Jardir heitis jälle pilgu Shanjatile. Tema raevukaim leitnant. Vägiteod Labürindis nõnda vahvad, et Jardir naitis mehe oma lihase õega. Kui palju kordi oli ta näinud Shanjatit tapmas ainuüksi paljakäsi?
„Targad sõnad,” lausus ta. „Mu sõdalasesüda igatseb pressida edasi, aga ärgem laskem roidumusel ja näljatundel loiutada meie ärksameelsust Alagai Ka suhtes. Valguseta maailmas on liigagi hõlpus unustada aja kulgu.”
„Minu punust pole neil päevil äraproovitumat kella.” Renna patsutas iga päevaga ümaramaks paisuvat kõhtu.
Koonduti tunneli õõnsasse suudmesse. Par’chin ja jiwah sammusid Shanjati juurde.
„Põlvita,” kamandas Par’chin. Looduslik võlujõud tuhises temasse, ümbrus pimenes, sellal kui aura lõi võimukalt valendama.
Rennal oli nuga peos, võlujõudu lõõmas nainegi. Deemon polnud narr, laskis Shanjati põlvili ja võimaldas pahkluude rauad taas vöö külge kinnitada.
Shanvah sättis end kühveldama mulda mahukatesse pronkskaussidesse. Silus Jardiri jaoks pinda ettevalmistavalt pussiga.
Krooni kaudu ammutas Jardir rohumaalaste kombel, kasutas looduslikku võlujõudu Inevera õpetatud loitsumärkidele väe andmiseks. Muld sulas, hägustus võlujõu läbi veekeerise sarnaseks ning jäi vagusi. Üht kaussi täitis nüüd värske vesi, teist aurav kuskuss.
Shanvah laskus põlvili, et koos onuga palvetada, käed ja laup põrandal, tänades Everami otsatut heldust ja uuendades vannet võidelda Tema nimel.
See tehtud, tõi Jardir lagedale väikese, kullaga inkrusteeritud couzitassikese ja sobiva paari söögipulki. Aupaklike täppisliigutustega korjas ta vett ja ulatas tassikese. „Tõuse, õetütar, ning olgu Everami õnnistatud vesi sulle kosutus.”
Ussi laitmatu paindlikkusega siugles Shanvah istuli. Ta kummardas pea ja langetas loori, onu pilgu ette sattumine polnud mingi häbi. „Tänan sind, Päästja, sest sinus pulbitseb Everami au.”
Rüübanud tassist vaid pisikese lonksu, särasid neiu silmad eemale tõmbudes ja aura elavnes.
Peenikeste pulgakestega tõstis Jardir palukese kuskussi. „Söö, ning täitku Everami õnnistatud toit su kõhtu.”
Shanvah kummardas veel kord. „Tänan sind, Päästja, sest sinus pulbitseb Everami au.” Söönud üksiku suutäie, oli mulje viivitamatult tugevam, küllastunud.
„Seisa valvesse, et süüa saaksid rohumaalasedki,” ütles Jardir.
Shanvah’ pea puudutas põrandat. „Päästja, sinu tahtmine sündigu.” Neiu võttis oda-kilbi ning vangide jälgimise asendi.
Jalamaid hõljus platsi Renna. „Öö võtku, lõhnab hästi.”
„See on õnnistatud toit,” selgitas Jardir. „Üksainus lonks Everami vett kustutab janu. Üksainus paluke Everami toitu täidab kõhu.”
„Eks näis,” ütles Renna. Jardir tegi liigutuse, et tassikesega teenindada, kuid naisterahvas ei pannud tähelegi. Otsis kompsust pikemata tolmuse kruusi ja korjas pühitsetud vett nagu kulbiga. Jardiri suu vajus ammuli, kuna naine kummutas kruusi sisu kurku justkui couzi-sõõmu, määrdunud käeselg pühkis huulilt püha vee niresid.
Renna silmad kargasid pärani. „Ah sa päikesejänku.” Kallutanud kruusi põhjapiiskade jahil taas, pööras naine pilgu Par’chinile. „Arlen Põldaja, kobi siia vett maitsma!” Ta korjas teise kruusitäie ja jõi tilgatumaks sellegi, enne kui asus kuskussi kallale.
Jardir kergitas söögipulki ja köhatas rangelt, aga Renna ei täheldanud vihjet nüüdki, koukides kompsust kausi ja lusika. Ta kühveldas kuskussi lohakalt, pudistamisi: õnnistatud toidu kuhjast kausis oleks piisanud, et rahuldada terve Sharum’ite väeüksuse isu.
Piiritu mühaklikkus, kuid et too naisterahvas oli Everami väljavalitu ja külaline tema lauas, sõlmis Jardir solvanguga vaikides rahu.
„Aitüma.” Selg tunneliseina najal, libises Renna istuma ja toitu vohmima.
Jardir, kes taipas end põrnitsevat, pööras pilgu vägisi mujale, kuna saabus Par’chin.
„Vabandust.” Par’chin põlvitas sujuvalt ja kummardas. „Ren ei tahtnud ...”
„Ettekäänded ei aita, Par’chin,” porises Jardir. „Me oleme einetanud ühiselt mitu kuud. Su naine teab, et viisakas on söögipalve.”
„Harjumuse jõud,” ütles Par’chin. „Pealegi äratab Everami poole palvetamine temas ebamugavust.”
„Asendagu Everami nimi Loojaga,” soovitas Jardir. „Kõigevägevam ei pahanda.”
„Ma räägin talle kindlasti.” Par’chin vaatles mõrsjat. „Aga mitte kohe. Raseda ja söögi vahele mõistlik mees ei trügi.”
„Sinu suu läbi kõneleb Everami tarkus,” nõustus Jardir. Ta alustas õnnistamist ja Par’chin palvetas tema seltsis, nõnda kui varem Labürindi-ööde järel sageli.
Jardir lobistas tassikesse õrnalt vett. „Sa palvetad.”
„Ja siis?” küsis Par’chin.
„Taevast pole olemas, ütlesid sa,” tuletas Jardir meelde. „Everami pole olemas. Mispärast palvetad sa sel juhul koos minuga?”
„Mamma kutsus seda kombekuseks,” viitas Par’chin. „Ja kunagi lausus mulle üks elutark vana, et meie rahvaste tõekspidamised ei klapi teineteisega kuidagi. Et me peame hoiduma kiusatusest solvata ning solvuda.
„Muide.” Par’chin vangutas pead. „Olen hakanud mõtlema, et polegi tähtis, kas Everam asub taevalaotuses või on su kujutluse vili. See hääl, mis enamikul inimestel puudub, juhatab sind käituma õigesti.”
Olgugi sõnad jumalateotus, tõi Par’chini siiras aura Jardiri näole paratamatu naeratuse. Omal moel avaldas sõber ju lugupidamist. Kui nad väljendasid tänu vee ja toidu eest, järgis Par’chin kombetalitust vilunud täpsusega.
Nagu Shanvah, nii tarvitses temagi isu kustutamiseks vaid lonksu ja palukese, ehkki kausi tühjaks söönud Renna jõllitas näljaselt jääke.
„Turgutust vajab ka minu lihtsurelik, kui tahate, et ta püsiks teekonnal hinges,” ütles Shanjat. „Ning mina samuti.”
Jardir kõverdas vastumeelselt huuli, aga noogutas Shanvah’ heidetud pilgule. Neiu võttis kompsust väikese kandiku tassi ja kausiga. Jardir valas Shanvah’ tassi kaks suutäit pühitsetud vett, kaussi paigutas kaks palukest püha kuskussi.
Shanvah läks ja põlvitas isa juurde. Seadis kandiku eksimatu voolava liigutusega maapinnale, otsides lagedale isiklikud söögipulgad.
„Vaat sihukest tütart olen ma igatsenud,” ilkus Shanjat. „Vagurat. Kuulekat. Hobusenäoga ema tõttu polnud sul soodsaid kosjasid iial loota, kuid tütrena oleksid võinud mu uhkeks teha.”
„Minu isa oligi mu üle uhke,” ütles Shanvah. „On siiamaani. Sinu jutt tema nahas ei muuda midagi.”
„Üürike uhkusevälgatus lõpus ei hüvita eluaegset pettumust,” kostis Shanjat. „Sinu sigitaja teadvus lehkab häbitundest. Kuigi su ema oli tema Jiwah Ka, armastas ta abikaasade seast vähimat teist kummastki rohkem.”
Näiliselt külmaverelise Shanvah’ sõrmed krampusid rusikasse, justkui heitleksid kiusatusega surgata söögipulgad deemonile silma.
Ometi säilitas neiu meelerahu ja tõrjus ägeduse hingates, kuni aura muutus lüümjaks. Avas deemon jällegi Shanjati suu, põiklesid sinna pulgad, poetasid suhu kuskussi. Sõdalane neelas vaistlikult.