseisak ja avaliku sektori allakäik. Itaalia SKT elaniku kohta on praegu sama mis 2000. aastal, mis oli ka üks põhjus, miks itaallased hülgasid peavoolu poliitilised parteid alternatiivsete kasuks.
Eristumine toimub ka riikide sees. On loodud piiriülesed tööstuslikud tõmbekeskused, mis on integreeritud õigeaegsete tarneahelatega ja märkimisväärse positiivse mõjuga töökohtadele. Kuid tõmbekeskusteta piirkondades tekib mahajäämus. Kesk-Euroopa riikide pealinnades, nagu Praha ja Varssavi, on SKT elaniku kohta jõudnud samale tasemele Lääne-Euroopa pealinnadega, ent maal elavad kogukonnad jäävad kaugele maha.
Ühised eeskirjad avaldavad väga erinevat mõju, kui neid kohaldatakse kapitalismi erisugustele riiklikele mudelitele. Üks lahendus on anda Euroopa Liidule oma fiskaalvõimekus, ELi eelarve, eesmärgiga rahastada stabiliseerimisjõupingutusi, mis looks võrdsemad arenguvõimalused. On märke, et Prantsusmaa ja Saksamaa on leidmas ühiseid lahendusi. Kuid Euroopa Liidu tegevusulatus on selle tohutu ülesande jaoks liiga vähene. Lähitulevikus on Itaalias Calabria mägilinnas sündinud isiku eluvõimalused väga erinevad neist, mis on Müncheni või Stockholmi jõukas äärelinnas ilmale tulnud isikul. Nagu Leon Trotsky sajand tagasi märkis, on kapitalismi areng kombineeritud ja ebaühtlane. EL jätkab kaupade, teenuste, kapitali ja tööjõu ühise Euroopa turu loomist, ent lahknevused liikmesriikide vahel ja sees suurenevad, püstitades ELi ühtse turu terviklikkusele ja elujõulisusele ning ühisrahale suuri väljakutseid.
Mu raamatu väljaandmine eesti keeles on õnnelike asjaolude kokkusattumise tulemus. Soovin tänada Kristi Raiki, kelle uurimus ELi laienemisest andis algse tõuke mu enese uurimistööle. Ta kutsus mind oktoobris 2017 Tallinna üritusele, mis korraldati seoses Eesti esmakordse Euroopa Liidu eesistumisega. Tänu sellele kohtusin ka Marek Tammega. Temalt tuli idee anda raamat välja eesti keeles ja ma olen talle väga tänulik selle nimel tehtud suure töö eest. Lõpetuseks soovin pühendada raamatu eestikeelse väljaande Andrus Öövelile, kauaaegsele kolleegile ja sõbrale, kes esimesena tutvustas mulle Eesti kultuuri ja ajalugu ning kelle armastust oma riigi vastu jagan ma tänini.
Chris Bickerton
November 2018 Cambridge, Ühendkuningriik
Sissejuhatus
Mõistatuslik Euroopa Liit
Euroopa Liit on Euroopa poliitika keskmes. Kogu maailmajao riikide ajalehtede pealkirjades kohtame pidevalt termineid, nagu euroala, pangandusliit, päästepakett, pagulaskvoodid ja Schengen. Mõned, nt Grexit ja Brexit, on muutunud argikeele sõnadeks. Euroopa Liidu konfliktidel on Hollywoodi menufilmide jooni: Kreeka võlakriisi ajal 2015. aastal seisid vastakuti Saksamaa rahandusminister, terasnärvidega Wolfgang Schäuble, ja Kreeka rahandusminister, karismaatiline, ent vastuoluline Yanis Varoufakis. Mõnel Euroopa Liitu räsinud kriisil on tohutu emotsionaalne kõlapind: inimesi liigutasid videolõigud meeleheitel pagulastest, kes püüdsid jõuda Euroopa rannikule, või lood Kreeka ja Itaalia pensionäridest, kes olid finantskriisi tõttu kaotanud oma säästud ja tegid enesetapu. Euroopa Liit on nende kriiside keskmes ja liiduvälised lahendused tunduvad võimatuna.
Sellegipoolest näib Euroopa Liit olevat monoliitne ja igav ühendus hoonetes, mis üksteisest ei erine. Siin sünnivad tehnilised õigusaktid, mille on koostanud ühelt koosolekult teisele kiirustavad ametnikud, kellest Euroopa tavakodaniku mured jäävad väga kaugele. Tuleb vist nõustuda paavst Franciscusega, kes 2014. aastal hoiatas Euroopa Parlamenti, lausudes, et suured ideed, mis kunagi erutasid Euroopat, näivad olevat kaotanud oma sära ning asendunud institutsioonide bürokraatlike üksikasjadega. Segasevõitu alkeemilise protsessi tulemusena muundab Euroopa Liit eetilise ja ajaloolise tähtsusega konfliktid detailsete õigusaktide põhjalikeks aruteludeks. Lahendused ei ole kunagi muud kui diplomaatiline sõnavaht.
Euroopa Liidul on oma toetajaskond, kelle arvates teeb liit tohutuid jõupingutusi, et ületada rahvusriikide väiklast kitsarinnalisust.1 Liidul on ka kriitikud, kelle meelest on liit vandenõu, mille juured