„Kuningas?”
Käskjalg noogutas ja ulatas talle kiirteate.
Melbourne vaatas ülemteenri poole. „Kohvi.”
Umbes tund aega hiljem ratsutas Melbourne Rotten Row’d pidi Kensingtoni palee poole. Tõllaga oleks olnud sobivam minna, kuid ta oli õhtul söömise-joomisega liiale läinud ning ratsutamine teeb talle head. Tal oli saanud harjumuseks jääda pärast teise klaretipudeli tühjendamist oma kabinetis magama, mis tegi ta järgmisel päeval pahuraks. Ta soovis, et saaks nagu vanasti uinuda kohe, kui pea puudutab patja, aga see võime oli ta ammu maha jätnud koos abieluõnnega.
„William!” hõikas keegi naine vastutulevast tõllast. Ta nägi Emma Portmani, kes istus väikeses kahekohalises kalessis oma abikaasa kõrval; mehel oli nagu alati üpris üllatunud ilme, et ta jaksab kõrvalise abita istuda.
Melbourne noogutas mõlemale, kuid Emma ei lasknud end nii kergesti tõrjuda. „Kas on tõsi, et kuningas on surnud?”
„Jah. Olen just teel Kensingtoni, et uue kuninganna kätt suudelda.”
Emma kallutas pea küljele. „Miks siis nii pikk nägu, William? Kindla peale on kes tahes parem sellest vanast narrist, olgu jumal tema hingele armuline.”
Lord Portman kergitas pead ja küsis kaebliku susinaga: „Kaf on tõfi, et kuninganna pea on keha kofta liiga fuur? Kuulfin, et feepärast teda peidetigi Kenfingtonif.”
Emma raputas kannatamatult pead. „Rumalus, Portman, ma olen kuningannat näinud ja tema kehaehitus on suurepärane. Arvan, et ta meeldib sulle, William.”
Melbourne kostis õlgu kehitades: „Võib-olla, aga tõtt-öelda olen kaheksa aastaga valitsemisest tüdinud. Palju meelsamini peaksin Brocket Hallis varestega nõu.”
Emma kopsas lehvikuga vastu tõlla külge. „Varesed peavad ootama. Sinu kuninganna vajab sind, sinu maa vajab sind ja olgu öeldud, et mulle meeldiks väga saada koht õukonnas.”
Melbourne naeratas tahtmatult. Ta oli tundnud Emmat kogu elu ja too oli alati oma tahtmist saanud. Ainult temasugune võimekas naine võis manööverdada oma puupeast abikaasa kabinetiametisse, olgugi tegu kõigest kolooniate ministriabi kohaga. Kui Emma Portman tahab pääseda kuninglikku kotta, ei peata teda miski.
„Sel juhul, Emma, ei jää mul muud üle kui koorem kukile võtta.” Melbourne puudutas kübarat ja ratsutas edasi.
Retk oli meeldiv, üle silla ratsutades nägi Melbourne päikese peegeldust Serpentine’i järvel. Palee aiale lähenedes läksid puud tihedamaks ja viivuks kujutles ta end Perrault’ „Uinuva kaunitari” printsina, kes läheb äratama sajaks aastaks uinunud printsessi. Mõistagi on printsess, kellest peab nüüdsest mõtlema kui kuningannast, juba täiesti virge. Hertsoginna, teadis Melbourne, oli iga päev pärinud kuninga tervise järele; kahtlemata oli ta koos Conroyga seda hetke juba aastaid arutanud.
Melbourne mõtiskles, mismoodi kuninganna, kelle väikest kogu ja nukulikke näojooni oli ta ainult korra kadunud kuninga salongis põgusalt silmanud, uute kohustustega hakkama saab. Ta oli näinud välja verinoor. Ent nagu oli öelnud Emma: kes tahes oleks viimastest troonilistujatest parem. Brooks’si tarkpead olid nimetanud viimast kolme kuningat „napakaks, kõlvatuks ja narriks”. Uus kuninganna lihtsalt pidi olema etem äsjalahkunud kuningast, kes oli mõõdutundetult vandunud ja kelle Hannoveride pungsilmad ähvardasid koobastest välja vupsata, kui kuningas raevus. Ei, noor naine on meeldiv vaheldus, peaasi, et ta ei heituks, kui tal palutakse teha midagi ebameeldivat. Melbourne arutas endamisi, kas tal, peaministril, kästakse taskus uuri kõrval nuusksoola kaasas kanda.
Ta jõudis Kensingtoni palee väravani ja märkas, et värv kippus raudsepistelt maha kooruma. Hoone ei jätnud palee muljet, pigem näis see paigana, kuhu kuningliku perekonna nipe-näpe on hoiule pandud, et sellega ei juhtuks midagi halba. Kenti hertsoginna oli elanud seal sellest ajast peale, kui temast oli saanud George III poja tähtsusetu sakslannast lesk. Nüüd oli ta kuninganna ema.
Seda poleks keegi osanud ette näha. Kenti hertsog oli olnud üks neljast kuninglikust hertsogist, kes jättis armukesed maha ja tõttas Saksamaale kuninglikust soost pruuti otsima pärast seda, kui George III ainus seaduslik lapselaps printsess Charlotte oli sünnitusel surnud. Panus tehti Clarence’i hertsogile, kadunud kuningale, kes oli lõppude lõpuks sigitanud proua Jordanile kümme last. Ent kidura sakslannast pruudi, Saksi-Meiningeni Adelaide’iga tal seda õnne ei olnud. Nende kaks tütart polnud isegi ristseteni elanud.
Seevastu Kenti hertsog, vanuselt järgmine vend, valis endale lese, kes oli ilmale toonud juba kaks last. Lesk oli Coburg, kelle soost naisi teati Euroopa tõumäradena. Nende tütar Alexandrina Victoria sündis aasta pärast pulmi, ja kohe pärast seda suri hertsog külmetushaigusesse. Muidugi ei mõelnud tollal keegi, et Kenti vastsündinud tütar päriks trooni, aga kuna George IV ei ilmutanud soovi uuesti naituda ja Clarence’id ei saanud last, kes oleks ellu jäänud, kasvas väike Kenti printsess Kensingtoni lastetoas.
Melbourne mõtiskles, millise hariduse ta oli saanud. Poisil oleks olnud koduõpetaja ja ta oleks saanud ametlikku õpetust. Aga tüdruk – mismoodi tuleks harida tulevast kuningannat? Melbourne lootis, et talle oli õpetatud muudki peale vesivärvidega maalimise ja klaveri või milliseid oskusi peetigi kõrgest seisusest daamile hädavajalikeks.
Palee uksel seisis mees. Tumedate juustega pikk kõhn kogu, kes sai olla ainult Sir John Conroy, mõtles Melbourne. Ta oli kohtunud Conroyga kord aastaid tagasi ja lausa üllatunud, kui vastumeelt too talle oli. Conroy oli mõjunud ülbena ja Melbourne’ile see ei meeldinud.
Kui Melbourne parajasti hobust tallipoisile üle andis, tuli Conroy trepist alla teda tervitama, külalislahke naeratus pikale näole otsekui uurendatud. „Lord Melbourne.” Conroy kummardas tervituseks pead. „Kas ma võin teiega sõnakese rääkida?”
Melbourne nägi, et pääsu pole. „Ma olen teel kuninganna juurde.”
„Jah. Just … kuningannast ma soovingi rääkida. Te mõistagi teate, et ta on seni elanud nagu vati sees.”
Melbourne märkas teise mehe põskedel punaseid laike. Conroy oli silmanähtavalt erutatud.
„Ma tean kuningannast väga vähe, sest teda pole, nagu ütlete, seltskonnas eriti näha olnud.”
„Kadunud hertsogi tallmeistrina ja seejärel hertsoginna usaldatuima nõunikuna olen jälginud kuninganna kasvatust sellest ajast peale, kui ta oli pisike. Olen teinud kõik, mis minu võimuses, et teda eesootavateks kohustusteks ette valmistada.”
„Tõepoolest, Sir John. Sel juhul on ju kahju, et te ei tutvustanud talle lähemalt maailma, mida ta peab valitsema.”
Sir John tõstis pea ja vaatas Melbourne’ile silma. „Kuninganna on väga noor ja kergesti mõjutatav. Hertsoginna ei tahtnud teda … segadusse ajada.”
Melbourne ei vastanud. Tema pidas palju tõenäolisemaks seda, et hertsoginna ja Conroy olid oma hoolealust avalikkusest eemal hoidnud, et ta täielikult oma võimu alla saada. Neil ei vedanud, sest kuninganna oli nüüd kaheksateistkümneaastane, nii et regenti polnud vaja.
„Ma leian, et pole kedagi, kes sobiks kuninganna erasekretäriks rohkem kui mina,” jätkas Conroy. „Mitte keegi ei tea minust paremini tema tugevaid ja nõrku külgi.”
Melbourne noogutas. „Kahtlemata. Ent ma usun, et see on kuninganna, mitte minu otsustada.”
Sir John muigas rõõmutult. „Kuninganna ei mõista alati, mis on talle kõige parem, aga ma olen kindel, et teie nõuandel langetab ta õige otsuse.”
„Kahtlemata, Sir John. Nüüd vabandage mind.” Enne kui Sir John jõudis veel midagi lisada, oli Melbourne trepist üles tõtanud ja astus paleesse.
VIIES PEATÜKK
Victoria nägi oma elutoa aknast, et Conroy rääkis pikka kasvu mehega, keda ta pidas lord Melbourne’iks. Ta märkas, et Conroy kallas peaministri üle kogu sarmiga, mida ta vähegi endas leidis. Et Melbourne seisis seljaga lossi poole, ei näinud Victoria, kuidas tema sellesse suhtus.
Lehzen