Ta kustutas kiiresti senise töö, pani pliiatsi käest ja uuris enda ees seisvat probleemi lähemalt ning jõudis otsusele, et kui ta alustab labürindi teisest otsast, võib ta leida õige tee neiu kongi. Ta libistas pilgu üle kõikide ülejäänud alustamisvõimaluste – need olid ülal vasakul, all vasakul ja all paremal – ja asus siis asja juurde teisipidi, otsides teed printsessi juurest rüütli juurde. Mõne minuti pärast oli tal selge, et on üks ja ainus tee, mis viib kaunitari juurde ja see algab alt vasakult. Nüüd, avastanud labürindi algoritmi, haaras ta jälle pliiatsi, lõikas Gordioni sõlme läbi ja lahendas ülesande lõplikult.
Järgmine ülesanne, jõuda kullakaevuri peidetud varanduse juurde palju keerulisemas ja raskemas labürindis, jäi esialgu lahendamata, kui ta püüdis seda teha kiirustades, asja põhjalikumalt uurimata. Poiss viskas nördinult pliiatsi käest ja haaras pruuni värvipliiatsi, aga jäi siis mõtlema. Varsti oligi lahendus selge ja nüüd tundus lausa imelik, et ta seda otsekohe ei märganud. „Vaata, Joanie!” näitas ta uhkelt lahendust oma üheteistaastasele õele. Too noogutas heakskiitvalt.
Mõnda aega köitis Bobby tähelepanu lauamäng „Reis ümber maailma”. Talle meeldis tungida oma tiigrit ja elevanti kujutavate mängunuppudega läbi vastaste seatud takistuste, aga sai vihaseks, kui jäi halva täringuõnne tõttu lõksu ja saadeti tagasi algusse. Teistegi lauamängude puhul tekkis probleeme: kui tema plaanid halva õnne tõttu nurjusid, vihastas ta jälle ja võis mängu katki jätta. Lõpptulemusena jättis ta kõik õnnemängud kõrvale.
Et anda tormakale Bobbyle tegevust – tänapäevases kõnepruugis oleks teda tõenäoliselt nimetatud hüperaktiivseks –, ostis Regina talle niisuguseid raamatuid nagu „50 põnevat piltmõistatust poistele ja tüdrukutele” ning „Pliiatsimõistatused: terita oma pliiats ja terita oma mõistust”, kus leidus labürinte, piltmõistatusi ja sõnamänge. Bobby asus alati kõigepealt labürintide kallale. Hiljem hakkasid talle meeldima paljudest osadest kokku käivad Jaapani mosaiikmõistatused ja puitdetailidest pusled, mis kokku panduna andsid tulemuseks auto või mõne looma kujutise. Ta paigutas umbes viisteist pusletükki juhuslikult lauale või põrandale, et siis vaadata, kui kiiresti ta suudab need kokku seada. Ülesande lahendamise kiirus oli talle sama tähtis kui pusle saladuse lahendamine ise.
1949. aasta alguses kolis Regina Fischer kõige odavamasse korterisse, mille suutis leida, tuues kogu pere – Bobby, Joan ja tema ise – Manhattanile 13. Ida tänaval, kus aknad avanesid kuulsa Luchow’ restorani – seal käis aeg-ajalt lõunatamas palju häid maletajaid – tagaukse poole. Fischerid ei saanud kunagi lubada endale sinna sööma minna. Otse korteriukse ees oli maja fassaadi mööda üles viiv roostetanud tuletõrjeredel ja sees oli kõigest üks magamistuba, üür aga oli 45 dollarit kuus.
Siinsamas lähedal oli väike kauplus, niisugune, nagu neid New Yorgis nimetatakse kommipoodideks. Siin müüdi ajalehti, ajakirju, mänguasju, mänge, jäätist, igasugust nipet-näpet ja muidugi kompvekke. Märtsis 1949, ühel vihmasel päeval, kui Bobby oli just saanud kuueaastaseks, ostis õde Joan, kes otsis oma rahutule väikevennale huvitavat tegevust, kommipoest ühe dollari eest komplekti plastmassist malendeid. Seest õõnsad malendid olid vaevalt tollikõrgused ja komplektiga oli kaasas kokkukäiv punaste ja mustade ruutudega malelaud. Ei Joan ega Bobby olnud malendeid kunagi varem näinud, aga neil oli kasutada karbi kaane siseküljele trükitud õpetus ja kui Joan oli reeglid endale selgeks teinud, sai temast kohe õpetaja. Pärast selgitust, mis nime malendid kannavad, järgnes õpetus, kuidas iga malend liigub: „Lipp võib käia igas võimalikus suunas nii mitu välja, kui on võimalik, ratsu liigub L-tähe kujuliselt ja võib hüpata üle teiste vigurite ning etturite” jne. Pakuti ainult kõige algelisemaid juhtnööre, näiteks et valged teevad esimese käigu ja et mängu eesmärk on vastase kuningas matistada.
„Mitte keegi, keda me tundsime, polnud kunagi malet mänginud ja me polnud ka kunagi näinud kedagi malet mängimas,” kirjutab Fischer hiljem. On võimatu öelda täie kindlusega, kas Bobby võitis ka esimese partii, mille ta mängis, aga tõenäoliselt nii see oli, kui pidada silmas tema osavust mõistatusi kiiresti lahendada ja seda, et tema esimene vastane oli õde, kellele male erilist huvi ei pakkunud. „Esialgu oli see lihtsalt veel üks mäng,” meenutab Bobby, „ainult mõnevõrra keerukam.” Joan, kellel oli vaja ka õppida – ta oli hea õpilane –, kaotas male vastu kiiresti huvi ega leidnud selleks enam aega ning nii õpetas Bobby emale käigud selgeks. Hiljem on Bobby öelnud: „Tal oli liiga palju tegemist, et mängu tõsiselt võtta. Näiteks püüdis ta mängu ajal koorida kartuleid või nõeluda sukka, mis mind muidugi väga pahandas. Kui olin temast jagu saanud, pöörasin laua teistpidi ja mängisin tema seisu edasi, kuni võitsin teda uuesti. See oli meie mõlema meelest tüütu ja nii hakkasin otsima kedagi, kellega kogu aeg malet mängida.”
See, et kuueaastane Bobby võitis kolmekümne kuue aastast Reginat ja üheteistkümneaastast Joani nende nutikusest hoolimata, on tähelepanuväärne selle poolest, et võimaldab mõista, kui kiiresti arenesid nii tema maleoskused kui ka ta ise. See andis poisile enesekindluse ja tõstis tema enesehinnangut. Probleem oli selles, et ei ema ega ka õde tahtnud üldse mängida. „Ema on males antiandekas,” ütles Bobby kunagi ühele intervjueerijale. „Ta on täiesti lootusetu.”
Kuna Bobbyl ei läinud korda leida väärilist vastast ehk õigemini mitte ühtki vastast, hakkas ta ise enda peamiseks vastaseks. Seadnud malendid oma väikesel malelaual algseisu, mängis ta partii partii järel üksi, juhtides esmalt valgeid malendeid, pööras siis laua teisipidi, kusjuures sageli kukkus mõnigi malend põrandale. Ta ronis neile järele, seadis nad kiiresti tagasi oma väljadele ning tegi käigu mustade eest. Püüd iseennast üle kavaldada nõudis üsna iseäralikku vaimulaadi. Näiteks teadis must juba ette, mida valge kavatseb teha ja vastupidi, sest mustadega mängis Fischer ja sama lugu oli valgetega. Nii oli Bobby ainus võimalus ja mõte mängida, uurides seisu pärast iga käiku ja kujutleda, et ta mängib tõelise vastasega. Ta püüdis unustada, mida oli teisel pool mängides äsja kavatsenud. Selle asemel üritas ta avastada iga võimalikku lõksu või püünist, mis võisid „vastase” seisus varitseda, ja leida sobiv vastus. Mõnelegi võib niisugune režiim tunduda primitiivne või pöörane, koguni skisofreeniline. Igatahes andis see Bobbyle arusaama malelauast, malendite käikudest ja rollist ning käsitluse, kuidas partii võib areneda. „Lõpuks sain teisele poisile ikka mati ära teha,” kihistas ta naerda, kui kirjeldas kogemust aastaid hiljem.
1950. aasta sügisel kolis Regina pere Manhattanilt üle silla Brooklyni, kus üüris Unioni ja Franklini tänava ristumise lähedal odava korteri. See oli ajutine lahendus: eesmärk oli jõuda lähemale parematele piirkondadele. Kuna Regina jäi sõja tõttu Venemaal arstidiplomist ilma, otsustas ta nüüd taotleda meditsiiniõe diplomit. Kohe, kui ta oli võetud vastu Prospect Heightsis asuvasse õdede kooli, tuli alailma rändaval Fischerite perel jälle elukohta vahetada – kümnendat korda kuue aasta jooksul – ja kolida Brooklynis Lincoln Place 560 asuvasse kahe magamistoaga korterisse, kus üür oli 52 dollarit kuus. Regina, kes polnud kunagi häbenenud küsida kõike, mida ta ise või tema lapsed vajasid, värbas naabrid appi transportima nende kastidesse pakitud nappi vara teiselt poolt Eastern Parkwayd nende loodetavasti mõnevõrra kestvamasse kodusse. Ehkki väikesesse kolmanda korruse korterisse pääses ainult trepist üles ronides, võimaldas õdede kooli lähedus Reginal ka loengutel käies laste järele vaadata. Bobbyl ja Joanil oli kummalgi oma tuba ja Regina magas elutoas diivanvoodil. Korter oli ühtlasi paremas naabruskonnas. Flatbush oli peamiselt keskklassi juutide elurajoon, kuhu nüüd hakkasid kolima ka teised etnilised vähemused, lühikese jalutuskäigu kaugusele jäid lopsakas Prospect Park ja botaanikaaed ning üks linna parimaid raamatukogusid Grand Army Plazal.
Nüüd juba seitsmeaastasele Bobbyle ei meeldinud uus ümbrus üldse. Kui külm või vihmane ilm sundis teda toas olema, ei olnud siin majas ühtki kohta, kus mängida, ja isegi ilusama ilmaga ei tahtnud Regina lubada pojal üksinda tänaval mängida. Mõnikord hakkasid Bobby ja teine samas majas elav poiss kulli mängides jooksma treppidest ülesalla, nii et majaomanik käis nendega sageli pragamas ja lõpuks keelas majavalitsus kirjaliku otsusega igasuguse kärarikka tegevuse. Bobbyle meeldis ronida voodisse ja vaadata, kui kaugele ta suudab sealt