Renna põimis käsivarred rinnal risti. „Sina ei pidurda mind. Minnes pane mind või deemoniga luku taha, muidu tulen sulle kannule.”
Arlen pigistas sõrmed rusikasse. Tema noorukiks sirgudes jutustasid Ragen ja Elissa sageli, et abielu on ränk kokkulepete kunst, kuid alles isikliku kogemuse läbi mõistis ta kuuldut päriselt.
*
Mööda mäenõlva ronimisel koondus Arleni vägi ihu meeltesegamis- ja nähtamatuseloitsudesse. Ta tunnetas maa-aluste vürsti, kelle teadvus kammis ümbruskonda, küttimata näiliselt sugugi neid.
Renna talitas samuti. Heites pilgu otse naise poole, ilmnes too ainetuna nagu peegeldus klaasist aknaruudul. Katse keskenduda kuju peegeldavatele üksikasjadele ajas pea pööritama. Ning silmanurgast piiludes sulas naine enam-vähem olematuks.
Säherduse mulje jättis Renna sõnul temagi. Ehkki nende loitsud olid häälestatud mõjutama deemoneid, oli deemoniliha vitsutamine neid osaliselt muundanud ja mõju laienes jao pärast neilegi. Et teineteise vaateväljalt mitte kaduda, hoiduti lähestikku.
Jardir jälitas neid kroonipilguga raskusteta. Laugles ülal öötaevas, kuni nemad liginesid koopalõõrile.
Jardiri võime kuulda öötuules deemoni sosinat lõi Arleni senimaani tummaks. Mida rohkem aega veetis ta Kaji oda ja krooni seltsis, seda rohkem imetles ta esimest Damajah’d, kes need tuhandete aastate eest välmis. Nimetanuks Arlen end ajastu esiloitsijaks, poleks ta põrmugi suurustlenud, kuid võrdluses olid nood kaks eset võluorkester ja tema keedupotti kolistav laps. Saamata küll hakkama kehaminetusega, arenes Jardir jõudsalt ning avastas meistrioskusi, mida ei suutnud matkida isegi Arlen.
Nad saabusid teadvusedeemoni loitsuvõrgu servale, selle olid uuristanud puudeemonite küünised mäejalamit piiravate puude tüvedesse. Üleni peitmiseks kerkis rinnak liialt, eriti kuna lõõrist hoovas väge. Tavapilguga nägiArlen võrgu sisemust, ent loitsupilguga oleks põrnitsenud justkui paksu kumendavat udu.
Arleni tajumuse järgi oli tõrjeala häälestatud deemonite asemel inimestele. Läbitungi üritajad paisatakse valgusesähvaka saatel valusalt eemale, andes teadvusele kohaloluhäire.
Ka Jardir peatus järsult. Arlen eristas sõpra huljumas, tutvumas loitsuvõrgu äärega kõrgusest.
Renna osutas taevasse. „Ma tahan näha seda, mida temagi.”
Arlen sirutas käe ja võttis naise sõrmed. „Ole valvas, lahtu vaid natuke.”
„Sa oled mind tuhat korda õpetanud,” ütles Renna. „Kui lähen liiga kaugele, veavad loitsud alt. Deemon aimab meid ja puhkeb tahtelahing.”
„Sellist võitlust peame võimaluse korral vältima meie mõlemad,” manitses Arlen. „Ammugi täna, sest deemoni teadvust kaitseb lisaks loitsuvõrk.”
„Ma vaatan ette.”
Nad lahustusid osaliselt, säilitasid loitsude käitamiseks piisavalt keha, aga minetasid parasjagu nii palju, et muutuda õhust kergemaks. Nagu paarike külatanuma tantsupeol, põtkasid nad jalaga maad ning lehvisid ära kõrgusse Jardiri juurde.
Öö oli klaar: lähtumata muust kui tähtedest, tabas Arleni terane silm lõõrini kulgeva kitsukese teejupi. Oodatust väiksem koobas kiirgas väge, koguseid ei suutnud peita deemonivürstki. Koobast ümbritsesid iidsed kivisambad, loitsumärgid murenenud ja rikutud.
„Sügaviku Suu,” sosistas Jardir aupaklikult. „Siingi on alagai’d rüvetanud pühitsetud pinda.”
„Väejuht oled sina,” ütles Arlen. „Mis mängu me mängime?”
Jardir kaalutles. „Kui maa-aluste vürstid tulid vanakuul Everami Kingitusse, lõigati põldudele suurloitsud, ja nõnda on käitunud seegi deemon. Kroonivõimete abil õnnestus mul ikkagi loitsualale pugeda.”
„Suudad sa nurjata võrgu, ilma et deemon sind aimaks?” küsis Arlen.
Jardir kortsutas kulmu. „Pole kindel. Eelmine vürst oli nõrgem, loitsingud lõpetamata ja tähelepanu sissepoole. See vastane on valmis. Ma tajun praegugi, kuidas tahe küünitab ta varjupaigast.”
„Mina võin teda eksitada,” ütlesArlen. „Äge ja harali võlujõupalang läidaks terve võrgu. Õige ajastuse korral ei tohiks deemon su sissetrügimist aimata.”
„Meie eksitame teda,” täpsustas Renna. „Puutud sa võrgustikku, virutab ta sinu pihta joonelt. Ise õpetasid mind, et kehaminetus tähendab pea pakule panekut.”
„Ongi sul põhjust kaugemal seista,” ütles Arlen.
Renna ei nõustunud. „Kui sinu palang on laiali, põrutan ma mäe põhjaküljelt kolme hingetõmbega järgmise. Saad mahti plehku pista. Ja nii vaheldumisi, kuni Jardir ta tapab.”
„Kaua me sedasi ei jaksa,” hoiatas Arlen.
„Kaua polegi vaja,” tõotas Jardir. „Teen kärmelt nagu Everami oda.”
Arlen hingas pikkamisi. „Parem oleks.”
„Kuigi sul puudub usk Everamisse, Par’chin,” ütles Jardir, „usu siiski oma ajin’pal’isse. Mine nüüd.”
Arlen pigistas kõvasti Renna sõrmi. Olgugi too maailma jaoks ainetu nagu seebimull, tunnetas tema naist ometi kehalisena. Kohanud mehe pilku, keeras Renna ringi ja sööstis lendu. Jardir vedas koomale nähtamatuse keebi, ähmastudes Arleni silme all. Arlen pudenes madalamale ja lendas hea tüki maad Renna vastassuunda.
Edasi jäi ta ammutuseks hõljuma võrgu ette puude kohale. Võlujõudu oli piirkonnas tihedalt, see kobrutas lõõrist maastikule otsekui kosk. Vägi tõttas ta ümber tugeva hooga ning ta kartis, et teadvus tajub teda tingimata. Ta paiskas väe loitsuvõrgu pihta, mille süttimine meenutas tähtkuju.
Sealjuures läks ta liikvele, saavutades välgukiiruse. Ja viimasel hetkel, sest koopasuust tulistati omakorda võlujõupalang tema äsjase hõljumispunkti keskmesse. Puulatvu pilbastav vägi süütas põlema üüratu metsalangu.
Niipea kui valgus vaibus, lõi loitsuvõrk lõõmama teisal, kus asus tööle Renna.
Uus palang tulistati juba Renna ilmakaarde, ehkki kahtlemata oli naine seks ajaks läinud. Arlen põmmutas taas ja loitsuvõrk püsis ikka, kuid sedapuhku ei antud vastutuld. Koopast kõlas kriise ning Arlen tardus, unustas lausa hingata. Kas Jardiri otsustav hoop?
Ent kriiskamine kestis. See paisus üha valjemaks, kime ja kõikehõlmav. Arleni käed krampusid rusikasse, kuna deemoni maskeraad rebenes: kattevarjust väljusid sajad pisikesed tuuledeemonid, nobedad ja libajad. Nahkjad tiivad pekslesid õhus võimukalt.
Lendajaid vuhises aina enam, tuhandete kaupa: hirmuärataval kombel jaguneti-ühilduti kaheks paksuks pilveks, et tiirutada loitsuvõrgu serval hüvale-kurale. Parves oli ka järeleaimajaid, need hõõgusid loitsupilgule liigikaaslastest eredamalt.
„Maapõu võtku.” Arlen sülitas tuulde. Juhul kui nad ei lahku siit kandist, pühib avarduv pilv nad kähku endasse. Tarvitseb ühelgi deemonil neid riivamisi müksata, ja nende asend ongi teadvusel olemas.
„Püksis on sul kärme Everami oda,” pomises ta, saavutades jällegi välgukiiruse.
Vaja Renna üles otsida.
Renna viibis palangule nii ligidal, et tundis jalakarvu kärssamas, aga sai hetk hiljem pidama ning kihutas tuldud teed tagasi, sest järellask polnud välistatud.
Väetomp maskeeringu keskel säras nüüd heledamalt. Deemon ammutas lõõrist jõuliselt. Säärast kogust ei suuda kaua hoida ainuski olend, sest ilmselgelt muudab see deemoni otsekohe hullupööra ohtlikuks.
Siis tuhisesid koopast tuuledeemonid.
Taamalt tundusid nad Renna isa küünilaka nahkhiirte moodi, kuid lähemale nihkudes eristas ta, et peletised