Victoria hakkas naerma. „Inglismaa kuninganna ja peaminister ei vaja saatjadaami, Lehzen. Ma kohtun temaga üksi, nagu kavatsen kohtuda kõigi ministritega. Palun too ta nüüd siia.”
Lehzen jäi endale kindlaks. „Drina … majesteet, ma olen alati püüdnud teid selliste asjade eest kaitsta, aga ma ei tohi teid tõesti temaga üksi jätta. Lord Melbourne on …” ta otsis õiget ingliskeelset sõna, „halva kuulsusega. Tema abikaasa leedi Caroline jooksis lord Byroniga ära ja lord Melbourne’il on olnud suhteid paljude naistega. Alles möödunud aastal kutsuti ta kohtu ette kompromiteeriva vestluse eest kellegi proua Nortoniga. Te vajate kaitset.”
Victoria, kel polnud olnud aimugi, et peaministril on selline maine, leidis, et on pigem põnevil kui kohkunud. „Mis on kompromiteeriv vestlus?”
Paruness hakkas puterdama: „See on … kõlvatu kohtumine, majesteet. Sellepärast te ei tohikski temaga kahekesi jääda.”
Lehzeni nägu oli murest nii kipras, et Victoria oleks tahtnud käe sirutada ning kortsud tema laubal siledaks siluda. Ent mõte, et ta võiks mingil kombel ohus olla, tundus jabur. Oli üksainus mees, keda Victoria kartis, ja see polnud lord Melbourne. Victoriat ei vaevanud peaministri maine, vaid hoopis see, kui lähedane ta on Conroyga. Millest nad olid väljas rääkinud?
„Ära muretse, Lehzen, ma olen väljaspool ohtu. Ja kui ta peakski tegema midagi kõlvatut,” Victoria heitis pilgu spanjelile, „siis tuleb Dash kindlasti vahele.”
Lehzen kummardas ja lahkus.
Victoria vaatas end peeglist. Ta soovis, et ei näeks nii noor välja. Juuksed olid küll kuklale sõlme seatud, aga see üksnes rõhutas, kui pisike oli tema nägu, ja must kleit tegi ta kahvatuks. Ta näpistas põski.
„Melbourne’i vikont,” teatas teener. Victoria esimene mulje oli, et sellel mehel oli teda nähes hea meel. Ta oli pikka kasvu, ja ehkki tema juuksed olid hallisegused, pidi ta olema umbes Conroy-vanune; roheliste silmade vaade tegi ta palju nooremaks.
Melbourne põlvitas ja suudles Victoria väljasirutatud kätt. „Lubage avaldada kaastunnet teie kuningast onu surma puhul, Teie Majesteet.”
Victoria noogutas. „Vaene kuningast onu, ta oli minu vastu alati hea. Ehkki tal oli kummalisi mõtteid selle kohta, kellega ma peaksin abielluma.”
Nuusksoola ei lähe ilmselgelt vaja, mõtles Melbourne.
„Kas tõesti, ma’am? Usun, et ta soosis Oranje printsi.”
„Kõrvitsasuuruse peaga printsi.”
Melbourne’i huuled tuksatasid. „Näen, et teil on üksikasjade peale teravat silma, ma’am.”
Victoria heitis talle järsu pilgu: kas mees tegi tema kulul nalja?
Melbourne vaatas ringi, märkas maali, millel Kenti hertsog seisis võimatult suure kahuri kõrval. Ta polnud hertsogiga kordagi kohtunud, ent teadis hästi lugusid sellest, kui julmalt too oli oma sõdureid karistanud. Melbourne lootis, et väike naine, kes tema ees seisis, polnud pärinud isa distsipliinikirge. Ta keeras pilgu kähku kõrvale ning nägi miniatuursel toolil istuvat nukku, peas katki kärisenud hõbepaberist kroon. Ta vaatas kuningannale otsa. „Kui võluv nukk! Kas tal on ka nimi?”
Victoria raputas pead. „Ta on Number 123. Ema kinkis ta mulle, kui sain üheteistkümneaastaseks.”
„Koos krooniga?”
„Ei, see tuli hiljem. Tegin selle päeval, mil taipasin, et saan kuningannaks, kui ma nii kaua elan.”
„Millal see oli, ma’am?” küsis Melbourne.
„Olin siis kolmteist. Mul oli koolitund ja Lehzen näitas mulle sugupuud. Uurisin seda hulk aega ja äkki nägin, et mina olen järgmine.”
Tema hääl on vaimustav, mõtles Melbourne, selge ja jahe, mitte põrmugi kile. Ta võis ju olla väike ja erilise iluta, kuid tema hääl oli vaieldamatult kuninglik.
„Kas see oli teile vapustus, ma’am?”
Victoria vaatas talle väga tõsiselt vastu. „Mäletan, et mõtlesin, et onu kroon on mulle liiga suur.”
Melbourne’il hakkas piinlik. Ta oli rääkinud Victoriaga nagu lapsega, kuid nähes tema peakallutust ja sädet helesinistes silmades, taipas ta, et oli teda alahinnanud.
Aknast välja vaadates küsis kuninganna: „Te vist tunnete Sir John Conroyd?”
Melbourne kuulis tema häälest pinget ja nägi trotslikult sirgu aetud õlgu.
„Ma olen temaga küll kohtunud, ma’am, aga me oleme kõigest tuttavad. Minu meelest tahaks ta saada teie erasekretäriks.”
Victoria pöördus tema poole, väike nägu nördimusest õhetav. „See ei tule kõne allagi. Ta tahab mind nööridest tõmmata, nagu ta tõmbab mu ema.”
Melbourne kõhkles; ta hakkas aru saama, missugune oli olnud kuninganna kasvatus. „Siis peate määrama mõne teise.”
Victoria noogutas kergendust tundes; see mees tundus teda tõepoolest kuulavat ega kamandanud teda. Melbourne jätkas: „Kui tohin teha ettepaneku, siis võiksin praegu täita teie sekretäri kohustusi. Näen, et laekad on juba hakanud saabuma, ja valitsusasjad ei kannata paraku oodata. Kujutan ette, et see tundub üsna rõhuv, kui kogemusi on vähe, aga kinnitan, et mõningase juhendamisega saab teist peagi meister.”
Kuuldes sõna „juhendamine”, hakkas Victoria nördimusest värisema. Ta oli äärepealt läinud Melbourne’i sundimatu käitumise õnge, aga oli selge, et too tahtis teda samamoodi kontrollida nagu Conroy. Ta tõstis lõua üles ja ajas end võimalikult sirgeks. „Tänan teid, lord Melbourne, aga ma usun, et saan ise hakkama.”
Melbourne kummardas. „Sel juhul ei sega ma teid rohkem, ma’am. Tuletan teile vaid meelde, et homme koguneb riiginõukogu ning on kombeks, et monarh lausub koosoleku alguses paar sõna.”
„Ma olen oma kohustustega hästi kursis, lord Melbourne.”
Tema üllatuseks oli Melbourne’il naerunägu ees. „Rõõm kuulda, ma’am. Head päeva teile!” Nende sõnadega tegi ta kummarduse ja läks välja, sundimatu naeratus endiselt huulil.
Victoria põlved lõid nõrgaks ja ta vajus istuma. Melbourne’i märkus kõne kohta riiginõukogus oli tulnud vapustusena. Ta teadis, et nõukogu eesistumine on üks tema konstitutsioonilisi kohustusi, kuid polnud taibanud, et peab pidama ametliku kõne.
Oli nii palju seda, mida ta ei teadnud. Lehzen oli andnud oma parima, kuid sakslannast guvernandilt ei saanud oodata, et ta hariks üksipäini Inglise kuningannat tema konstitutsioonilistes kohustustes. Victorial oleks pidanud olema teisi õpetajaid, kuid Conroy oli veennud tema ema, et iga väljastpoolt tulnud isik võib avaldada liiga suurt mõju – mõju, mida ta tahtis üksnes ise avaldada. Aga Victoria ei palu abi. Kui raske see ka poleks, ta saab sellega ise hakkama.
Aknast kostis kellalööke, mis teatasid möödujatele kuninga surmast. Victoria tõusis ja läks akna juurde. Väike inimsalk oli kogunenud värava juurde, mida nüüd valvasid kuninglikud kaardiväelased nagu Victoria uuele seisusele kohane. Ühel väikesel tüdrukul, kes hoidis ema seelikusabast kinni, oli käes nukk, üsna Number 123 moodi. Victoriat haaras kihk välja joosta ning näidata tüdrukukesele oma nukku, et lapse tõsist nägu valgustaksid üllatus ja heameel. Ent ta ei liikunud paigast. Kuninganna, teadis ta, ei käitu tuhina ajel.
KUUES PEATÜKK
Ülemkammerhärra Penge tõi hõbekandikul kirja. Victoria tõstis pilgu kirjutuslaualt, mille ääres oli ta püüdnud viimased kaks tundi tagajärjetult koostada riiginõukogu avakõnet. „Lord Melbourne’i tervitustega, ma’am.”
Victoria võttis kirja vastu ning pani selle oma paberilehe kõrvale. Ta oli jõudnud nii kaugele, et oli pannud paberile: „Mu lordid.” See oli õige, nagu ta teadis, aga kas see hõlmas ka peapiiskoppi, kes oli riiginõunik, või