Euroopa Liit: teejuht kodanikule. Chris Bickerton

1975 Ühendkuningriik korraldab EÜ liikmesuse referendumi; enamik hääletab ühendusse jäämise poolt 1981 Kreeka ühineb EÜga 1985 Schengeni lepingu allkirjastamine, mis tühistab EÜs sisepiirid 1986 Ühtse Euroopa akti allkirjastamine; samal aastal ühinevad EÜga Hispaania ja Portugal 1992 Maastrichti lepingu allkirjastamine ja EÜ ametlik ümbernimetamine ELiks; Taani lükkab referendumil Maastrichti lepingu tagasi 1993 Taanlased hääletavad teisel referendumil Maastrichti lepingu poolt 1995 Rootsi, Austria ja Soome ühinevad Euroopa Liiduga 1997 ELi liikmesriigid allkirjastavad Amsterdami lepingu; see jõustub 1999. aastal 1998 Asutatakse Euroopa Keskpank 1999 Luuakse euro ja liikmesriikide valuutad fikseeritakse tagasivõtmatult euroga kokkulepitud kursi alusel 2002 Kasutusse võetakse eurorahatähed ja -mündid; liikmesriikide varasemad valuutad kaotatakse järk-järgult käibelt 2003 Kutsutakse kokku põhiseaduslik konventsioon ülesandega koostada ELi põhiseadus; konventsiooni eesistuja on Prantsusmaa endine president Valéry Giscard d’Estaing 2004 Poola, Ungari, Slovakkia, Sloveenia, Tšehhi Vabariik, Küpros, Malta, Eesti, Leedu ja Läti ühinevad ELiga 2005 Prantsusmaa ja Madalmaad lükkavad referendumitel põhiseaduse lepingu tagasi 2007 Allkirjastatakse Lissaboni leping; samal aastal ühinevad ELiga Rumeenia ja Bulgaaria 2008 Iirimaa lükkab Lissaboni lepingu referendumil tagasi 2009 Iirimaa hääletab taas ja seekord Lissaboni lepingu poolt; Lissaboni leping jõustub kaks kuud hiljem; PASOKi (Ülekreekalise Sotsialistliku Liikumise) valitsus Kreekas teatab, et eelarvepuudujääk on arvatust palju suurem, algab euroala kriis 2010 Kreeka saab ELilt ja IMFilt esimese päästepaketi; iirlased on nõus ELi ja IMFi päästepaketiga 2011 Portugal saab ELi/IMFi päästepaketi; Schengeni leping peatatakse Prantsusmaa ja Itaalia piiril 2013 Horvaatia ühineb ELiga 2015 Ränne ELi võtab kriisimõõtmed: ligikaudu miljon pagulast saabub aasta lõpuks Saksamaale; mõned ELi liikmesriigid otsustavad oma piirid sisserändajatele sulgeda 2016 Ühendkuningriik korraldab ELi liikmesuse referendumi; Madalmaade valitsus korraldab referendumi ELi ja Ukraina vahelise assotsiatsioonilepingu kohta

      Eessõna eestikeelsele väljaandele

      Taani füüsik Niels Bohr on teatavasti öelnud, et eelkõige tuleviku ennustamine on raske. Kindlasti kehtib see Euroopa Liidu suhtes. Selle raamatu originaalväljaanne avaldati paar nädalat enne juunis 2016 toimunud Ühendkuningriigi referendumit ELi liikmelisuse üle. Kuigi ma jälgisin kampaaniat tähelepanelikult, ei oodanud ma, et Suurbritannia elanikkonna enamik hääletab EList lahkumise poolt. Sellest peale on valijad jätkuvalt üllatanud vanu poliitikakujundajaid. Aastal 2017 lükkas uustulnuk Emmanuel Macron Prantsusmaa presidendivalimistel kõrvale riigi peavoolu poliitikud ja parteid. Kuu aega hiljem asus uus liikumine En Marche juhtima Prantsuse seadusandlikku võimu. Aastal 2018 võitsid Itaalias kaks marginaalset ja ebakonventsionaalset poliitilist jõudu, Põhja Liiga ja Viie Tähe liikumine, üldvalimistel piisavalt hääli, et moodustada koos valitsus. Need dramaatilised muutused riiklikus poliitikas mõjutavad ELi nii mõnelgi viisil. Ühendkuningriigi Brexiti hääletusel on olnud vahetu tulemus: esimest korda on liikmesriik otsustanud oma liikmelisuse tagasi võtta ja blokist lahkuda. Prantsusmaal, Itaalias ja mujal toimuvad sündmused mõjutavad muudki, ent Itaalia vastasseis Euroopa Komisjoniga 2019. aasta eelarve pärast on märk sellest, et midagi on juhtumas.

      Näeme, kuidas aeglaselt võtavad kuju kaks arengudünaamikat, millega tuleb lähiaastatel ELi ja Euroopa integratsiooni lahtimõtestamisel enim arvestada. Esimest vormivad raskused, mis tekivad Euroopa edasise majandusliku ja poliitilise integratsiooni ühitamisel demokraatia ja isevalitsemise rahvusliku tasandi nõudmistega. Teine tuleneb kõigile ELi liikmesriikidele ühiste majanduseeskirjade loomise ning riikide majanduste ja riigisiseste lahknevuste suurenemise vahelisest pingest. Ma ei arutle tulevase Euroopa Liidu täpse koostise üle ega mõtiskle, mis suunas kulgeb konkreetsete institutsioonide, nagu Euroopa Komisjoni, parlamendi või Euroopa Keskpanga integratsioon. Samas usun ma, et need kaks dünaamikat kujundavad jätkuvalt Euroopa Liitu. Kui neid hõõrdumisi ei lahendata, on põhjust kahelda Euroopa Liidu kestmajäämises.

      Demokraatia ja integratsioon Euroopas

      Euroopa integratsiooni ühitamine demokraatiaga ei ole uus nähtus, ent selle hädavajalikkus on viimastel aastatel üha ilmsem. Esimene häirekell helises Maastrichti lepingu allkirjastamisel 1992. aastal. Selle lepinguga loodi Euroopa Liit. Maastrichti leping tõi kaasa murelaine rahvusliku suveräänsuse kaotamise pärast. Briti valitsus ratifitseeris lepingu suurte raskustega, prantslased hääletasid lepingu poolt õhkõrna ülekaaluga. Taanlased lükkasid selle lihtsalt tagasi. Euroopa riikide valitsused reageerisid raskustele, käsitledes neid ükshaaval, lubades riigiti teatud poliitikavaldkondades erandeid ning hoides Euroopa Liitu kulgemas tänu üha keerukamale õiguslikule arhitektuurile. Selline Iiri õigusteadlase sõnul tükkidest kokkupandud Euroopa sarnanes üha vähem algselt kavandatud uue euroopaliku riigiga. Valitsused rahustasid oma riikide elanikkonda, et Euroopa Komisjoni mittevalitud bürokraadid ei võta neilt suveräänsust, suurendades samal ajal üleeuroopalise poliitikakujundamise ulatust ja haaret.

      Sellesse lähenemisse sissekirjutatud pinged kruvis kõrgpunkti 2005. aasta põhiseaduse leping, millega püüti Euroopa Liidust luua poliitiline kogukond, mille liikmed tunnetavad end Euroopa kodanikena. Paljudele poliitikavaatlejatele tekitas muret asjaolu, et Euroopa Liidu kui poliitika kujundamise aparaadi ja liikmesriikide antud demokraatlikule legitiimsusele tuginemise vahel oli lünk. Oli aeg muuta EL põhiseaduslikuks ehk siis tagada talle iseseisev demokraatlik alus, tuues selguse liidu kui iseseisva õigusega poliitilise kogukonna seisundisse. Prantsusmaa ja Madalmaade valijad lükkasid selle ettepaneku 2005. aastal tagasi, raputades ELi bürokraatiahoonet. Surnult sündinud Euroopa põhiseadus kavandati ümber uueks, nimelt Lissaboni lepinguks, milles säilitati algsest sisust palju, ent poliitilised sümbolid ja trummipõrin jäeti kõrvale. Iirimaa hääletas 2008. aastal järjekordse šokina Lissaboni lepingu vastu, kuid järgmisel aastal toimunud referendumil siiski poolt.

      Võitlus Euroopa integratsiooni ja demokraatliku legitiimsuse vahel jätkub ning on jõudnud uude faasi. Teame, et liberaalne demokraatia on rajatud üheaegselt põhiseaduse ja rahva suveräänsuse põhimõttele. Rahvas valitseb, kuid piirangutega, et vältida enamuse türanniat vähemuse üle. Euroopa integratsiooni uusim väljakutse on leida lahendus olukorrale, kui liikmesriigi kohustused ELi liikmena kangutavad need kaks liberaalse demokraatia olemuslikku põhijoont teineteisest lahku. Mis juhtub, kui riigi põhiseaduslik kord nõuab üht, rahva suveräänsuse väljendus aga teist suunda?

      Lähiminevikus on see toimunud vähemalt