Eesruumis peab matroon, ühesilmaline hallijuukseline naine nõu pika kurvailmelise kolmekümneaastase mehega. «Ema on määratud Abbenaysse,» ütleb mees. «Ta tahab, et poiss siia jääks.»
«Kas saame ta siis täisajaga sõime võtta, Palat?»
«Jah. Ma kolin ühikasse tagasi.»
«Ära muretse, ta tunneb siin meid kõiki! Aga kindlasti saadab Tööadminn su varsti Rulagile järele? Kuna olete partnerid ja mõlemad insenerid?»
«Jah, aga ta on… Vaadake, see on Konstrueerimise Keskinstituut, mis teda endale tahab. Mina pole nii hea. Rulagil on suur töö teha.»
Matroon noogutas ja ohkas. «Või nii…!» sõnas ta energiliselt ega öelnud siis rohkem midagi.
Isa pilk püsis muhulisel lapsukesel, kes polnud tema viibimist eesruumis märganud, olles täielikult hõivatud valgusest. Paks laps liikus sel hetkel kiiresti muhkliku poole, kuigi veidra kükitava kõnnakuga, mida põhjustas märg allavajunud mähe. Ta lähenes igavusest või suhtlemissoovist, kuid päikeselaiku jõudes avastas, et seal on soe. Ta vajus raskelt muhkliku kõrvale istuma, trügides teda varju suunas.
Muhkliku puhas ekstaas asendus kohe vihase kulmukortsutusega. Ta tõukas paksu ja karjus: «Mine äla!»
Matroon oli silmapilk kohal. Ta andis õiguse paksule. «Shev, sa ei tohi teisi tõugata.»
Muhklik lapsuke tõusis püsti. Tema nägu õhetas päikesevalgusest ja vihast. Mähe oli kohe maha kukkumas. «Minu oma!» ütles ta kõrge, heliseva häälega. «Minu päike!»
«See ei ole sinu oma,» lausus ühesilmaline naine täieliku kindluse leebusega. «Mitte miski pole sinu oma. See on kasutamiseks. Jagamiseks. Kui sa ei taha seda jagada, siis ei saa seda ka kasutada.» Ja ta korjas muhkliku lapse õrnade armutute kätega üles ja tõstis kõrvale, päikeselaigust välja.
Paks laps istus ükskõikselt jõllitades. Muhklik laps hakkas üleni värisema ja kriiskas: «Minu päike!» ning tema silmist purskasid vihapisarad.
Isa korjas ta üles ja surus enda vastu. «Kuule nüüd, Shev,» ütles ta. «Jäta järele, sa tead ju, et asju ei saa endale. Mis sul viga on?» Tema hääl oli leebe ja värisev, kuna ta ka ise polnud pisaratest kaugel. Kõhn, pikk, kerge laps ta süles nuttis kirglikult.
«Mõned lihtsalt ei saa elu kergelt võtta,» ütles ühesilmaline naine, neid kaastundlikult jälgides.
«Viin ta nüüd ühikasse külla. Teate, ema lahkub homme.»
«Laske käia. Loodan, et saate varsti koos määramise,» ütles matroon, vinnates paksu lapse nagu viljakoti oma puusale, melanhoolia näol ja terve silm kissis. «Tadaa, Shev, südameke. Homme, kuuled, homme hakkame veoautot ja juhti mängima.»
Laps ei andnud talle veel andeks. Ta nuuksus, isa kaela külge klammerdudes, ja peitis oma nägu kaotatud päikese pimeduses.
Sel hommikul vajas orkester harjutamiseks kõiki pinke ja õppekeskuse suures ruumis trampis ringi tantsurühm, nii et lapsed, kes rääkimist ja kuulamist õppisid, istusid töötoa kivipõrandal ringis maas. Esimene vabatahtlik, pikkade käte ja jalgadega kiitsakas kaheksaaastane, tõusis püsti. Poiss seisis väga sirgelt nagu terved lapsed ikka; tema pisut udemeline nägu oli algul kahvatu, siis muutus punaseks, kui ta ootas, et teised lapsed kuulama hakkaksid. «Jätka, Shevek,» ütles rühma juhendaja.
«Noh, mul on üks mõte.»
«Valjemini,» ütles juhendaja, jässakas, varastes kahekümnendates mees.
Poiss naeratas piinlikkustundest. «Noh, vaadake, ma mõtlesin, et kui näiteks viskame kivi millegi pihta. Vastu puud. Te viskate selle ja see lendab läbi õhu ja tabab puud. Õigus? Aga see ei saa tabada. Sest… kas ma saaksin tahvli? Vaadake, siin viskate te kivi ja siin on puu,» kribis ta tahvlile, «see peaks puu olema ja siin on kivi, näete, poolel maal kahe vahel.» Lapsed itsitasid tema holumipuu joonistuse peale ja poiss naeratas. «Et teie juurest puuni jõuda, peab kivi olema poolel teel teie ja puu vahel. Ja siis peab see olema poolel teel selle koha ja puu vahel. Ei loe, kui kaugele see on jõudnud, alati on olemas koht, ainult et see on tegelikult aeg, mis on poolel teel viimase koha ja puu vahel…»
«Kas te arvate, et see on huvitav?» katkestas teda juhendaja, teiste laste poole pöördudes.
«Miks ei saa kivi puuni jõuda?» küsis üks kümnene tüdruk.
«Sellepärast, et alati peab see lendama poole allesjäänud vahemaast,» vastas Shevek, «ja alati jääb pool maad veel lennata… saate aru?»
«Kas ütleme lihtsalt, et sa sihtisid kehvasti?» küsis juhendaja pingutatud naeratusega.
«See ei loe, kuidas sihtida. Kivi ei saa puuni jõuda.»
«Kes sulle selle mõtte ütles?»
«Mitte keegi. Ma justkui nägin seda. Arvan, et ma nägin, mida kivi tegelikult teeb…»
«Aitab sellest.»
Mõned lapsed olid juttu ajanud, kuid vakatasid, nagu oleksid tummaks jäänud. Väike tahvliga poiss seisis vaikides. Ta paistis ehmunud, kulm kortsus.
«Kõne on jagamine – ühine kunst. Sina ei jaga, oled kõigest egoistlik.»
Läbi koridori jõudsid nendeni orkestri tarmukad viletsad harmooniad.
«Sa ei näinud seda ise, see polnud spontaanne. Olen midagi väga sarnast lugenud ühest raamatust.»
Shevek jõllitas juhendajat. «Mis raamatust? Kas siin on see olemas?»
Juhendaja tõusis püsti. Ta oli oma oponendist umbes kaks korda pikem ja kolm korda raskem ning tema näost võis selgelt näha, et see laps talle absoluutselt ei meeldi; kuid tema hoiakus polnud füüsilise vägivalla ähvardust, ainult autoriteedi kinnitamine, mis oli natuke nõrgenenud ärritatud vastusest lapse veidrale küsimusele. «Ei ole! Ja ära ole egoist!» Siis jätkas ta oma meloodilise pedantse tooniga: «Sedasorti asi on tõesti otseses vastuolus sellega, mida me rääkimise ja kuulamise rühmas saavutada püüame. Kõne on kahesuunaline funktsioon. Shevek pole valmis seda veel mõistma, nagu suurem osa teist on, ja sellepärast on tema siinviibimine rühmale häiriv. Sa tunned seda isegi, eks ole, Shevek? Ma soovitan sul otsida mõni teine rühm, mis töötab sinu tasemel.»
Keegi ei öelnud midagi. Vaikus ja kehv vali muusika jätkusid, kui poiss tahvli tagasi andis ja ringist välja astus. Ta läks koridori ja jäi sinna seisma. Rühm, millest ta oli lahkunud, asus juhendaja suunamisel kordamööda ühist lugu rääkima. Shevek kuulas nende summutatud hääli ja ta süda peksis endiselt kiiresti. Tema kõrvus oli helin, mis polnud orkestri mäng, vaid müra, mis tekib siis, kui püüad nuttu tagasi hoida; ta oli seda helinat ka varem mitu korda märganud. Talle ei meeldinud seda kuulata ning ta ei tahtnud mõelda kivist ja puust, sellepärast suunas ta mõtted Ruudule. See koosnes numbritest ja numbrid olid alati lahedad ja kindlad; kui ta eksis, pöördus ta alati numbrite juurde, sest nemad ei eksinud. Ta oli Ruutu näinud oma mõtetes juba mõni aeg tagasi, see oli muster ruumis, nii nagu muusika mustreid moodustati ajas: esimesest üheksast täisarvust koosnev ruut number viiega keskel. Siiski, kui lisasid ridu, tulid need välja samasugused, kogu ebavõrdsus tasakaalustus minema; seda oli meeldiv vaadata. Kui ta ainult suudaks kokku saada rühma, millele meeldiks rääkida sedasorti asjadest; kuid olid ainult mõned vanemad poisid ja tüdrukud, kellele meeldis, ja neil oli kiire. Aga see raamat, millest juhendaja rääkis? Kas see võis olla raamat numbritest? Kas selles on näidatud, kuidas kivi jõuab puuni? Ta oli olnud rumal, kui rääkis nalja kivist ja puust, keegi teine ei saanud isegi aru, et see oli nali, juhendajal oli õigus. Tema pea valutas. Ta vaatas sissepoole, vaatas rahulikke mustreid.
Kui see raamat oli kirjutatud läbinisti numbritest, siis