Shevek oli õppinud ootama. Selles oli ta hea, lausa ekspert. Kõigepealt oli ta seda oskust õppinud, oodates oma ema Rulagi tagasitulekut, kuigi see oli nii ammu, et ta ei mäletanudki; ja ta oli seda oskust täiustanud, oodates oma korda, oodates, et saaks jagada, oodates, et temaga jagataks. Kaheksaselt küsis ta: «miks» ja «kuidas» ja «mis siis, kui», aga ta küsis harva: «millal».
Ta ootas, et isa tuleks ja viiks ta külla ühiskodusse. See oli pikk ootamine: kuus dekaadi. Palat oli vastu võtnud lühiajalise määramise Veetöötlustehase hooldusosakonda Drumi mägedes ning pärast seda kavatses ta veeta dekaadi Malennini plaažil, kus ta saaks ujuda, puhata ja kopuleeruda naisega nimega Pipar. Ta oli kõike seda oma pojale seletanud. Shevek usaldas teda ja isa vääris seda usaldust. Kuuekümne päeva pärast tuli ta laste ühikatesse Wide Plainsis, pikk kõhn mees, kurvema pilguga kui eales varem. Kopuleerumine polnud päriselt see, mida ta tahtis. Ta tahtis Rulagit. Poissi nähes ta naeratas ja tema otsmik tõmbus valulikult kortsu.
Nad nautisid teineteise seltskonda.
«Palat, oled sa kunagi näinud mõnda raamatut, milles oleksid ainult numbrid?»
«Mida sa mõtled, kas matemaatikat?»
«Arvan küll.»
«Nagu see?»
Palat võttis oma pealistuunika taskust ühe raamatu. See oli väike, mõeldud taskus kandmiseks, ja nagu enamik raamatuid rohelisse köidetud, kaanele pressitud Eluring. See oli trükitud väga tihedalt, väikeste märkide ja kitsaste servadega, sest paber on materjal, mille tegemiseks on tarvis palju holumipuid ja palju inimtööd, nii et varustuse jaotaja õppekeskuses märkis alati ära, kui olid mõne lehekülje rikkunud ja uut saama läksid. Palat hoidis raamatut avatuna Sheveki ees. Topeltlehekülg oli täis numbritulpade ridasid. Seal nad olidki, nagu ta neid oli kujutlenud. Tema kätte oli antud igavikulise õiguse leping. «Logaritmide tabelid, baasid 10 ja 12» ütles pealkiri Eluringi kohal kaanel.
Väike poiss uuris mõnda aega esimest lehekülge. «Milleks need on?» küsis ta, sest nähtavasti polnud neid mustreid kirja pandud üksnes nende ilu pärast. Insener hakkas poisile logaritme seletama, istudes tema kõrval kõval sohval elupaiga külmas, viletsalt valgustatud ühisruumis. Kaks vanameest toa teises otsas kõkutasid oma lauamängu kohal. Üks täiskasvanute paar astus sisse ja küsis, kas üksikruum on täna öösel vaba, ning läks sinna. Vihm kõmistas kõvasti ühekorruselise elupaiga plekkkatusel ja lakkas siis. Vihma ei sadanud kunagi kaua. Palat võttis välja oma lükati ja näitas Shevekile, kuidas see töötab. Vastuseks näitas Shevek talle Ruutu ja selle korralduse põhimõtet. Oli juba väga hilja, kui nad märkasid, et on hilja. Nad sörkisid läbi imeliselt vihmalõhnalise mudase pimeduse laste ühikasse ja said öökasvatajalt pinnapealse noomituse. Nad suudlesid kiirustades, mõlemad naerust vappudes, ja Shevek jooksis suure magamisruumi akna juurde, millest võis näha, kuidas isa märjas elektrilises pimeduses mööda Wide Plainsi ainsat tänavat tagasi läheb.
Poiss ronis mudaste jalgadega voodisse ja nägi und. Ta nägi unes, et kõnnib läbi tühja maa viival teel. Kaugel eespool nägi ta risti üle tee ühte joont. Kui ta sellele üle välja lähemale jõudis, siis nägi, et see on müür. Müür ulatus üle viljatu maa ühest silmapiirist teiseni. See oli paks, tume ja väga kõrge. Tee kulges selleni ja katkes siis.
Ta pidi edasi minema ja ta ei saanud edasi minna. Müür peatas ta. Temas kerkis valus vihane hirm. Ta pidi edasi minema, muidu ei jõua ta iialgi jälle koju. Kuid seal seisis see müür. Sealt ei pääsenud edasi.
Ta peksis rusikatega vastu siledat pinda ja karjus müüri peale. Tema hääl kostis sõnadeta kraaksumisena. Sellest kohkununa varjas ta ennast ja kuulis siis üht teist häält ütlevat: «Vaata.» See oli isa hääl. Tal tekkis mõte, et ema Rulag on samuti seal, kuid ta ei näinud ema (ta ei mäletanud ema nägu). Talle paistis, et ema ja Palat on mõlemad neljakäpukil pimeduses müüri jalamil ning et nad on inimolenditest kogukamad ja teistsuguse kehakujuga. Nad viipasid, näidates talle midagi maapinnal, mudases paigas, kus midagi ei kasvanud. Seal lebas üks kivi. See oli tume nagu müürgi, kuid selle peal või sees oli üks number; algul arvas ta, et viis, siis pidas seda üheks, siis mõistis, mis see on – algarv, mis oli ühtaegu nii ühtsus kui mitmus. «See on nurgakivi,» ütles kallis tuttav hääl ja Shevek tundis rõõmusööstu. Varjudes polnud enam müüri ja ta teadis, et oli tagasi jõudnud, et oli kodus.
Hiljem ei suutnud ta oma unenäo üksikasju meenutada, kuid seda läbitungivat rõõmuhoogu ta ei unustanud. Ta polnud kunagi tundnud midagi sellesarnast; ta oli nii kindel selle tõelisuses, nagu oleks näinud korraks püsivalt säravat valgust, nii et ta ei mõelnud sellest kunagi kui unenäos kogetud ebareaalsest ideest. Ainult et ükskõik kui kindel see unenäos oligi, ei suutnud ta seda uuesti taastada ei igatsuse ega tahtejõuga. Ta suutis seda ärgates üksnes meenutada. Kui ta müüri jälle unes nägi, nagu mõnikord juhtus, olid unenäod tusased ja lahenduseta.
Nad olid saanud «vangla» mõtte episoodidest raamatus «Odo elu», mida lugesid kõik ajalooga tegelema valitud. Raamatus oli palju selgusetuid kohti ja Wide Plainsis ei leidunud kedagi, kes oleks nende seletamiseks piisavalt ajalugu tundnud; aga selleks ajaks, kui nad jõudsid Odo Drio Kantsis veedetud aastateni, oli «vangla» kontseptsioon ennast ise ära seletanud. Ja kui ringkäike tegev ajalooõpetaja jälle linna tuli, laiendas ta seda teemat väärika täiskasvanu vastumeelsusega, kes peab lastele ära seletama mingi roppuse. Jah, ütles ta, vangla oli koht, kuhu Riik pani inimesed, kes ei kuuletunud tema Seadustele. Aga miks nad sealt lihtsalt ära ei läinud? Nad ei saanud minna, uksed olid lukus. Lukus? Nagu liikuva veoauto uksed, et sa välja ei kukuks, tola! Aga mida nad ühes ruumis kogu aeg tegid? Mitte midagi. Seal polnud midagi teha. Te olete ju näinud pilte Odost Drio vangikongis, eks? Kujutlege trotslikku kannatlikkust, langetatud halli pead, kokkupigistatud käsi, varitsevate varjude liikumatust. Mõnikord mõisteti vangid tööle. Mõisteti? Noh, see tähendab, et kohtunik, Seaduse antud võimuga isik, käskis neil mingit füüsilist tööd teha. Käskis neil? Mis siis, kui nad seda teha ei tahtnud? Noh, neid sunniti seda tegema; neid peksti, kui nad ei töötanud. Pingeline põnevus käis läbi kuulavate laste, üheteistja kaheteistaastaste, kellest ühtki polnud kunagi löödud ning ükski polnud ka näinud kedagi löödavat muidu kui konkreetsele isikule suunatud äkilises vihahoos.
Tirin esitas küsimuse, mis kõigil meeles mõlkus: «Te tahate öelda, et paljud inimesed peksid ühte?»
«Jah.»
«Miks teised neid ei takistanud?»
«Valvuritel olid relvad. Vangidel ei olnud,» ütles õpetaja. Mees rääkis sellise inimese ägedusega, keda sunnitakse ütlema vastikuid asju ja kes selle pärast häbi tunneb.
Vastuhaku lihtne ahvatlus liitis Tirini, Sheveki ja kolm ülejäänud poissi ühte. Tüdrukud olid nende seltskonnast elimineeritud, nad poleks osanud öelda, miks. Tirin oli leidnud õppekeskuse läänetiiva all ideaalse vangla. See oli piisavalt suur ruum, et üks inimene mahuks istuma või lamama, ning selle moodustasid kolm tsemendist alusmüüri ja selle kohal asuva korruse põranda alumine külg; kuna alusmüürid olid tsementvalatise osaks, läks ruumi põrand üle seinteks ning raske kivitahvlist sein eraldas tühimiku täielikult. Kuid uks pidi olema lukus. Eksperimenteerides leidsid nad, et kaks müüri ja tahvli vahele kiilutud prussi sulgesid selle kohutava lõplikkusega. Ükski seesolija ei suutnud seda ust avada.
«Aga valgus?»
«Valgust pole,» ütles Tirin. Ta kõneles selletaolistest asjadest autoriteetselt, sest tema kujutlusvõime viis ta otse nende asjade keskele. Ta kasutas neid fakte, mis tal olid, kuid mitte faktid ei andnud talle tema enesekindlust. «Drio Kantsis lasksid nad vangidel pimedas istuda. Aastate viisi.»
«Aga õhku said nad siiski,» ütles Shevek. «See uks sulgub nagu vaakumühendus. Selle sees peaks olema auk.»
«Sellest kivist läbi puurimine võtab tunde. Igatahes, kes kavatseks sellesse kasti jääda nii kauaks, et õhk otsa saab!»
Vabatahtlike ja soovijate koor.
Tirin vaatas neid pilkavalt. «Te olete hullud.