Vähendamaks muljet, et me oleme viimase peal virisejad (tean-tean, hilja juba), siis ütlen, et tegelikult oli elamine ilus ja puhas ning sisaldas Norra oludes üsna harukordset luksust – automaatset kliimaseadet (mis, nagu hiljem selgus, peaaegu et isegi töötas) ja kõikides tubades põrandakütet (mis on samuti siinmail pigem haruldus). Enne meie saabumist olid omanikud just lasknud kogu elamise üle värvida, et meil oleks ikka seal parem olla, ja jätnud meile sahtlisse hulga uusi lambipirne (mida ma alguses pidasin lihtsalt toredaks žestiks, kuid juba mõne nädala jooksul pirnide otsa saades mõistsin, et nad ennetasid meie pretensioone). Lisaks laiutas elutoa ees terrass, mida uste avamise teel ruumide pikenduseks sai muuta, ja sellest edasi ka privaatne hekiga ümbritsetud murulapp, mis suvel (mis sest, et suvi on siin veel lühem kui Eestis) (ja külmem) (ja vihmasem) (okei, mitte alati) päris mõnusat äraolemise võimalust tõotas pakkuda.
Mõne aja pärast õnnestus meil korteriperemehe endaga ka kokku saada. Tegemist oli väga toreda härrasmehega, kes hoolimata oma suhteliselt kõrgest vanusest (ma tegelikult ei tea, kui vana ta oli, aga hinnanguliselt paigutaks ta sinna seitsmekümnendate eluaastate algusesse) oli üsna nooruslik. Uhkeldas oma äsja ostetud iPhone 6 Plusiga, mis oli sõna otseses mõttes eelmisel päeval Norras müüki tulnud. Ta pakkus meile kohe välja, et kui me tahame, siis ta võib paigaldada meie välisuksele sellise luku, mida ei avata võtmega, vaid äpiga. Meie ettevaatlik tähelepanek „aaaga kui koduteel telefoniaku tühjaks saab, siis me jääme ju ukse taha?“ pani teda selles osas ümber mõtlema. Tegi siis hoopis ümbruse lühitutvustuse, rääkis, kus lähim toidupood on, näitas, kuidas kliimasüsteem toimib (õieti väljendus ta küll selliselt, et: „Ma pole ise ka päris lõpuni aru saanud, kuidas see töötab, aga siit saab erinevaid nuppe vajutada ja programme valida... No eks te ise vaadake!“) ja kuidas me autoga maa-alusesse garaaži pääseme. Turvalisusest juttu tulles mainis, et ta isegi ei mäleta viimast korda, mil ta kodunt lahkudes uksed lukku keeras. See kõlas küll julgustavalt, ent sellegipoolest otsustasime seda praktikat mitte jätkata. Alguses kõlas vähe kummaliselt härra palve mitte tellida posti teel tulevaid asju meie uue kodu aadressile, vaid kasutada saatkonna oma. Veidi hiljem selgus ka proosaline põhjus: kodune postkast (mida ta ise polnud kasutanud) oli lukustatud tabalukuga, mille avamiseks tuli kasutada koodi, aga ta ei mäletanud enam õiget kombinatsiooni. Enne lahkumist rõhutas peremees, et kui meil tekib korteriga seoses mingeid soove või küsimusi, mis vajaks lahendamist, siis olgu me ettevaatlikud – tema ei lase endale mitu korda öelda, ta laseb kõik kohe ära teha. Tema põhimõte olevat: „Kui minu üürnikud on õnnelikud, olen mina õnnelik.“ Mis tegi ka meid õnnelikuks.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.