Lennult joonistas ta kiiruga tuuleloitse, puistas oma kiiluvette just nagu knopkasid. Tema kannule saabunud parv põrkus loitsudele ja tihedas rivikorras tekkis tohuvabohu, paraku oli deemoneid takerdumiseks üleliia palju.
Eespool nägi ta Arlenit parve pihtide vahel. Mees pöördus ja toitis väega omaenese tuuleloitse: tätoveeringud sähvisid hõbedaselt, inimsilmale liiga eredalt. Vastu tõrjeala põrganud deemonid kobatasid õhus kokku. Valguse vaibudes oli Arlen eraldunud summast ja lendas kähku tema poole.
Deemonipilve pihtide vahele sattus ka Renna. Temagi jõustas tuuleloitse, nagu oli talitanud Arlen, ja põrgatas nõnda deemoneid eemale, kuid üks uljaspea kobatas talle kraesse, et mähkuda maona ta liikmetele.
Lisaraskuse tõttu hakati kahekesi kukkuma. Söötes väge järeleaimajaloitsudesse, tõukas Renna ebardit ihult, see aga keerdus muudkui liigeste ümber ja tiris teda alla.
„Ren!” karjus Arlen, jõudmata õigel ajal naiseni, keda tormas tervitama maapind. Renna korjas väe lihastesse ja luudesse, kõhupolstrissegi, lootes obadusest eluga pääseda.
Tema õnneks tuksatas koopast viimane tuige. Veeres nagu laienevad ringid tiigiveel, kandes endas kõrvadele kuulmatut hala.
Too aisting polnud Rennale võõras, see oli teadvusedeemoni vaimne surmakorin. Lööklaine läbis deemonite tohutu nahkhiirekoloonia, pillutas peletisi laotusest, ning lõpuks lõtvus järeleaimaja haare. Ta rabeles vabaks ja kisendav koll partsatas puuvõradesse.
Kostis plahvatuste rodu, sest Jardir ammutas lõõrist, ergutas päratuid löögiloitse muutma pulbriks puudetukkasid, mis moodustasid deemoni võrgu võtmeloitsud. Kui tõrjepiir viiv hiljem kerkis, võttis Renna kursi sinna, ning tema maandumisel liitusArlen temaga koopasuus. Renna oleks vaidlust morninäolise mehega vaprasti jätkanud, ent mees vaikis, tähelepanu täielikult sissekäigul.
Sambad koopa kummaski küljes, räsitud ajahambast ja maa-aluste küünistest, olid äratuntavalt krasialikud. Aastatuhandete luitumise kiuste eristus koopa sillusel tänini raidkunstina kaljusse tahutud deemonipea, kelle suu oligi sügaviku suudmeava.
Arlen seisatas ta kõrval. „Sügaviku Suu polegi pelk nimi.”
„Tühipaljas koobas ärataks ju pettumust.” Sissekäigu juures maandunud Renna ammutas ahnelt rikkalikku võlujõudu, et edasi astudes igati valmis olla.
Jardir ootas neid sees, sihtides odaga varmalt üksiku teadvusedeemoni laipa. Ta langetas nende saabumisel relva. „Siin oli järeleaimajate tandem, aga selle suretas isanda surm.”
Arlen noogutas. „Sama oli deemonlike nahkhiirtega väljas.”
„Paar järeleaimajat ei pruukinud kärvata,” ütles Renna. „Jäid täistoime ulatusest välja.”
Ka Jardir noogutas. „Toome ruttu Shanvah’ ja vangi, enne kui pääsenud jõuavad toibuda.”
„Sõitkem vankriga üles suudmeni,” arvas Arlen. „Järeleaimajail tarvitseb vaid teadvust küünisega riivata, kui olemegi kadunud.”
„Õnn, et allilmas pole meil deemoneid vastas,” pomises Renna.
Arlen ohkas, triikides ninajuurt. „On sul mõistlikke ettepanekuid, Ren, praegu oleks aeg neid teistega jagada.”
Renna kõõritas teadvusedeemonit. „Ma lihtsalt torisen. Sabinas oleme ju kõik. Teie minge vankri saatjateks. Mina hoian niikaua lõõri.”
Ta oli arvestanud kahtlustamisega, aga Arlen näis tema vaidlematusest leebuvat. Igal juhul oli ta abikaasal õigus. Mõttetu oli plaani maha teha, pakkumata etemat asemele.
Mõlemad mehed tõusid lendu ning tema pöördus deemoni surnukeha poole. Kas toimib see tõesti kaksipidi? Alagai Ka ei eksinud. Ta ei tohi seada ohtu nende retke, tappes ainukese teejuhi ehku peale. Kuid siin lebas värske teadvus, kehagi veel soe ...
Pikemalt mõtlemata oli Rennal nuga peos. Tera loitsitud serv lõikus sügavale deemoni kolju muhklikku ihusse, ta kooris nahka kätega ning paljastas pealuu. Pühkis musta vere jäägid pihkudest ja lutsis sõrmed puhtaks.
Deemonivere raipehaisu ei märganud ta enam kuigivõrd, nagu rõvedat maitsetki, küll aga õppis ta tasapisi sedastama peeneid erisusi võlujõus. Ta oskas eristada künka- ja kivideemoni verd, noppida tuuledeemoni maigust välgudeemonile omase pakitsuse. Mällu sööbivaim oli järeleaimaja veri, lakutud pussilt ja iseenese nahalt, võlujõud rullumas keelel otsekui närimistubakas.
Ent miski polnud valmistanud teda ette väesööstuks, mis kaasnes teadvusedeemoni verega. See jahmatas nagu viskumine jääkülma vette. Renna judises, tundes end elusama ja virgemana kui iial varem. Siin ühines tervikuks kogu võlujõu võimalik maitsepalett, ja rohkemgi.
Mõrastanud paksu kolba noapea löögiloitsu järsu nätakaga, libistas ta pussi siis lõhesse, et kangutada ja päästa lagedale kolbas sisalduv aju.
Välimuselt nagu hüübinud tarretis, mustast verest lige ja läiklev. Heledamat hõõgust kui deemoni teadvuses ei olnud Renna loitsupilk eales näinud. Ta lõikas paraja pruukosti, krabas kinnastamata pihkudega ja toppis aplalt suhu.
Musta vere vägi oli tühine vaibakarvade prigin võrdluses praeguse piksenoolega suus. Nauding kohises, ümbritsev maailm polnud ta meeltele kunagi nõndamoodi avanenud. Hetked sirutusid lõpmatusse, maailma ehituskivid läideti. Ta imestles õhus tardunud tolmuebemeid, täheldas võlujõu loodeid küütlemas lõõrist jäätunud kosena.
Ometi valgusid teadmised temasse käsitamatul kiirusel. Kosutava sõõmuna alanu ähvardas ta uputada.
Vägi särises soontes, kõrvetas erkusid. Ja mitte ülemäära ammutatud võlujõu kuiva mädarõikamekiga. See meenutas elusalt matuseriidale heitmist. Karjudeski oleks ta nagu hinganud tuleleeke.
Järgnes sisendite laviin, eritlematu. Aistingud, millele tal puudus nimetus, teabevool, mis möirgas justkui jõgi kevadiste sulavete aegu. Seosetud kangastused.
Leidus ka tundmusi, kuid neid oskas Renna nimetada.
Kurjus. See puges temasse. Kidises temas. Saastas teda.
Renna kukkus põrandale, või õigemini tajus põranda antud hoopi, ent raju mattis sellegi. Ta öökis, must veri ja hüübinud söekarva tarretis segunesid sapiloigus. Ta ei suutnud mõelda, ei tunnetanud keha, tal polnud aimu, kas ta üldse hingab. Kõiksuse valulik paljuhäälsus tungis ihusse ja hingepõhja. Nägemisväli võnkus ja põrus, ta taipas end tõmblevat.
Ning edasi laskus ta silme ette öö.
„Teda ei saa usaldada, Par’chin!”
„Kedagi meist ei saa usaldada,” väitis Arlen. „Aga nagu sa ütlesid, pole meil asemikke kusagilt võtta.”
Renna näkku lartsas külma vett, ta kargas istuli. Arlen seisis ta kohal pangega ja põrnitses altkulmu. Mehe selja tagant sihtis Jardiri oda, kuid mitte väliseid ohte.
Oda osutas temale.
Renna lõdises. Ta üritas ringi vaadata, aga loitsupilgule oli kõiksus ikka veel elus, õhus sädelesid palja silmaga nähtamatud tillukesed olendid. See oli peadpööritav, käte najal otsis ta tasakaalu.
„Rahulikult.” Arlen põlvitas ta kõrvale, toetas teda ühe käega, lobistas pangest vett ja tõstis huultele. „Sa tegid hirmsa rumaluse.”
Elu sisaldus veeski. Ta ei suutnud uskuda, et ei märganud selgesti varem. Miljonid pisilased. Tundes, kuidas need suus vingerdasid, pistis ta köhima ja pritsis Arleni täis. „Ma pidin.”
„Ei pidanud.” Arlen pühkis vee ta silmist. „Meil on ju plaan.”
„Plaan on ogarus, sa tead küll,” ütles Renna. „Ise tahtsid parandusettepanekuid. Mul tuligi üks.”
„Parandused võiksid olla plaanist vähem ogarad,” kostis Arlen.
„Sina oled see, kes mõtleb alati üle,”