«Kasuta oma pead!» irvitas Tirin, kuid ülejäänud toetasid Kadagvi. Shevek tõi töötoast trellpuuri ja nad puurisid läbi «ukse» nina kõrgusele kahesentimeetrise augu. See võttis peaaegu tund aega, nagu Tirin oli ennustanud.
«Kui kaua sa tahad seal istuda, Kad? Terve tunni?»
«Vaata,» ütles Kadagv, «kui ma olen vang, ei saa ma ise otsustada. Ma pole vaba. Teie peate otsustama, millal mind välja lasta.»
«Tõsi küll,» ütles Shevek, tema loogikast närvi minnes.
«Sa ei saa liiga kauaks jääda, Kad. Mina tahan ka!» ütles neist noorim, Gibesh. Vang ei vaevunud vastama. Ta läks kongi. Uks tõsteti üles ja pandi mürtsatades paika, prussid toetati selle vastu ning neli vangivalvurit haamerdasid need entusiastlikult paika. Kõik tunglesid õhuaugu ümber, et vangi näha, aga kuna seal vanglas peale õhuaugu muud valgust polnud, ei näinud nad midagi.
«Ärge kõike vaese peeru õhku välja imege!»
«Puhu talle natuke sisse.»
«Peereta talle natuke sisse!»
«Kui kaua me teda hoiame?»
«Tund aega.»
«Kolm minutit.»
«Viis aastat!»
«Tulede kustutamiseni on neli tundi. Sellest peaks aitama.»
«Aga mina tahan ka!»
«Hea küll, jätame sinu terveks ööks.»
«Nojah, ma mõtlesin, et homme.»
Nelja tunni pärast lõid nad prussid eest ja vabastasid Kadagvi. Too ilmus välja sama dominantsena nagu oli sisenenudki ja ütles, et on näljane, ja et see oli tühiasi: ta lihtsalt magas suurema osa ajast.
«Kas teeksid seda uuesti?» esitas Tirin talle väljakutse.
«Muidugi.»
«Ei, mina tahan järgmist korda…»
«Suu kinni, Gib. Kas praegu, Kad? Kas läheksid kohe praegu sinna tagasi, teadmata, millal me su välja laseme?»
«Muidugi.»
«Ilma toiduta?»
«Nad söötsid vange,» ütles Shevek. «See ongi kogu asja juures nii imelik.»
Kadagv kehitas õlgu. Tema ülbelt vastupidav hoiak oli väljakannatamatu.
«Kuulge,» ütles Shevek kahele nooremale poisile, «minge küsige köögist ülejääke ja tooge ka vett täis pudel või miski muu.» Ta pöördus Kadagvi poole. «Me anname sulle kotitäie kraami, nii et võid istuda seal augus nii kaua, kui sulle meeldib.»
«Nii kaua, kui teile meeldib,» parandas Kadagv.
«Hea küll. Kobi sisse!» Kadagvi enesekindlus tekitas Tirinis satiirilise mängleva tuju. «Sa oled vang. Sa ei vaidle vastu. Said aru? Pööra ümber. Pane käed kuklale.»
«Mispärast?»
«Kas tahad pooleli jätta?»
Kadagv vaatas talle pahuralt vastu.
«Sa ei saa küsida, mispärast. Sest kui küsid, hakkame sind peksma ja sa pead seda lihtsalt kannatama ja mitte keegi ei aita sind. Sest me võime sulle jalaga munadesse anda ja sa ei saa vastu lüüa. Sest sa pole vaba. Noh, kas tahad selle läbi teha?»
«Muidugi. Löö mind.»
Tirin, Shevek ja vang seisid üksteisele otsa vahtides veidra jäiga rühmana ümber laterna pimeduses keset hoone pakse alusmüüre.
Tirin muigas ülbelt ja mõnuga. «Ära tule mulle ütlema, mida teha, igavene kasumiahnitseja. Pane suu kinni ja kobi kongi!» Ja kui Kadagv ümber pööras, et sõna kuulata, tõukas Tirin teda sirgete kätega selga, nii et ta siruli pikali lendas. Ta uratas teravalt üllatusest või valust ning ajas ennast istuli, et kongi tagaseina vastu marrastatud või nikastatud sõrme uurida. Shevek ja Tirin ei rääkinud. Nad seisid liikumatult ilmetute nägudega, püsides oma valvurirollis. Nüüd ei mänginud nad enam oma uut rolli, see mängis nendega. Nooremad poisid saabusid holumileiva, ühe meloni ja veepudeliga. Nad lobisesid tulles, kuid kummaline vaikus kongis jõudis kohe nendeni. Toit ja vesi lükati sisse, uks tõsteti paika ja kiiluti kinni. Kadagv oli üksinda pimeduses. Teised kogunesid laterna ümber. Gibesh sosistas: «Kuhu ta pissib?»
«Endale voodisse,» vastas Tirin sardoonilise selgusega.
«Mis siis, kui ta peab sittuma?» küsis Gibesh ja tõi äkki kuuldavale peenehäälse naerulagina.
«Mis sittumises nii naljakat on?»
«Ma mõtlesin… mis siis, kui ta ei näe… pimedas…» Gibesh ei suutnud oma nalja täielikult ära seletada. Nad kõik pahvatasid seletuseta naerma, hirnudes, kuni olid hingetud. Kõik teadsid, et kongi luku taha pandud poiss kuuleb neid naermas.
Laste ühikas valguse kustutamise aeg oli möödas ja ka paljud täiskasvanud olid juba voodis, kuigi siinseal ühiskodudes põlesid veel tuled. Tänav oli tühi. Poisid kihutasid seda mööda naerdes ja üksteist hõikudes, pöörased ühise saladuse jagamisest, teiste häirimisest, ühisest nurjatusest. Nad ajasid ühikas pooled lapsed üles, mängides koridorides ja voodite vahel siltide selja külge panemist. Ükski täiskasvanu ei sekkunud; mürgel vaibus peagi.
Tirin ja Shevek istusid tükk aega sosistades Tirini voodil. Nad otsustasid, et Kadagv oli ise norinud ja võib veeta vanglas tervelt kaks ööd.
Nende rühm kohtus pärastlõunal saematerjali taastöötlemise töötoas ja juhendaja küsis, kus Kadagv on. Shevek vahetas Tiriniga pilgu. Ta tundis vastamata jättes ennast nutikana, tundis võimutunnet. Kui Tirin siiski rahulikult vastas, et küllap on ta selleks päevaks mõne muu rühmaga liitunud, oli Shevek valest šokeeritud. Tema salajane võimutunne tekitas äkki ebamugavust: jalad sügelesid, kõrvad läksid kuumaks. Kui juhendaja teda kõnetas, võpatas ta ärevusest või ehmatusest või millestki taolisest; tundest, mida polnud varem kogenud ja mis oli nagu piinlikkus, kuid sellest hullem: tema sees ja tülgastav. Ta mõtles pidevalt Kadagvile, kui toppis punne naelaaukudesse kolmekihilistes holumilaudades ja neid liivapaberiga nühkis, seejärel lihvis lauad jälle siidina siledaks. Iga kord, kui ta oma mõtetesse vaatas, oli seal Kadagv. See oli vastik.
Gibesh, kes oli valvurikohuseid täitnud, tuli pärast õhtusööki mureliku näoga Tirini ja Sheveki juurde. «Arvan, et kuulsin, kuidas Kad seal sees midagi ütles. Mingi imeliku häälega.»
Tekkis vaikus. «Laseme ta välja,» ütles Shevek. Tirin pöördus tema poole. «Jäta nüüd, Shev, ära vedelaks löö. Ära altruistiks muutu! Las ta lõpetab selle ära ja suhtub pärast endasse austusega.»
«Altruistiks, põrgut. Mina tahan endasse austusega suhtuda,» ütles Shevek ja suundus õppekeskuse poole. Tirin tundis teda; ta ei raisanud rohkem aega vaidlemisele, vaid läks järele. Üheteistaastased triivisid sabas. Nad hiilisid hoone alla kongi juurde. Shevek lõi ühe tugipuu eest, Tirin teise. Vangla uks kukkus tuhmi tümpsuga väljapoole.
Kadagv lamas kerratõmbunult külili maas. Ta tõusis istuma, siis väga aeglaselt püsti ja tuli välja. Ta kummardus madala lae all rohkem kui tarvis ja pilgutas laterna valguses kõvasti silmi, kuid ei paistnud teistsugune kui tavaliselt. Hais, mis koos temaga välja tuli, oli uskumatu. Mingil põhjusel oli ta kõhulahtisuse all kannatanud. Kongis oli tohutult sodi ja särgil paistsid kollased fekaalijäljed. Seda laterna valgel nähes üritas ta neid käega varjata. Keegi ei öelnud suurt midagi.
Kui nad olid hoone alt välja hiilinud ja ühika poole läksid, küsis Kadagv: «Kui kaua see kestis?»
«Umbes kolmkümmend tundi, kui esimest nelja ka arvestada.»
«Päris kaua,» ütles Kadagv mitte eriti veendunult.
Viinud ta vannituppa pesema, jooksis Shevek ise peldikusse. Seal kummardus ta poti kohale ja oksendas. Krambid ei lakanud veerand tundi. Ta oli värisev ja kurnatud, kui need üle läksid. Ta kõndis ühika ühisruumi, õppis natuke füüsikat ja läks varakult voodisse. Ükski viiest