Tõepoolest, pildid ei valetanud. Maja oli ilus, kuigi reklaamitud ruutmeetrite osas jäime kahtlema, kas need ikka tõele vastavad. Aga see polnud suur probleem, sest toad olid täiesti mõistliku suurusega, peale nende oli keldrikorrusel veel külalistuba. Kõigele lisaks avanes maja terrassilt hingemattev vaade Oslo fjordile, mis ka võimalikud väiksemad ruutmeetrid kenasti hüvitas. Perega juttu ajades ilmnes, et tegemist on arstidega, kes siiani töötasid Oslo haiglas üsna kõrgetel kohtadel. Peremees oli saanud Trondheimi ülikoolist pakkumise professori kohale asumiseks ja see oli ka põhjus, miks nad kolida otsustasid. Keskmisest madalamat üürihinda põhjendasid nad aga sellega, et otse nende naabrusse oli hakatud ehitama kolmekorruselisi korterelamuid ja tulevane üürnik pidi järgmise aasta-paari jooksul taluma sellega seoses paratamatult tekkivat müra.
Oli aga näha, et uutele üürnikele olid seatud kõrged nõudmised. Omanikud olid kodu rajanud ikkagi iseendale, mis tähendas üsna kallist siseviimistlust, korralikku mööblit, naturaalset puitparketti (mida tohtis peremehe sõnul puhastada ainult pehme, kergelt niiske lapiga) ja muid läbimõeldud lahendusi. Meile loeti ette hulk ülesandeid, mida majas peab jooksvalt tegema, alustades duši äravoolutorust juuksekarvade eemaldamisest ja lõpetades õues lume rookimise ja räästast puulehtede koristamisega. Õnneks oleme me naisega mõlemad suurema osa oma elust elanud eramajas ja niisugused ülesanded on meie argipäeva kuulunud ka varem. Sellekohane kinnitus paistis pererahvale meeldivat. Lahku minnes viitas igal juhul kõik sellele, et maja antakse just meile, mitte kellelegi teisele.
Kuna see oli alles esimene elamine, mida me Oslos nägime, ja objektiivsema pildi saamiseks oli võrdlusbaasi vaja, siis käisime vaatamas ka teisi võimalikke elukohti – mis kirjelduse järgi tundusid olevat enam-vähem heas korras. Ja oh sa mu meie...
Ilmnes, et internetis rippunud pildid olid asja ikka väga heast küljest näidanud. Üks hoone, mis pildil oli täitsa kobe puumaja, oli päriselus nagu mingi algaja asjaarmastaja poolt kokku klopsitud onnike, kus väljaüüritavale teisele korrusele viis imekitsas trepp (umbes selline, nagu võib leida mõnes Tallinna vanalinna keskaegses tornis, ainult puust) ja mis oli nii madal, et minul, keskmise pikkusega meesterahval, ei olnud võimalik ilma kummardumata liikuda. Üles jõudes ootas meid ees madala viilkatuse alla mahutatud pööning, kus võibolla vaene üliõpilane oleks elada saanud, aga kindlasti mitte neljaliikmeline pere. Kus kohas olid need välja reklaamitud kolm magamistuba, jäigi saladuseks.
Järgmised paar kohta olid nii pimedad, et õues siranud päikesest hoolimata pidi siseruumide nägemiseks tuled põlema panema – no mis teha, maja ehitamisel polnud arvestatud ilmakaarte, naabermajade läheduse ega krundil paikneva kõrghaljastusega. See viimane muide ei pruukinud sugugi tähendada kõrgeid kasepuid ja lopsakaid sirelipõõsaid, vaid pahatihti lihtsalt võsa, mida keegi ei olnud viitsinud maha võtta. Mingil imelikul põhjusel oli enamikul meie poolt nähtud korteritest ja majadest korduma kippuv muster: näiteks kui oli reklaamitud kolme magamistuba, siis üks neist oli normaalse suurusega, üks veidi väiksem ja siis üks, mis oli kohe nii väike, et selle kohta võiks öelda mikroskoopiline. Sinna viimasesse mahutad väikese lapsevoodi kuidagi ära, aga see oleks ka kõik. Mõnikord oli näha, et isegi kappi ei saa sinna panna, rääkimata lauast ja toolist, mis võiks igal koolis käival lapsel olemas olla. Neid mikrotubasid reklaamitigi sageli lastetubadena. Aga halloo! – lastel on teatavasti üks rumal omadus: nad kasvavad nimelt ühel hetkel suureks! Kas tõesti siinmail arvatakse, et tuba kasvab koos lapsega või?! Või kui laps on piisavalt suur, siis hakatakse kogu elamist ümber ehitama? Ka ruumide paigutus oli kohati selline, et... No miks peaks olema vanemate tuba ja üks lastetubadest kõrvuti, aga teine lastetuba hoopis teisel korrusel? Et valid välja oma lemmiklapse, lased temal enda lähedal elada, aga selle ebameeldiva kupatad lihtsalt minema? Ma küll mõistan Harry Potteri või Tuhkatriinu-laadsete muinasjuttude populaarsust, kuid oma kodu ehitamisel ei tohiks ikka nendest lähtuda.
Kui sisekujundusest rääkida, siis ma ei ole selles valdkonnas küll spetsialist, kuid tahes-tahtmata jäi silma, et igaüks oli ennast ise pidanud piisavalt pädevaks, et selle väikese asjaga toime tulla. Või mis on isegi tõenäolisem: ei viitsitud niisuguse tüütu asjaga lihtsalt vaeva näha. Seetõttu võis peaaegu kõikjal näha arusaamatut kooslust (pseudo-)antiigist, mis oli „kombineeritud“ ultramoodsa ja/või igav-tavapärase Ikea mööbliga.
Ja mis põhiline enam-vähem iga hoone puhul – karjuv remondivajadus. Mulle on igatahes Eestis jäänud mulje, et kui inimesel raha on, siis ta teeb oma elamise põhjalikult korda, alates vundamendist ja lõpetades katusega. See on nagu viisakus nii enda kui ka naabrite suhtes. Siinmail aga tundus, et nii nagu kunagi kuue-seitsmekümnendatel sai asi ehitatud, nii ta ka jäi. Vahepeal värviti seinad üle ja öeldi, et see on oppusset (renoveeritud). Soojustus on sageli selline, nagu asuks maja päikesepaistelises Hispaanias, mitte põhjamaises Norras. Mu abikaasa eelkäija (tema tööalane eelkäija Oslos siis) (mitte mu eksnaine) (keda mul õnneks või kahjuks polegi) (ja kui oleks, siis ei elaks ta eeldatavalt Oslos) pidi näiteks enda esimesest elamisest ära kolima, sest küttekulud olid kosmilised, samal ajal oli maja alumisel korrusel asunud pesuruumis talvel sõna otseses mõttes hang nurgas ja pesugeel külmus ära. Hiljem kuulsin oma norra keele rühmas (jah, ma käisin kursustel, aga – ennetades järgmist küsimust – ei, ma ei räägi norra keelt) inimeste käest, et arvestatav osa nendestki elavad ulualustes, kus uste-akende vahelt puhub tuul läbi ja radiaatorite maksimaalsest huugamisest hoolimata on talvel toas ikkagi napp 15 kraadi sooja. Väljaüürijate suhtumine on aga selline, et kui nõudlust on, pole vaja rohkem remondile kulutada. Ühe maja puhul, mis oli niisamagi alla keskmise seisukorras, viitas omanik aknale, kust mingitel asjaoludel oli klaasist üks nurk ära tulnud. Ütleb siis, et „siin on üks katkine aken, aga...“, mille peale me jäime loomulikult ootama lauselõppu „...me vahetame selle enne üürnike sissekolimist ära“, aga tegelikult lõppes sõnadega „...see ei lase eriti külma sisse, nii et ei tasu muretseda“. Mu kulmud polnud vist pikka aega imestusest nii kõrgele tõusnud ja „mokad töllakil“ on vast kõige parem väljend meie näoilmete kohta.
Pärast seda ringkäiku olime arusaamisel, et esimesena nähtud maja, mis algul jättis „Eesti oludes natuke üle keskmise“ mulje, on kohalikes oludes ikka super-hüper ja üle mõistuse hea. Me lihtsalt pidime selle endale saama. Muud variandid ei tulnud kõne allagi.
Kopenhaagenisse tagasi jõudes jäime kannatamatult ootama peremehe e-kirja. Möödus päev. Teine. Kolmas ja neljas. Ei tahtnud ju kuidagi ebaviisakas olla ja hakata inimesi nende otsustusprotsessis häirima. „Küllap on siis veel huvilisi, keda nad isiklikult näha tahtsid,“ oli kõige loogilisem mõte, millega me tekkinud viivitust endile põhjendada üritasime. Kui ka teisel nädalal polnud vastust tulnud, otsustasime ikkagi härjal sarvist haarata. Viisakas vormis tuletasime ennast meelde ja lubasime veel kord, et hoolitseme nende kodu eest ülimalt hästi, kui nad peaksid meid valima. Perepea (ütleme siis, et meesterahvas oli perepea) (kuigi tänapäeva maailmas kõlab see vist seksistlikult) (no las ta kõlab) (niikaua kui mind munadega pilduma ei hakata ja „naistefoobiks“ või „feminifoobiks“ ei hüüta, jään seisukoha juurde, et mees on perepea) (anna andeks, kallis) vastus tuli ootamatult kiiresti: „Me väga vabandame viivitamise pärast, aga meil oli vaja perekeskis väga tähtis otsus vastu võtta. Selgus, et kuigi minu professori koht on