Lehzeniga kahekesi jäänud, vaatas Victoria, kuidas too püüab tindiuputust taltsutada, ja sosistas: „Aitäh.”
Paruness kummardus ja suudles tema laupa. „Te olite nii vapper, kõrgus.” Ta pigistas Victoria kätt. „Ma tean, et teist saab suurepärane kuninganna.”
Victoria naeratas ja pani siis silmad kurnatult kinni. Ta tundis ikka veel nõrka lavendlilõhna. Ta ei andesta emale iial, et see lubas Conroyd teda niimoodi türanniseerida. Kuidas ema ometi ei taipa, et lihane tütar on tähtsam kui see hirmus mees? Nad tulevad oma paberiga tagasi, teadis Victoria. Ent ta ei kirjuta sellele iial alla. Nad kõik peavad oma vastikut käitumist kahetsema: ema, Conroy, leedi Flora. Nad arvavad, et ta on tühi koht, mängunupp, mida volilt ringi tõsta, aga temast saab kord kuninganna. Siis muutub kõik. Kui ainult kuningast onu elaks, kuni Victoria saab kaheksateistkümneaastaseks.
ESIMENE RAAMAT
ESIMENE PEATÜKK
Silmad lahti teinud, nägi Victoria nõrka valgust luukide vahelt sisse immitsemas. Ta kuulis toa teise seina äärest suurest voodist ema hingamist. Seda pole enam kauaks. Varsti, mõtles Victoria, on tal oma magamistuba. Varsti võib ta trepist alla minna Lehzeni käest kinni hoidmata; varsti tohib ta teha, mida süda lustib. Eelmisel kuul oli ta tähistanud kaheksateistkümnendat sünnipäeva, nii et kui tähtis hetk kord kätte jõuab, võib ta valitseda üksi.
Dash kergitas pead ja siis kuulis Victoria guvernandi kärmeid samme. Kui Lehzen tuleb sellisel kellaajal, saab see tähendada ainult üht. Ta tõusis voodist, läks ukse juurde ja tegi selle lahti samal hetkel, kui Lehzen sirutas käe, et koputada. Paruness nägi ette sirutatud käega välja nii koomiline, et Victoria hakkas kihistama, kuid talitses end guvernandi ilmet nähes kohe.
„Windsori käskjalg on all. Ta kannab musta käesidet.” Lehzen tegi sügava reveransi. „Teie Majesteet.”
Victoria tundis nägu naerule minevat, kuid suutis end kohe talitseda. Käe välja sirutanud, tõmbas Victoria Lehzeni püsti ning oli liigutatud, nähes vanema naise murelikes pruunides silmades andumust.
„Mu kõige kallim Lehzen, mul on nii hea meel, et just sina nimetad mind esimesena niimoodi.”
Guvernant vaatas magaja poole, kuid Victoria raputas pead. „Ma ei taha veel ema äratada. Ta kutsub esimese asjana Sir Johni ja siis hakkavad nad kamandama, mida ma pean tegema.”
Lehzeni huuled tuksatasid. „Te olete ju ometi kuninganna, Drina.” Ta vakatas oma viga mõistes. „Ma tahtsin öelda majesteet. Mitte keegi ei saa teid enam kamandada.”
Victoria naeratas.
Koridori lõpus avanes uks, kust tormas välja koridoripoiss Brodie, kes aeglustas daame silmates aupaklikult sammu. Kui poiss lähemale jõudis, jäi ta kõhklema, märkas Victoriat ja tegi sügava kummarduse. Victorial tekkis tahtmine naeratada: poiss oli peaaegu niisama väikest kasvu nagu tema ise, nii et kummardus mõjus pentsikult, kuid Victoria teadis, et nüüdsest on tema kohus tõsiseks jääda. Kuninganna tohib muidugi naerda, aga mitte alamate üle.
„Peapiiskop on siin,” teatas poiss ja lisas tõtakalt: „Teie Majesteet.” Brodie kitsukesele tedretähnilisele näole valgus kergendus, et ta oli Victoriat õigesti kõnetanud.
Lehzen heitis poisile terava pilgu. „Kellelegi teisele pole sa öelnud?”
Poiss tegi solvunud näo. „Ma tulin otsejoones teie juurde, paruness, nagu kästud.” Järgnes üürike paus, kuni Lehzen võttis ridikülist mündi ja andis poisile, kes saagist vaimustudes minema sibas, väärikas käitumine sootuks ununenud.
„Te peaksite nüüd minema, majesteet, enne kui …” Lehzen kiikas üle Victoria õla voodis lamaja poole.
Victoria tõmbas öösärgile salli peale. Kuigi ta oleks meelsasti kõigepealt riietunud, teadis ta, et selleks ajaks, kui ta on jõudnud end korda seada, on kogu ülejäänud palee ärganud ning ema ja Sir John hakkavad oma nina kõigesse toppima. Ei, ta läheb kohe; ta alustab nii, nagu kavatses jätkata.
Victoria kõndis Lehzeni kannul läbi maaligalerii, möödus kuninganna Anne’i portreest – Lehzen tuletas talle alalõpmata meelde, et Anne oli olnud viimane naine Inglismaa troonil. Anne’i tusasest pettunud palgest möödudes lootis Victoria, et tema ei näe iial nii õnnetu välja. Ta silmas end peeglis. Tema põsed olid roosad ja sinisilmad särasid erutusest. Öösärk seljas, juuksed õlgadel valla, polnud ta sugugi kuninganna moodi riides, kuid siiski mõtles ta, et täna näeb ta kuningannalik välja.
Paraadtrepi mademele jõudnud, sirutas Lehzen käe nagu alati.
Victoria hingas sügavalt sisse. „Tänan, Lehzen, aga ma saan abita hakkama.”
Üle teise naise näo vilksatasid kordamööda üllatus ja mure.
„Te ju teate, et teie ema käskis mul alati toeks olla, juhuks kui peaksite kukkuma.”
Victoria vaatas talle otsa. „Ma olen täiesti suuteline trepist alla minema, ilma et minuga õnnetus juhtuks.”
Lehzen tahtis protestida, kuid Victoria pilku nähes andis järele.
Victoria hakkas trepist alla minema ja ütles üle õla vaadates: „Enam ei saa endist moodi edasi minna, Lehzen. Nüüd olen ma ju kuninganna.”
Lehzen jäi seisma, jalg astme kohal justkui õhku tardunud. Tema sõnad olid pikaldased ja valusad. „Arvatavasti ei vaja te enam guvernanti. Vahest on mul aeg Hannoverisse tagasi pöörduda.”
Victoria sirutas käe ja tema ilme mahenes. „Oi, Lehzen, ma ei mõelnud seda. Ma ei taha, et sa kuhugi läheksid. See, et eelistan ise trepist alla minna, ei tähenda, nagu ei sooviks ma sind enam enda kõrvale.”
Lehzen võttis Victorial käest, jume tuli tema näkku tagasi. „Ma ei tahaks teist iial lahkuda, majesteet. Minu ainus soov on teid teenida.”
„Ja teenidki, Lehzen. Aga trepist allaminekul ma sinu abi enam ei vaja.” Victoria vaatas ülakorruse poole, kus ema ikka veel magas. „See osa minu elust on läbi.”
Lehzen noogutas mõistmise märgiks.
„Ütle teenijatele, et täna õhtul kolin ma kuninganna Mary magamistuppa. Minu arvates on aeg, et mul oleks omaette tuba, kas oled nõus?”
Lehzen naeratas. „Jah, majesteet. Ma arvan, et kuninganna ei maga oma ema voodi kõrval.”
Trepijalamil jäi Victoria seisma. Peapiiskop ja ülemkammerhärra olid raamatukogu ukse taga. Victoria oli seda hetke nii kaua oodanud, aga nüüd, kui see oli käes, pidi ta võitlema äkilise kihuga põgeneda koolitoa kaitsvate seinte vahele.
Victoria polnud veel kordagi viibinud üksipäini meesterahva seltsis, peapiiskopist rääkimata. Siis kuulis ta trepist alla vudiva Dashi küüneklõbinat. Koer istus tema jalgade ette ja vaatas talle ootusärevalt otsa. Igatahes tema oli ees ootavaks seikluseks valmis. Victoria neelas hirmu alla ja astus ukse poole. Ta oli nüüd kuninganna.
Mõlemad hallipäised mehed kummardasid, kui Victoria raamatukoguruumi sisenes, ja peapiiskop põlvitas liigesenagina saatel, et tema kätt suudelda.
„Pean teile kahetsusega teada andma, et teie kuningast onu lahkus täna öösel kell 2.34,” ütles peapiiskop. „Kuninganna Adelaide oli tema kõrval.”
Victoria vaatas enda kohal kõrguvaid põskhabemega nägusid. „Mu vaene kallis onu. Olgu jumal tema hingele armuline.”
Mehed langetasid pea. Victoria pidas aru, mida järgmiseks öelda, kuid ta mõtteid katkestas väike kare keel, mis lakkus tema jalga. Dash nõudis tähelepanu. Victoria hammustas huulde.
„Kuninga viimane soov oli, et võtaksite kuninganna Adelaide’i oma hoole alla.” Ülemkammerhärra vaatas Dashi ja tema laud võbelesid. Victoria tundis seda pilku, mida oli näinud palju kordi varemgi; see oli niisuguse mehe ilme, kes tundis, et peab tegelema ülesannetega, mis on allpool tema väärikust. Tema õige töö, ütles