Vastu meie ootusi (õieti kartusi) päris nii ei läinud. Meie tohutust šokist möödus kõigest nädal, kui silmapiirile ilmus uus variant. Eelmisest veidi suurem, koolist veidi kaugem ja Oslo fjordile avaneva vaate poolest veelgi hingematvam. Endal ei olnud meil seekord võimalik kohale minna, aga saatsime Oslos paikneva saatkonna töötaja kaudu teate, et oleme kohast väga huvitatud. Meie huvi võeti arvesse ja lubati ühendust võtta. Vastust ei pidanud kaua ootama, juba paari päeva pärast potsatas abikaasa e-postkasti teade: „Eile tuli meie poolt pakutavat elamist vaatama üks noorpaar ja nad ütlesid, et maksavad meile 10% rohkem üüri, kui kuulutuses küsitud, tingimusel, et me nendega kohe lepingu alla kirjutame. Seda me ka tegime, seega kahjuks jäite te sellest kohast ilma.“ Et nagu... kuidas nii? Oleks teadnud, et tegemist oli enampakkumisega (mida ta ei olnud) või et selline asi on Norra üüriturul tavapärane (mida ta ei ole), siis ehk oleks isegi mingi sarnase käigu teinud. Aga ei teadnud. Seega ei teinud. Ja jäimegi ilma.
Nüüd hakkas juba vaikselt siginema paanika. Käes oli juulikuu. 1. augustist pidi Maiga asuma Oslos tööle, olenemata sellest, kas tal on mingi elukoht või mitte. Olime valmis erinevateks kompromissideks – okei, kui ei ole kooli ega töö lähedal, siis vähemalt hea transpordiühendus, millega saab emmale-kummale piisavalt lähedale; kui pole kõigile normaalse suurusega magamistube, siis võtame ühe „mikrotoaga“ variandi; kui pole kõiki vajalikke kodumasinaid, võime mõne ise osta – aga isegi langetatud standardile vastavaid elamisi ei olnud ega tulnud. Käisime peas läbi juba eriti ekstraordinaarseid samme nagu ajutine peatumine hotellis, ööbimine tuttavate juures ja muu säärane, lootes siiski, et millalgi ja kuidagi lahendus siiski saabub.
Olime parasjagu Eestis suvepuhkust veetmas ja tegemas viimaseid ettevalmistusi järjekordseks küla peale minekuks (kes vähegi pikemat aega välisriigis on elanud, teab, kui külastusterohkeks kõik Eestis käimised muutuvad), kui viskasin veel viimase pilgu finn.no peale (refresh-nupu kasutamine oli selleks ajaks muutunud juba igatunniseks rutiiniks). Ja etskae! Täiesti korralik, B-energiatähisega, täpselt õigete ruutmeetrite (kahjuks ühe „mikrotoaga“) ja enam-vähem normaalse asukohaga elamine oligi just üles pandud. Jäi küll eemale laste koolist ja naise töökohast, aga vähemalt transpordiühendus linnaga tundus olevat väga hea. Nüüd läks kiireks. Küllaminek võib oodata, aga sellest kohast me ilma ei jää! Kohe läks kiri majaomanikule, et meie tahame seda kohta ja ärgu mõelgugi kellelegi teisele seda anda või muidu valmistugu halvimaks (okei, seda me muidugi ei kirjutanud) (kuigi oleks tahtnud) (no et ta ikka aru saaks, kui tõsine asi on). Abikaasa tulevane ülemus Oslos, kes oli asjade käiguga kursis ja selleks ajaks samuti väga murelikuks muutunud, oli kohe järgmisel päeval nõus minema ise kohapeale meie peret „maha müüma“.
Järgnev ööpäev tahtis närvid seest süüa. Mõtted käisid pahatihti ühes suunas: „Aga mis siis saab, kui...“ Edasi ei tahtnud mõeldagi. Kell oli juba tiksunud viiendasse õhtutundi, kui naise ülemus lõpuks helistas. Ma polnud arvatavasti ainuke, kelle süda jättis ootusärevuses paar lööki vahele. Ilmnes, et saadikuhärra polnud küll omanikku ennast tabanud, ent see-eest oli pidanud väga meeldiva paaritunnise silmast silma vestluse tolle abikaasaga. Nende mõnusa olengu olevat lõpetanud perenaise lause: „Meil on küll teisi huvilisi, las nad tulevad ja vaatavad, aga mul on otsus tehtud: me anname selle teile.“
Huuuuuh! Ütleme nii, et pingelangus ei olnud kaugeltki piisavalt täpne kirjeldus tunde kohta, mis meid sel hetkel valdas.
Tere tulemast koopasse!
Juuli lõpus Kopenhaagenisse naastes võttis meid vastu totaalne kuumalaine, mis kestis päevi ja päevi.
Kraadiklaas ei langenud isegi öötundidel alla 25 kraadi, konditsioneeri meil korteris polnud ja avatud akendest oli pigem kahju kui kasu – õhk ei liikunud, aga naabrite lärmakad pralled kestsid pahatihti hiliste öötundideni. Kuidagi pidime aga ennast siiski kokku võtma, sest riided, mänguasjad, nõud ja kõik muu isiklik vara tahtis pakkimist ja kolijatele üle andmist. Kui see oli tehtud, jäi veel viimane ööpäev, mille jooksul tuli elamine ära koristada. Ma ei mäletagi täpselt, kuidas (palavus ja magamatus ei ole mälu parimad sõbrad), aga igatahes hakkama saime! Koristamine oli muidugi tehtud töö kohta vähe öeldud, sinna oleks võinud pärast meid kas või haigla rajada – me pesime isegi seinad puhtaks, rääkimata akendest-põrandatestustest ja kõikidest nurkadest, mis üleüldse korteris olemas olid. Ilma liialdamata võin öelda, et korter nägi välja värskem kui meie sissekolimise päeval kolm aastat varem. Nähtud vaev tasus muide ennast täielikult ära – kõikide imestuseks maksis korteri omanik 100 protsenti tagatisraha tagasi. Sellist asja ei pidavat asjadega kursis olevate isikute sõnul Taanis peaaegu kunagi juhtuma. Alati leitakse põhjus, miks 50–10 protsenti tagatisrahast endale jätta – tuuakse selle põhjenduseks siis vajadus niigi põhjalikult koristatud eluruumid üle koristada, olematuid värvikahjustusi likvideerida või lihtsalt korterit „värskendada“, nagu nad seda sealmail nimetavad.
Rampväsinult ja kerge lahkumiskurbusega hinges käisime veel kord kõik kohad läbi. Naljakas, kuidas tühjad toad jätavad tunde, nagu oleks mingi hing sealt lahkunud. Olles veendunud, et maha ei jäänud midagi, mis sinna poleks pidanud jääma, asusime minekule. Viimast korda keerasime välisukse lukku, sõitsime liftiga alla (siiras lootuses, et me seekord kinni ei jää) (nagu seda nii mõnegi majaelanikuga viimaste aastate jooksul korduvalt juhtunud oli) ja libistasime võtme majahaldaja postkasti. Oligi kõik.
Üks etapp meie eludes oli lõppenud.
Oli juulikuu viimane nädalalõpp. Kopenhaagenist õhtul väljunud praam randus järgmisel hommikul päikesepaistelises Oslos (see oli vist sealmail üle aastate üks kõige päikeselisemaid suvesid). Asusime sadamast autoga oma uue kodu poole teele ja lootsime kõigest südamest, et piltidel maja kohta nähtu ka päriselus sama hea välja näeb. Üsna veider oli liikuda elamise poole, mis peaks justkui olema järgmised paar aastat su koduks, aga mida ise pole päriselt näinudki.
Kümmekond minutit sõitu mööda kiirteed ja juba keerasimegi ära kitsaste kõrvalteede rägastikku. „No nii, GPSi juhiste kohaselt on alla kilomeetri veel jäänud, huvitav, kas...“ TÜMAKI! Auto hüppas üles ja meie pead käisid lakke. „Mis asi see veel oli?!“ hüüatas naine kõrvalistmelt. Ma vaatasin talle sama küsiva näoga otsa. Tee oli tundunud täiesti normaalne ja polnud ka mingeid märke, et siin mingeid takistusi peaks o... TÜMAKI! Uus hüpe ja meie jälle peadpidi laes. Okei, nähtavasti on mõistlik hoog maha võtta (mitte et ma sinnamaanigi hullupööra kihutanud oleks). Peagi selgus meie traumaatilise kogemuse põhjustaja: kogu tänav oli iga mõnekümne meetri tagant kaetud lamavate politseinikega. Ei, mitte nende väikeste plekist kõrgendikega, mis Tallinnaski siin-seal autosid raputavad, vaid ikka tõsiste, kümmekonna sentimeetri kõrguste asfaldist ja kivist estakaadidega. Hea küll, liikluse rahustamiseks sobivad need hästi, aga... need olid täiesti märgistamata! Mitte mingeid valgeruudulisi laikusid, ei mingeid hoiatavaid liiklusmärke, rääkimata helkuritega kaunistatud postidest tee ääres – lihtsalt kes teab, see teab. Ja kes ei tea, see saab kohe väga valusalt teada, nagu me oma kogemusele tuginedes võisime väita. Hiljem, kui ma linnaga juba rohkem tutvust olin teinud, tuli välja, et taolisi estakaade on kõik linnatänavad täis. Mõned peaaegu nähtamatud (estakaad on täpselt sama värvi kui ülejäänud tee), teised nii järsud ja kõrged, et isegi kui sa järgid tee alguses näidatud kiirusepiirangut 30 km/h (ja see on ka ainus märk, mis eelolevatest takistustest mingisugustki aimu annab), pole sellest auto lõhkumise vältimiseks mingit abi.
Viimase teeotsa tulist kurja vandudes, et Norra meile sellise põrutava tervituse pakkus, saabusime lõpuks sinna, kus meie sihtkoht pidi olema. Piltide ja kuulutuses olnud kirjelduse järgi teadsime, et meid ootab ees omamoodi ridaelamuboks (omamoodi selles mõttes, et väljast nägi maja välja nagu tohutu suur villa, aga seest oli jagatud