Nigrol polnud Bobby õpetamisega mingeid raskusi. Poiss ei suutnud oma iganädalast õppetundi kuidagi ära oodata ja hakkas peagi Tommyt võitma. „Hakkasin laupäeviti käima härra Nigro pool kodus,” kirjutab Bobby hiljem, „ja kohtuma temaga reedeti klubis. Ema oli nädalavahetustel sageli halastajaõena tööl ja mul oli hea meel, et võisin minna [härra Nigro poole].”
1952. aastal, kui ta polnud veel saanud üheksaseks, toimus Bobby esimene etteaste võistlusmales. Rühm Nigro õpilasi võitis esimese matši tulemusega 5:3, teise matši tulemus on kaduma läinud või unustatud. Paljutõotaval kombel võitis Bobby oma esimese partii ja viigistas teise kümneaastase Raymond Sussmani vastu. Viimane oli hambaarsti ja üle kogu riigi kõrgesti hinnatud Brooklyni meistri Harold Sussmani poeg.
Doktor Sussman oli ka asjaarmastaja fotograaf ja tegi Bobbyst mõne portreefoto, mis hilisematel aastatel etendasid Fischeri elus oma osa. Peale selle sai Sussmanist Bobby hambaarst. „Tal olid suurepärased hambad,” on Sussman meenutanud.
Samal suvel ja sügisel oli Bobbyl võimalus mängida oma vanaisa seitsmekümnendais eluaastais onupoja Jacob Schonbergiga, kes elas samuti Brooklynis. Regina võttis poisi nimelt kaasa, kui käis Schonbergi põetamas, ja Bobby sai voodis istuva vanamehega mängida. Aastaid hiljem ei suutnud Bobby meenutada, kui tugevasti Schonberg mängis või kui palju nad temaga mängisid, aga tema hääletooni järgi võis öelda, et see kogemus jättis talle sügava mulje – seda mitte niivõrd võimaluse pärast mängida malet, vaid just kui kohtumine sugulase, ehkki kauge sugulasega. See oli juhtum, mis tema puhul jäigi harvaks.
Carmine Nigro oli elukutseline muusik ja õpetas paljusid muusikastiile. Kuna Bobby imas male keerukusi endasse nagu käsn, üritas Nigro äratada temas ka huvi muusika vastu. Et Fischeritel endil klaverit ei olnud, hakkas Nigro andma Bobbyle akordionitunde ja lubas kasutada oma kaheteistkümne bassiga päevinäinud pilli, et poiss saaks kodus harjutada. Varsti oskas Bobby mängida polkat „Rosamunde” ja teisigi meloodiaid nii hästi, et söandas esineda mitu korda kooli pidudel. Umbes aasta pärast aga jõudis ta järeldusele, et aeg, mille ta kulutab akordioniõpingutele, hakkab mõjutama tema maleõpinguid. „Oskasin vahepeal juba päris hästi mängida,” on Bobby tagasi vaadates öelnud, „aga male tõmbas rohkem ja akordion jäi kõrvale.”
Kuni kümneaastaseks saamiseni oli Bobby elukorraldus üsnagi rutiinne: igal reedeõhtul mängis ta Brooklyni maleklubis, Regina istus kusagil lähedal, luges raamatut või tegi oma tööga seotud paberitööd. Laupäeva keskhommikul võttis Nigro ta oma autosse ja kui Tommy Nigrol polnud huvi malet mängida, mida juhtus aina sagedamini, sõidutas Nigro Bobby Greenwich Village’isse Washington Square Parki, kus poiss sai kellegagi vabaõhulaudadel mängida. Nigrol oli veel teinegi eesmärk: nimelt oli Bobby esialgu mõnevõrra aeglase mõtlemisega mängija, pargi maletajate kohta tuleb aga öelda vastupidist. Nigro nägi, et nad ei talu hästi Bobby mõnigi kord loidu mängutempot ja nii oli ta sunnitud tempot tõstma ja seega kiiremini mõtlema.
Eesmärgiga oma oskusi edendada veetis Bobby pärast kooli tunde Grand Army Plaza raamatukogus ja luges läbi peaaegu kõik riiulitel leiduvad maleraamatud. Temast sai raamatukogu püsikülastajate raudvara ja ta ilmutas niisugust järjekindlust, et 1952. aastal avaldati raamatukogu infolehes tema pilt koos tutvustava allkirjaga. See oli esimene kord, kui Bobby foto ilmus trükiväljaandes. Mõne kuu möödudes avastas Bobby, et saab jälgida partiisid ja diagramme malelauda kasutamata. Kui variandid olid liiga keerulised või pikad, võttis ta raamatu laenuks ja mängis kodus oma malelaual järele mineviku meistrite partiisid, püüdes mõista ja meelde jätta, kuidas nad võitsid – või kaotasid.
Bobby luges malekirjandust söögi ajal ja voodis. Ta pani malelaua voodi kõrvale toolile ja viimane, mida ta enne uinumist, ning esimene, mida ta ärgates nägi, oli mõni maleseis või avanguvariant. Partiisid järele mängides ja analüüsides sõi Bobby ära nii palju maapähklivõiga lihaleibu, kausitäisi putru ja taldrikutäisi spagette, et toidujäänuseid pudenes ka vankrite sakilistele tornidele, kuningate ristidele, lippude kroonidele ja odade mitratele. Neid jäänuseid ei pestud kunagi maha. Aastaid hiljem, kui üks malekollektsionäär sai need malendid oma valdusse ja nad ära puhastas, reageeris Bobby tüüpiliselt nördimusega: „Te olete need hävitanud!”
Tal läks korda tegeleda malega isegi vanni võttes. Fischeritel ei olnud omaette dušši, oli ainult vann ja Bobbyt tuli nagu paljusid teisigi lapsi keelitada vähemalt kord nädalas vannis käima. Reginal kujunes pühapäevaõhtuti välja omamoodi Bobby vannitamise rituaal, mis sisuliselt tähendas, et poiss kanti vanni. Ja kui ta kord vees oli, tõstis ema risti üle vanni ära visatud kapi eest võetud ukse, asetas sellele malelaua nuppudega, kruusi piimaga ja raamatu, mida poiss parajasti uuris, ning aitas malendid lauale seada. Bobby ligunes vannis mõnikord tunde, kuna suurte meistrite mängud haarasid ta täielikult, ja ronis veest välja alles siis, kui Regina seda karmilt nõudis.
Bobby ajurakud näisid haaravat iga malendi piirangud ja võimalused mistahes võimalikus seisus ja salvestavat need tulevikus kasutamiseks. Need jäidki sinna tema mälu soppidesse, sügavale abstraktsete mõtete koobastesse: info ja ideed etturitest ja väljadest, mida kasutada või tähelepanuta jätta – kõik täiuslikus korras ja kooskõlas. Uurides mineviku ja oleviku meistrite partiisid, näis Bobby omandavat ja õppivat paljudelt: intuitiivset kombineerimisoskust Rudolf Spielmannilt, väikeste paremuste kogumist, nagu seda on demonstreerinud Wilhelm Steinitz, peaaegu müstilist tehnilist meisterlikkust, millega José Capablanca suutis vältida komplikatsioone, Aleksandr Alehhini loomingu sügavat, aga kaunist salapära. Keegi malemeister on tema kohta öelnud: „Bobby sõna otseses mõttes neelas malekirjandust. Talle jäi kõik meelde ja see sai osakeseks temast.” Poisil – ja edaspidi mehel – oli üks eriti silmapaistev tunnetuslik eesmärk, ehkki ta ise seda avalikult välja ei öelnud: ta tahtis aru saada.
Iseäranis meeldis talle järele mängida niinimetatud miniatuure, harilikult kahekümnekäigulisi või lühemaidki partiisid, need olid nagu muusikaharjutused või väikesed kunstiteoseid, kus tavaliselt oli üksainus läbiv idee.
Algajatele mõeldud raamatud, nagu „Mängime malet” ja teised algteadmiste õpikud, jäid kiiresti kõrvale, kui Bobby süüvis keerulisematesse teostesse, näiteks „Praktilised avangud” ja „Tüüpilised lõppmängud”, Aleksandr Alehhini kaheköiteline „Minu parimad partiid” ja toona uuesti avaldatud raamat „500 meisterpartiid”. Erilist huvi pakkus aga kogumik pealkirjaga „Morphy malepartiid”, mis tõi esile mineviku suure malemeistri taktikalise leidlikkuse ja selle, kuidas ta järgib kolme üldprintsiipi: malendeid tuleb kiiresti arendada, tähtis on hõivata malelaua tsentriväljad ja tegutseda kiiresti – vaja on püüda avada liine ja ridu ning diagonaale. Bobby omandas kõik need teadmised ja tegutses neid silmas pidades kogu ülejäänud elu. Kord ütles ta meister Shelby Lymanile, et on lugenud läbi tuhandeid raamatuid ja ammutanud igaühest parima.
Tuleb rõhutada, et niisuguseid teoseid pole kerge lugeda isegi täiskasvanud kogenud maletajal: need jäävadki arusaamatuks, kui lugeja ei suuda hoomata malemängu abstraktseid hoovuseid. Kui kaheksa- või üheksa-aastane poiss suudab niivõrd mõtteid koondada, et nendest läbi murda, on see äärmiselt ebaharilik. Et seesama poiss oli võimeline loetust aru saama ja seda omandama, polnud põrmugi vähem tähelepanuväärne. Hiljem läks lugemine Bobbyl veelgi raskemaks, sest ta asus lugema maleraamatuid paljudes keeltes.
Muude teadmiste valdkonnas olid Bobby saavutused juhuslikumat laadi. Peale suvelaagrite olid esimesed õppetunnid, kus Bobby osales, Brooklyni juudi koolis, õigemini lasteaias, kus teda õpetati peast laulma hanuka ja purimi laule nii inglise keeles kui ka jidišis, mida ta tegelikult ei osanud. Teiste lastega suhtlemisel oli tal raskusi. Esialgu ei saanud ta kuidagi aru, mis eesmärki teenib dreidel – nelinurkne vurr, millega hanuka ajal mängitakse. Talle